*

Nagu nähtamatu käsi
kriipsutaks vahel alla
rea raamatus mida loen

nagu nähtamatu kiri
kirjutaks ennast hommikuks
tuttavate ridade vahele

nagu nähtamatu käsi
silitaks värisema
mu armunud keha

nagu vaikus kõneleks
rahulikult ja kaua
keset päevade lärmi

*

Tuli minus
on põlenud
öö läbi -
nüüd annab päev
talle varju

sina annad unustuse
kõigile mu mälestustele
kui sa muutud
leegist mu sees
mu üksinduseks

*

Kui ma surun kõrva
vastu sinu oma
ei kuule me kumbki
küll enam tuhkagi

sest kui öö ei näe
näppu suhu pista
kuulab ta ülevalt
tähtede muusikat

ning kalade tummust
täidab lainete loksumine
vastu madalat randa

ent inimene peab siiski
teisele midagi sosistama
et teda kuulda oleks

*

Sa pomised läbi une
ja hommik akna taga ärkab
sa magad veel aga
su armastus ei maga

mu elu on sinu kõrval
jäänud üsna tasaseks
ning mu uned rabelevad end
nüüd mu mälestustest vabaks

kevadhommikuses hämaruses
hoiavad su aia värvilisus
ja lindude ärevus
end veel tagasi

nii nagu joonistamata jooned
nii nagu maalimata valgused
või nagu kirjutamata sõnad
värisevad alles mu sõrmedes

*

Sest on ju silmapilk -
silmade aeg
mis vaatavad siia ja sinna
ent siiski mitte kaugele
ette või taha

ning on aegade aeg -
aeg mil ühinevad
kõik väikesed ajad
kestvuse kestvuseks -
igavikuks

ja siiski - on ka
su ilusate käte aeg -
su sõrmede aeg
kui sa surud nad
vastu mu suud

su hääle aeg - mõne
vaikselt öeldud sõna aeg
sinu sügavate silmade aeg
kui nad vaatavad mulle
otse silma

*

Armastus on sellest üle
kas sina oled
lähedal või kaugel

tema ei pea
tulema siis
kui sina tuled

tema ei pea
rääkima
kui sina räägid

ta istub vaikselt mu kõrval
kui ma teen silmad lahti -
ja kui ma panen nad kinni