X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Rakvere teatri "Madisoni maakonna sillad" on mõtlik ja kurvameelne

"Madisoni maakonna sillad" Autor/allikas: Jüri Vlassov

Uuslavastus
"Madisoni maakonna sillad"
Autor: Robert James Waller
Tõlkija: Triin Sinissaar
Dramatiseering: Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundus: Elisabeth Kužovnik

Valguskujundus: Märt Sell
Osades: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Anneli Rahkema, Imre Õunapuu, Eduard Salmistu, Liisa Aibel
Esietendus: 26.01.2024 Rakvere Teatri suures majas

Robert James Walleri nukrameelne lugu kõneleb koduperenaisest Fransescast (Ülle Lichtfeldt), kellel on armastav mees, toredad lapsed, kuid kes pole elanud oma unistuste elu. Kui naine kohtub seiklusjanulise fotograafi Robertiga (Tarvo Sõmer), armub Francesca otsekohe. Algab kirglik armastuslugu, mis on võitnud nii lugejate kui ka vaatajate südamed. 

Ei taha kuidagi nõustuda inimestega, kes peavad antud raamatut või linateost keskealiste lembelooks. Tean öelda, et ka nooremad inimesed võivad hakata Roberti ja Francesca suhtele hingest kaasa elama. Mõlemad tegelased on tegelikult katkised inimesed, kes vajavad lähedust – selliseid leidub ka noorte seas. Francesca armastab oma perekonda, kuid tema mees ei näe teda kui intiimsust vajavat naist, vaid eelkõige laste emana. Robert ei paista pärast sõda rahu leidvat ning otsib seda üheöösuhete ja reisimise näol. Filmis oli Clint Eastwoodi ja Meryl Streepi vahel meeldiv keemia, nad moodustasid armsa paarikese. 

"Madisoni maakonna sildu" saabki mõista kahe inimese kasvamise loona. Nii Robert kui ka Francesca õpivad nende suhtest elu hindama. Artjom Garejevi lavastus suunab märkama väikeseid hetki inimese elus ja võtma aega iseendale, mis on tänapäeva ebastabiilses maailmas sümpaatne sõnum. Vahel tulebki iseendale meelde tuletada, et elu on sinu, mitte kellegi teise oma. Garejevi lavastus on mõtlik ja kurvameelne, 1995. aastal valminud filmis oli südamlikkust rohkem.

"Madisoni maakonna sillad" Autor/allikas: Jüri Vlassov

Rakvere teatris on Francesca ja Roberti armastuslugu pigem eestlaslik kui vahemerelik. Nende armastuses on erootikat ning siirast armumist, kuid seksuaalset tõmmet üksteise vahel vähe. Tarvo Sõmer on Robertina soliidne valik. On väga usutav, et Sõmer võiks olla heatahtlik fotograaf, kes Francescasse siiralt armub. Esietendusel jäi peategelaste suhe aga veidi kohmetuks. Kas kohmetust põhjustas omavahelise keemia puudumine või esietenduse närv, ei oska öelda. Tean ainult, et esimene vaatus venis intriigi puudumise tõttu kaunis pikaks. Teine vaatus, kus leiavad aset loo olulisimad stseenid, möödus ladusamalt. Moment, mil Francesca peab enda elu tähtsaima otsuse tegema, mõjus tõesti jõuliselt.

Ülle Lichtfeldt kujutab Francescat emana, kes on valmis pere heaks kõik tegema. Lastega kõneldes on näitlejanna toon hell, armununa muutub naine hõljuvaks ning unistavaks. Lichtfeldti osatäitmine mõjus ootuspäraselt, just sellisena tema kehastatud Francescat ette kujutasingi. Küll aga oleksin tahtnud tema puhul rohkem kehakeelest tegelase tundeid välja lugeda.

Kõige üllatavama rolli teeb lavastuses Anneli Rahkema, kes kehastab naispeategelase täiskasvanud last Carolyni, kelle valdusesse satub päevik, kuhu ema oma abieluvälisest suhtest kirjutas. Carolyni enda suhe on helluseta, tema mees ei näita hoolivust ka nende peagi sündiva lapse vastu. Rahkema vaimustus ema kirja pandust ning tegelase frustratsioon elu osas mõjus melanhoolselt ning tekitas minus tükati rohkem emotsioone kui peategelaste vaheline suhe.  

"Madisoni maakonna sillad" Autor/allikas: Jüri Vlassov

Näidendi sündmustik toimub nii olevikus, mil Francesca lapsed ema päevikut loevad, kui ka minevikus, kus abieluväline suhe aset leiab. Seega oli tegevuspaikade lahendamine uuslavastuse meeskonnal kindlasti põnev väljakutse. Märt Selli valguskujundus kujutab minevikku eredates toonides – eks armastus muudagi maailma kirevaks –, aga olevikku süngemates värvides. Valgustus loob lavastusele selge meeleolu.

Muusikaline kujundus on seevastu dramaatiline, kohati ka sentimentaalne. Helikujundus saadab lavastust peaaegu igas stseenis. Vahel kippus aga muusika laval võimust võtma, näidendi tekst jäi mõnikord tundeküllase helikujunduse varju. Soovisin rohkem vaikust, et mõtteid koondada ja tekst läbi seedida. Seda võimalust mulle ei antud.

Videokujundus, milles kuvatakse ekraanile erinevaid fotosid, tekitas kahetisi tundeid. Ühelt poolt võimendab video lavastuse kirglikumaid momente. Fotode kiire vahetus tegelaste seksistseeni ajal pani mõtlema tegelaste psühholoogilisele seisundile. Teiselt poolt ei loo videopilt alati atmosfääri. Näiteks avastseenis kujutatud vihm saali kõledust ei toonud. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: