Näitusel kohtuvad maalid, installatsioonid ja joonistused. "Need on justkui kombo sellisest ilmaliku ja taevaliku kokkupuutest. Võib-olla hästi üldiselt võiks öelda, et siia on koondunud usk, lootus ja armastus, aga kuna mitte midagi pole uskuda, siis üle jääb vaid armastus," sõnas Hammer

Ka joonistuste peale ja kõrvale kirjutatud tsitaadid, peamiselt Nick Cave'i laulude sõnad, räägivad usust ja Jumalast, või õigemini nende puudumisest. Kõrvuti alasti kehade visanditega.

"Joonistan pigem inimest, mitte kedagi konkreetset, pigem kehasid, abstraktseid kehasid. See ei ole kunagi keegi, aga tihtipeale arvatakse, et see olen mina ise. See on muidugi võimalik, sest ma tunnen iseennast ju kõige paremini. Maalid on pigem abstraktsed, seal mind kehalisus nii ei huvita," selgitas kunstnik.

Kärt Hammeri loomingus on põhifookuses abstraktne maal ja joonistus, kuid tema tegevus laieneb ka installatsiooni, foto ja moe valdkonda.

"See näitus jätab võrreldes paari varasema Kärdi näitusega päris palju lahtiseid otsi inimesele iseendast vastuseid otsida. Ta on korraga nii helge kui tume, siin on mitmeid kihte. Siin on väga palju vaadata ja mõtiskleda," rääkis galerist Mailis Timmi.

Näitusele saateteksti kirjutanud Eero Epneri sõnul otsivad Hammeri teosed tähendusrikkust madala ja kõrge, litrites trussikute ja nähtamatu jumala kokkupuutepunktist. Sajad pärlid on Hammer püksikute külge muide ise tikkinud.

Näituse nimi viitab Hammeri sõnul sellele, et kuigi inimene tahab olla puhas ja moraalne, siis alati on ta endiselt veidi räpane.