Berliinis elav ja töötav kunstnik on võtnud ette ambitsioonika ülesande: nimelt pakub ta välja kestva protsessi üleilmse kliimakriisi leevendamiseks või isegi lahendamiseks. Idee sündis 1992. aastal Filipiinidel toimunud vulkaanipurskest, kus stratosfääri paiskunud väävliosakesed peegeldasid tagasi päikest ja alandasid umbes üheks aastaks poole kraadi võrra maailma keskmist temperatuuri.

Näitusel on ka videotöö, milles kunstniku vestlused geotehnika ekspertidega on seotud maailma ühe suurima liikuva teleskoobi materjaliga, mis uurib maast väga kaugeid territooriume, tähtede tekkimist ja mateeria kadumist mustadesse aukudesse.

"Need fotod, mis siin näitusel on esitatud, on n-ö elavad pildid. Ivar Veermäe on siin aluseks võtnud olemasolevad kujutised, mis sageli pärinevad suurtest andmepankadest, näiteks NASA-st. Piltide pinnal on ta käivitanud energiaprotsessi, kus pildi pinnaga liitub bakter, kes sööb, tarbib seal peal energiat, sööb orgaanilist materjali, ning selle tulemusel areneb pildi pinnal selline uus plahvatuslik olukord või tekib selline uus energia või uus kujutis," rääkis galerist Anna Mari Liivrand.