Eesootaval neljapäeval jõuab viimast korda lavale Egor Matvejevi lavastus "Iceberg", mis pidi algselt sama ühe ainsa etenduse möödunud sügisel toimunud kultuurifestivalil Cannes'is, aga jõudis ka Vene Teatri lavale. Julia Augi ja Polina Augi kõrval astub üles ka lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen. Näidend räägib õpetajannast Verast (Julia Aug), kes kujutab ette, et on Alla Pugatšova ning psühholoogi rollis pakubki talle tuge Nüganen.

"See on tõesti huvitav, niisugust kogemust mul polegi olnud, et ühte lavastust mängitakse ainult kolm korda, kusjuures täis saalidele ja esietendus toimus väljaspool Eestit Canne'is," tõdes lavastaja ja näitleja "Vikerhommikus".

Nüganeni sõnul paneb Vera tegelase Pugatšova kingadesse astuma sõda. "Selle põhjus on selles, et Venemaa tungis kallale Ukrainale, muutus agressorriigiks ja paljud selle riigi kodanikud kaotasid identiteedi. Nad ei teadnud, mida nad tegema peaksid. Ja Vera on üks nendest, kes veel kuulis, et ka Pugatšova lahkus oma kodumaalt, misjärel kadus tal pind jalge alt, sest Pugatšova oli üks tema eeskujusid," selgitas Nüganen.

Paratamatult puudutab teatrilaval toimuv seda, mis parajasti maailmas toimub, leidis Nüganen. "Teistmoodi on see mõeldamatu. Isegi siis, kui sa teed klassikat, näiteks Molière'i "Tartuffe'i", mis on täiesti ajatu lugu, aga isegi selline materjal puudutab seda. Aga teiselt poolt, kui teha praegu lavastus, millel on kaudne kokkupuude Ukrainas toimuva sõjaga, siis me ei saa seda ignoreerida, ta lihtsalt läheb sinna konteksti, siin ei ole muud võimalust," leidis näitleja ja lisas, et see ei tähenda, et kõik kunst peaks rääkima ainult sõjast.

Nüganen, kes lavastas Vene Teatris ka Gogoli "Surnud hinged", mõistab olukorda, mida kirjeldas paari nädala eest Hendrik Toompere, väites, et Vene Teatris möllab Russki Mir. "Ma olen seda situatsiooni ka lähedalt näinud, kui "Surnud hinged" lavastasin. Mul oli seal mõnevõrra kergem, kuigi see sattus raskele ajale, kolm nädalat enne esietendust algas sõda, aga kergem oli see, et kuna sündmus oli nii ootamatu ja jalustrabav, siis paar päeva hiljem proovi tulles leppisime kokku, et keskendume materjalile ja see on põhiline," meenutas Nüganen.

"Ma hakkasin aimama, minuga tuldi ise rääkima ja taipasin ka küsida, kuidas üks või teine trupi- või teatriliige ühte või teise asja suhtub. Muidugi algusajal ei osanud nad kõik isegi seisukohta võtta. Aga tööprotsessis ma seda ei tajunud. Arvatavasti sellepärast, et minu kunstiline autoriteet mõjus nii, et nad tegid kõik, mida oli tarvis teha ja püüdsid teha nii hästi, kui oskasid. Kuigi nende sees võis olla midagi, millele ta ise alla ei kirjutaks," rääkis ta.

Nüganeni jaoks oli suur üllatus, kui kokkuleppe alusel olid poliitiliste erimeelsuste tõttu juhtkonnaga sunnitud teatrist lahkuma kaks näitlejat, kelles üks, Viktor Marvin, mängis ka "Surnud hingedes" peaosa. "Marvin on kogu aeg olnud avatult Ukraina-meelne, ta on ka Ukrainas sündinud. Enne esietendust küsis ta minult ka luba, et kas ta võib rindele minna. Mina ei ole muidugi mingi lubaja, aga küsimus oli selles, et ta naine ootas parajasti last ning lõpuks leidsime, et tema rindejoon on praegu siin," rääkis Nüganen.

Hiljem helistas Marvin Nüganenile ja rääkis, et tahab teha Ukraina lastele ukrainakeelset lavastust. Vene Teater sellest keeldus, aga lavastus leidis kodu Eesti Draamateatris. Hiljem vaatas Nüganen väga segaste tunnetega Vene Teatris lavastust "Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus", mille lavastas Venemaalt emigreerunud lavastaja.

"Lugesin, et Eesti kriitikud on selle väga hästi vastu võtnud, aga mina vaatasin seda kuidagi lõhestunult. Lugu räägib tavalistest impeeriumikodanikest, vaatajad saavad aru, et need on Venemaal elavad tavalised inimesed, kes elavad hirmuvalitsuses, ei julge oma veendumusi välja öelda ja on seetõttu allasurutud ja alluvad," selgitas Nüganen.

"Mina vaatan seda ja mõtlen, et ma olen Vene draamateatris ja praegu mulle püütakse ette anda üks kunstiteos, kus minul peab tekkima empaatia nende inimeste vastu, kes hirmust, aga võib-olla mitte hirmust, vaesekeste vastu, kes elavad Venemaal ja ikka hääletavad Putini poolt. Mõtlen, et olgu, nemad võib-olla tõesti pole otseselt süüdi selles, aga teisalt vaataksin siin Vene Teatris palju parema meelega lavastust, kus mul tekiks empaatia ukrainlaste vastu," tõdes Nüganen.

"Minu empaatia on pigem seal. Aga seda mulle ei pakuta. Mulle pakutakse toodet, mis on tehtud välismaal resideeruva lavastaja poolt ja minul peab olema kaastunne ja mõistmine Vene kodanike suhtes, kes elavad praegu Putini režiimi all," ütles Nüganen ja lisas, et kuigi ta saab aru, et neil võib olla raske, on ukrainlastel ju raskem.

Selle peale mõtles Nüganen, et mängib ise ka lavastuses, mis toimub samal laval ja vene keeles ning kutsub samuti justkui üles empaatiale vene proua vastu. "Mille poolest see siis parem on? Aga siis ma sain ühest väga olulisest erinevusest aru. Vahe on selles, et teatud inimesed on teinud valiku. Julia Aug tegi valiku. Tema on valinud poole. Tegelane, keda Julia Aug mängib, on valinud poole. Need ei ole need inimesed, kes lähevad Putinile häält andma," tõdes Nüganen.

Samas ei saaks Nüganen öelda ega ei usu, et venemeelsus oleks Vene Teatris domineeriv mõtteviis. "Aga seda, et see seal olemas on, seda olen ma ise tundnud. Ja ma arvan, et ma ei ütle välja midagi sellist, mis inimestele, kes selle teatriga rohkem kokku on puutunud, üllatusena tuleks," arvas Nüganen ja lisas, et venemeelsus eksisteerib seal pigem sosinate ja vaikimise tasemel.