Šveitsi kirjaniku Gerhard Meisteri näidend "Hing kurgus" jõudis Taago Tubina kätte 2013. aastal. "Helirežissöör Külli Tüli pakkus mulle, et ehk on võimalik sellest teha kuuldemänguversioon Raadioteatris. Mulle tundus see intrigeerivam lavateatri vormis lahendusena, sealt see niimoodi portfelli oma aeg ja kohta ootama jäi," rääkis lavastaja.

Kuigi 2012. aastal kirjutatud näidend oli aastaid ootel, ei ole see Tubina hinnangul oma ajakajalisust kaotanud. "See aktuaalsus on meile pigem iga päevaga järjest lähemale jõudnud," tõdes ta.

Kogu elekter, mida etenduses vaja on, toodavad näitlejad laval olles. "Meil kõigil on oma station, kus me saame elektrit vändata. Need ajamid tulid Ameerikast, aga ma saan aru, et Rene (valguskunstnik Rene Liivamägi - toim) ehitas valguskujundused juurde," selgitas näitleja Mariann Tammaru. "Lisaks sellele on meil käsiajamid. Nendega annab ikkagi päris palju erinevaid valguspilte ja liikumisi tekitada. See on üllatavalt lihtne, tehnoloogia on ikkagi piisavalt arenenud."

Tubina sõnul käivad lavastuse vorm ja sisu käsikäes. "Vorm ei ole sellest sisust kuidagi eraldiseisev. Kogu see 1,5-tunnine etendus on selline heaoluühiskonnas elava inimese pedaaljooga, kus ta üritab vabastada ennast süütundest, mis võiks olla tekkinud kolmanda maailma ees. Või siis teistpidi – üritab seda sama süütunnet erilise masohhismiga läbi põletada. Sellest ideest see vormiline idee välja kasvas," selgitas mees.

Žanriliselt määratlevad tegijad värsket lavastust kui satiirilist süütundesaagat. "Kui me mõtleme sellele, mis meie aega kõige paremini iseloomustab, siis see on selliste dramaatiliste ja drastiliste vastuolude aeg, mis järjest süveneb. Ühelt poolt enneolematu rikkus ja heaolu, teisest küljest meeletu ja kohutav vaesus ning kannatused," nentis Tubin ning lisas, et lavastuse lähtekohaks sai küsimus, kuidas need vastuolud inimeste teadvuses kokku panna.

"Süütunne on väga omal kohal – mida rohkem teadlikud nendest vastuoludest oleme, seda rohkem see süütunne meid närima hakkab. Ja kui me tunneme, et me pole piisavalt süüdi, siis kas me peaksime olema süüdi, et meil piisavalt seda süütunnet ei ole," arutles lavastaja.

Tammaru rõhutas, et kuigi lavastuses on oma koht absurdsusel, ei taheta minategelase tundeid naeruvääristada ega pisendada. "Läbi selle, et minategelane väga üritab selle kõigega hakkama saada, muutubki ta tragikoomiliseks," märkis näitleja.