Tänavusel Baltoscandalil peatuti naistevastasel vägivallal, inimeseks olemise eksistentsiaalsetel küsimustel, kiruti kapitalismi ning paluti vaatajatel näidata ümbritseva vastu rohkem empaatiat. Festivali avas Johhan Rosenbergi performance "Järelsuve koor", mis põhines Aino Kallase novellil "Lasnamäe valge laev." Nähtu oli transgressiivne: rebiti pükse maha, põletati häbemekarvu, pisteti sõrmed kurku ja mäkerdati end ollusega kokku. Kui publik lavastust ei nautinud, siis vähemalt lavakunstikooli 31. lend lustis täiega. Enda jaoks kippus performance venima. 

Baltoscandalil jõudsid publiku ette kolm kogupere lavastust: Lawrence Malstafi "Shrink", Miet Warlopi "After All Springville" ja Andrea Salustri "Materia". Viimane oli valju helikujunduse ja sünge atmosfääriga teater, kus rekvisiitide valmis seadmiseks kulus tükati palju aega. "Shrink'is" oli kolm vabatahtlikku kilede vahele riputatud. Etendajad olid kõigile nähtaval, justkui läbipaistvas kookonis. Lavastusega sooviti ilmselt näidata kehade objektistatust. "Shrink'i" vaadates targemaks ei saanud, sain järjekordse kinnituse: kunst peegeldab ikka ja alati päris elu. 

Miet Warlopi "After All Springville" oli üks tehniliselt huvitavamaid Baltoscandali lavastusi, mis pakkus efektseid üllatusi (näiteks lavaruumi täitev täispuhutav batuut). Laval toimuv oli laheda kiiksuga, nähtu meenutas mõnda Priit Pärna animatsiooni. "After All Springville" pani mõtlema, kuidas inimesed enda ümbritsevasse suhtuvad, lavastuses tehti selged viited vägivallale ja üksindusele. Selliste teemade juures sooviks väga mõne väikse teatrikülastaja arvamust kuulda. Tahaks teada, mida ta sellest narratiivist kaasa võttis. 

Laps võiks alati teatrielamust mõtestada. Siinkohal saaks teater palju ära teha, vahel tundub, et väga palju jäetakse lapsevanema teha, kel alati pole tahtmist ega oskust oma lapsega kunsti teemadel mõtiskleda. Festivalil peresõbralike lavastuste näitamine on mõttena väga sümpaatne, erinevat laadi teatri külastamist tuleb võimalikult varakult juurutada. Baltoscandalil võinuks veel rohkem väiksele teatrivaatajale tähelepanu pöörata, sest kõik kogupere lavastused olid üsna ambivalentsed ning filosoofilised.  

Lisaks kogupere lavastustele jäi festivalist meelde Soome kunstigrupp Wauhaus, kes korraldas vaatajatele privaatse kohtumise robotkoeraga. Lavastuses "The Companion" sai üks teatrikülastaja 15-minuti jooksul koeraga vestelda ja temaga mängida. "The Companion" pani mõtlema inimese soovile olla armastatud ja vajatud. Tegu oli äärmiselt armsa, intiimse kohtumisega. Sajaprotsendilist usaldust robotkoera vastu siiski ei tekkinud, selleks oli koeraga koosveedetud aeg liiga lühike. 

Samuti osutus oluliseks lavastuseks Leedu lavastaja Laura Kutkaite "Silence of the Sirens", mis sidus kreeka mütoloogia ja naistevastase vägivalla. Lavastuses peatuti vägistamisel, ahistamisel, käperdamisel, töökiusul, ühiskonna suhtumisel vägivalda. Mõnikord oli väga raske lavale vaadata. Väga meeldis näitlejannade iroonia ja tugev vägivallavastane sõnum, mis loost välja tuli.

2024. aasta Baltoscandal oli kohati ambitsioonikas, pakkudes mitmekesist ning julget repertuaari. Festivalil arenguruumi siiski on. Baltoscandali eelviimasel päeval toimus Rakvere teatrikino fuajees Florian Malzacheri raamatu "The Art of Assembly. Political Theatre Today" esitlus. Paraku ei olnud suurt osa vestlusest tagumistesse ridadesse kuulda, kuulajatel nappis ruumi ning liiklusmüra häiris. Kultuurimajas või kinosaalis oleks üritust mõnusam jälgida olnud.

Tänavusest Baltoscandalist jäid meelde märksõnad julgus, ärevus ja vägivald. Uute skandaalideni!