Batuut on meie aja nägu. Heaolu (oma maja, võimalus osta batuut) ja hoolimise (et lapsed ometi oleks nõus rohkem aega õues veetma) nägu. Batuut kuulub kokku lühikeseks pügatud muru ja elupuuhekiga. Äreval kaasajal ei ole meil paljude asjade suhtes võimalik midagi ette võtta, aga vähemalt murust käib jõud üle. Ja elupuuhekk püsib ise viisakas, win!

Me näeme batuute kõikjal ja samas ei näe neid ka. Igavad, löntis hiiglased, ebaproportsionaalsed suured keset nuditud rohelist eimiskit, tihti hüljatud nagu mahajäetud lemmikloomad. Vahel üritavad need põgeneda, tuulega kaasa minna ning see, kuidas batuuti ikka õigesti kinnitama peaks või kellel mis lugusid batuutidega juhtunud on, moodustab mõnusa seltskondliku vestlusteema. Ei peagi ilma või poliitikat kiruma.

Batuutide järelelu

Kui paljud asjad kutsuvad end laiali lammutama, et näha, mida põnevat seal sees on, siis batuut nagu ei kutsu. Kuid üksluisest funktsionaalsusest vabanenuna saavad ka neil õitsele puhkeda vähem tuntud küljed. Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi näitusel (kuraator Laura Linsi) on batuutide luud paljaks kooritud, nende lihtne struktuur on segamini löödud – raudlattide tihnikus on raske ära tunda tavaliselt nii vähepretensioonikalt käituvaid aia-elemente. Ja me peame rääkima ka vedrudest, mis annavad batuudile tema mõtte, tema hoo! Siin ilmuvad need pontsakad, kergelt roostes jupid lopsakatesse, lausa baroklikesse kimpudesse koondununa, kiikudes mõne suurema konstruktsiooni sabas.

Kevadel Tartu Kunstimaja näitusesaalides, kus toimus eestlaste batuudihullusest kõneleva näituse esimene ring, oli kõrgust ja avarust ning batuudi järelelu sai end venitada nii pikkusesse kui laiusesse, muunduda mõne tundmatu olendi skeletiks. Hobusepea galerii tundub esmapilgul nagu batuutide kalmistu, kuhu on visatud üleannetult käitunud batuudid, vahepeal on veel rohkem neid oma lõpu leidnud.

Galerii ülemisel korrusel suudavad need veel rahulikult käituda, võtavad lihtsalt mõningaid uusi vorme, kuid trepist laskudes togivad metsikud metallist väädid külastajat juba üsna nõudlikult, et siis alumisel korrusel täiemõõduliseks džungliks puhkeda, mis ei lase külastajat astuda kaugemale väikesest lapikesest. Tihniku vahelt paistavad viisakalt pügatud rohelise muru lapikesed (Joosep Kivimäe fotoseeria "Tapis Vert"), justkui mälestus batuutide eelmisest elust; külastaja saab neid lapikesi vaadata ka õuest, läbi keldriakna, mille olemasolu tavaliselt ununeb.

Olles kord vabaks saanud, on batuutide jäänused hakanud elama uut ja mõnusalt mitte-funktsionaalset elu. Vahel leiavad nad endale ka uusi, rafineeritumaid funktsioone. Video "Sakiak" (Joosep Kivimäe, Mathias Väärsi) annab aimu, milleks batuudijupid lisaks vohamisele võimelised on – täpselt sünkrooni seatud metalltorude kõlksumine on hüpnootiline, järgides mingit endale teada olevat rütmi ja tempot. Batuutide järelelust, mis tundub elusam kui elu, tahaks pikemalt osa saada, see on justkui köitev kohtumine mõne teise liigi esindajaga.

Batuut kui maagia abivahend

Batuut annab hetkeks lendamise tunde. Eri sfääride, maa ja taeva vahel liikumine on alati olnud maagiline toiming, nagu viitab Juhan Raud oma näitust kajastavas artiklis¹. Hüppamine on aga midagi, mis vanuse lisandudes iseenesest kuhugi kaob, lendamise tunnet tuleb taga ajada keerulisemate abivahenditega. Batuut annaks selle lihtsalt kätte, aga paraku on rakendatud peamiselt laste nutiseadmest eemale meelitamise teenistusse. Millal te viimati mõnda täiskasvanut batuudil lõbutsemas nägite? Mathias Väärsi video "Koera polnud" näitab justkui piiludes tabatud videot kellestki, kes käib korraks võõras aias batuudil hüppamas, kapuuts sügavalt silmile tõmmatud. Üürikesed, varastatud naudingud.

Eri sfääride vahel liikumise tunnet võib harrastada üksi, privaatse tripina, aga suurema jõu saab see kollektiivselt. Inuitikultuuridest vaalapüügihooaja lõppu tähistav rituaal Nalukataq (samanimeline video näitusel Mathias Väärsilt) on kolinud öise linna kaubanduskeskuse parklasse, aga ei ole kaotanud oma väge. Läheb vaja ligi 20 inimest, et üks saaks hüpata, jätta gravitatsioon korraks maha. Selle, keda parajasti üheskoos võimestatakse – iga tema hüpe ei ole vägev või vaatemänguline, mõnikord annab põrge vaid väikese hoo, mõnikord tundub hüppaja ise väsivat, kuid uuesti, "üks, kaks, kolm ja HOPP!" – videos sugestiivselt loopiv fraas jääb pikalt kummitama. Kuidagi helge on ette kujutada kõigi nende erinevate subkultuuride hulgas, kes kaubanduskeskuste parkla öise ehk teise vahetuse moodustavad, sellist natuke uussiirast põrkajate kogukonda.

Kui Juhan Raud jõudis oma artiklis järeldusele, et "/.../tugeva meelelise toime jaoks on siin kõike kuidagi liiga vähe", siis mina jõudsin oma näitusekülastusega täpselt vastupidisele järeldusele – tugeva meelelise toime jaoks on siin kõike rohkem kui küllalt. Ning batuutidest ei ole enam võimalik niisama lihtsalt mööda vaadata, teades, millisteks seiklusteks on nad võimelised kui neile värske pilguga läheneda.

¹ https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kas-usuhupe/