Branden Jacobs-Jenkinsi näidend "Tsikaadide aeg" ehmatab alguses päris ära.  Tragikomöödia puhul ei oodanud, et laval kõneldakse pedofiiliast, antisemitismist, rassismist ning õõvastavatest perekonnasaladustest. Seega tuleb teatrisse minna ilma igasuguste eelaimdusteta ja arvestada: kõht kõveras etendusel naerda ei saa. Laval tehakse rohkem iroonilist, tumedat võllanalja. Keerulistest teemadest räägitakse väga otse, tegelased elavad ennast julgelt teiste peal välja. Jacobs-Jenkinsi perekonnalugu on traagiline, jõhker, ent samas absurdne. 

Üksteisest võõrdunud perekond on pärast isa surma pärandust jagama tulnud, surnu majast avastatakse aga üsna kahtlaseid esemeid, mis panevad tegelasi oma elu üle järele mõtlema. "Tsikaadide aeg" püstitab paeluvaid küsimusi: kui palju me tegelikult oma lähedasi inimesi tunneme ja miks ollakse üksteise vastu pigem õelad kui hoolivad? Kuidas jõutakse elus sellisesse punkti, kus millestki rõõmu ei tunta?

Lavastaja Peeter Raudsepp on "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus maininud, et Jacobs-Jenkinsi näidendist leiab Eesti eluga selgeid paralleele. Tõepoolest, rassismi ja eluga puntras olemist ei kohta ainult USA-s. Minu jaoks on aga huvitavam küsimus, kuidas antud näidend Rakvere teatri laval tööle hakkab. Kas suudetakse tekitada õõva ja tegelaste vastu kaastunnet? 

Esietenduse põhjal ütleks, et nii ja naa. Kristjan Suitsu kunstnikutöö viib vaatajad vanasse, kola täis majja, mis näeb hämaras kurjakuulutav välja. Pinge, mis lavastuse alguses helikujunduse abil väga edukalt luuakse, haihtub aga pikapeale. Kui esimeses vaatuses on pinevust veel tunda, siis teiseks vaatuseks enam mitte. Lavastus hakkas seetõttu veidi venima. 

Oleks soovinud rohkem tunda tegelaste kibestumust ja ängistust. Ülle Lichtfeldti kehastatud Tony on kogu aeg pidanud teiste pärast muretsema. Naine tahab olla hea ema, aga see ei õnnestu tal oskamatuse tõttu või soovimatusest prioriteete seada. Lichtfeldti roll muutub eriti paeluvaks siis, kui paljastub tema tegelase abitus. Näitlejanna mängib emaks olemise õrnalt ja äärmiselt siiralt välja. Tony-sarnaseid tegelasi oleks Lichtfeldt nagu varemgi mänginud. 

Margus Grosnõi mängitud Franzi äkilisus on hirmutav, näitleja mängib tegelaskuju elumeheks, kes keeruliste teemadega kokku puutudes kidakeelseks muutub. Marion Tammetil on suhteliselt raske ülesanne, tal tuleb kehastada 13-aastast tütarlast, kes pole enda jaoks selgeks mõelnud, mida maailmast arvata ja kuhu kuuluda. Näitlejanna kehakeel oli paigas, umbes nii teismelised ebamugavust, hirmu ja ebakindlust väljendavadki. Tammet jäi ehk liiga vaoshoituks, tema parajalt armas tegelane jäi teiste tegelaskujude varju.

Kõige kaasahaaravamalt mängis 25. oktoobril Rainer Elhi, kelle eneseotsinguline, elus ebakindel Rhys oli nüansirikas, viha ja frustratsiooni enda sees peitev. Elhil on väga kontsentreeritud energia, millega ta rollidele läheneb. 

Rakvere teatri uuslavastus pakub sünget perekonnalugu, kus lajatatakse üksteisele korralikult, ilma piire tundmata. Narratiiv pakub õõvastavaid mineviku varje ja kurjakuulutavaid helisid ning lavastus on kohati üsna pinev ja naljakas.