"Richard III tagasitulek 9.24 saabuva rongiga" on komöödia, mis põnevamatel hetkedel küsib keerulisi eksistentsiaalseid küsimusi. Kes on näitleja? Mis on reaalsus ja mis fiktsioon? Andrus Vaarik on kunagi öelnud, et näitlejaks läheb õppima see, kes tavaeluga hakkama ei saa ning vajab teiste tähelepanu. Võib-olla tõesti. Ise avastasin ennast etendusel mõtlemas: mis põhjusel näitleja igal õhtul lavale läheb ja kui palju ta ennast hiljem analüüsib?

Lavastaja Ingomar Vihmar ei anna küsimustele lõplikke vastuseid, kuid temaga kaasa mõelda on üsna intrigeeriv. Vihmar on varemgi teatritegemise üle mõtisklenud.. "Richard III tagasituleku…" puhul oleks aga tahtnud rohkem raskemeelsust tunda. Teises vaatuses kõlav ABBA lugu puudutab hinge, kuid sellest jääb natuke väheks. Tegelaste sisemised heitlused, mida antakse edasi peamiselt monoloogide kaudu, päris lõpuni kohale ei jõudnud. 

Olen lavastuse vastukajaga päri, et prantsusepärast vaibi ei ole mõtet lavaloost otsima minna. Seda ei ole laval taotletudki, pigem jäi lavastuse puhul silma selle tagasihoidlikkus. Indrek Taalmaa ei mängi peaosa suureks, ta laseb rohkem teistel särada. Taalmaale saab kaasa tunda vähe, tema tegelaseks on üsna eemaletõukav meesterahvas.

Saara Pius aga kehastab primadonnalikku Isabelle'i paraja bravuuriga, näitlejanna võtab sellest mahlakast rollist viimast. Priit Loog toob lavale karskust, toorest energiat, soliidset koomikunärvi näeb ka tasakaaluka Carita Vaikjärve puhul.

Teksti reserveeritumalt lavale toomine pole siinkohal probleem. Küsimus on pigem selles, kas Dyreki ja Bu teksti komöödiana presenteerimine mitmekihilist näidendit lõpuni avab? Endla teatris on Gilles Dyreki ja Eric Bu näidendi koomilised kohad elegantselt edasi antud, ent kriitilise teatrivaatajana oleks lavastuselt ehk rohkemat soovinud.