Eesti teatris on liiga vähe absurdi. Võibolla pelgavad lavastajad, et publik ei hinda taolist huumorit ning saalid jäävad tühjaks. Mina arvan siiski, et naer on parim ravim eluraskuste ja meeleheite vastu ja absurditeater asetub sellesse paradoksaalsesse valemisse suurepäraselt. Võib isegi väita, et just selline dramaturgia annab kõige paremini edasi elu ennast, mis, nagu me hästi teame, on enamasti palju ettearvamatum kui ükskõik millise autori fantaasia.

Mõne arvamuse kohaselt nii Poolas kui maailmas kõige rohkem lavastatud poola näitekirjanik Sławomir Mrożek pole õnneks meilgi tundmatu, tema kuulsaimat näidendit "Tango" on tehtud mitmes teatris, viimati Pärnu Endlas Ingomar Vihmari käe all. See on muidugi meistriteos, aga tegelikult esinevad tema teisteski tükkides noodsamad "kahtlased tüübid, moraalne laostumine, kaos ja kahemõttelised vahekorrad".

Näiteks "Võluöö", Esnas mängitava teatriõhtu esimene (pikem) pool. Situatsioon ju väga argine, kaks kolleegi (Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg) püüavad komandeeringus olles võimalikult mugavalt üle elada järjekordse võõrastemaja. Mis nende väljasõidu sisuline eesmärk on, me teada ei saagi, aga keda see tegelikult huvitabki. Palju põnevam on jälgida tegelaste sisemist võitlust, esmalt tahet olla viisakas ja hea inimene, aga samal ajal magada ilma ribide vahele torkiva vedruta, lõpetades sooviga säilitada truu abielumehe nägu, aga hullata hommikuni blondi kaunitari seltsis. See on omamoodi kauplemine, kus müüja peab kõigepealt ennast veenma, et on valmis müüma. Edasi on küsimus ainult hinnas.

Kas see, mis toimub meie unenägudes, ütleb midagi meie kui inimese kohta? Kui käitume unes ettearvamatult või siis moraalikoodeksi järgi kuidagi vääriti, kas peaksime end ärgates hukka mõistma? Peaksid teised? Ja kellel on selleks õigus? Mrożek asetab moraalijüngrite ette peegli ning seisab ise kõvera naeratusega selle kõrval, ilmselgelt oli sotsialistlikus Poolas see küsimus väga oluline ning küllap käis talle kõvasti närvidele. Lavastaja on intervjuudes rääkinud eesmärgist näidata inimese sees pesitsevaid hirme ja kuidas nendega toime tulla. Või siis mitte.

Üksküla ja Velberg müravad sellel minimalistlikul, kahe reformvoodi, sirmi ja lauaga sisustatud laval päris kenasti. Veidi kangelt küll laulavad ja tantsivad, aga ehk olid esimesed korrad lihtsalt natuke kammitsetud ja loodetavasti läks nende olek mäng-mängult vabamaks. Näha on, et poisid tunnevad end laval üksteise seltskonnas hästi. Ka kangelt tangot tantsides ja siis, kui maskuliinsele duole lisandub salapärane punases kleidis neidis (Hele Palumaa). Kevadel teatrikooli lõpetanud Hele jättis väga sümpaatse mulje, aga mis seal imestada, tegemist on ju Panso auhinna laureaadiga. Saab vaid soovida, et praegune hoog ei raugeks.

Tango on Mrożeki jaoks läbivalt oluline märk, ilmselt jätsid Lõuna-Ameerikas veedetud aastad näitekirjaniku hinge sügava jälje. Esna mõisas annab lavastusele värvi elav muusika, seejuures on leitud hea trikk, kuidas bänd (Johan-Eerik Kõlar, Sundari Lüllmann, Raili Kõlar) saab esimeses vaatuses olla samal ajal laval ning lava taga. Lisaks kõlab orkester täpselt nii, nagu üks sellises kohas mängiv kooslus kõlama peab, eriti kui mängus on unenäomaailm. Kogu Esna mõisa õhkkond on oma mitte liiga klanitud interjööriga väga sobivalt tšehhovlik, augustikuu hämaraks kiskuvad õhtud lisavad romantikat ja salapära.

Teatriõhtu teine osa "Ulgumerel" rääkis minu jaoks kõige enam võimuvõitlusest. Kelle käes on võim, see valitseb, seejuures polegi oluline olla kõige tugevam või suurem. Võim kas on või ei ole, ning kellel on, see määrab, kes ära süüakse. Seda mõttekäiku arvestades oleks olnud ehk huvitav jagada rollid osatäitjate vahel teistmoodi, et võim poleks mitte kõige pikema, vaid kõige lühema mehe käes. Aga too mõttekäik sündis tõesti ainult minu peas ning pole mõeldud näitlejate mänguoskuse hinnanguna.

Lavastaja soov on panna vaataja mõtlema vabaduse, näilise otsustusvabaduse üle, ehk selle tunnetatud paratamatuse teemal, mis ilmselt kõiki "vabu inimesi" elu jooksul korduvalt külastab. Kes saab öelda, et pole selle üle mõtisklenud praegusel segasel ajal, kui paistab, et triivime kõik ulgumere poole? Mina mitte. Esimese vaatuse jätkuna võib ka "Ulgumerel" toimuvat pidada kauplemiseks, ehkki siin tegelevad "müüja" motiveerimisega kõrvalseisjad. Ja nende jaoks on veenmine rohkem nagu sport, kauplemise mängimine, et vaadata, millega inimesele lõpuks naha vahele pugeda õnnestub.

Ehkki teist vaatust võib samuti unenäoliseks pidada, on teema ja kujundus kõvasti süngem. Kontrasti suurendamiseks keeratakse ka saal täiesti ümber, näitlejad koperdavad mustadel treppidel, kus varem istus publik. Tekst ei mõju sisust hoolimata süngena, ent paratamatu eelaimus vajutab sellele järjest tugevama lootusetuse pitseri. Muusikat on vähem, aga kogu trupi poolt mitmehäälselt esitatud "Pod Twoją obronę" on ülimalt mõjuv kooda. Publik läheb selle järel augustiöös teele, olles läbi raputatud nii Mrożeki tekstist kui noorte artistide tõlgendusest ja esitusest.

Kellel väga veab, satub teatriõhtule, millele järgneb kontsert mõisa verandal. Seda juhtub kogu tsükli jooksul kahjuks ainult kolm korda. Teatud mõttes on see järg lavastusele, sest kõlavad nii sisult kui vormilt sarnased muusikapalad, aga on omajagu autorilaulu ning tegijad lasevad piiluda oma sisemaailma. Võibolla just seetõttu jääb tunne, nagu oleks sattunud kogemata proovi, kus näitlejad on lihtsalt pillid kätte võtnud ning tunnevad puhkehetkel muusika tegemisest rõõmu. See on tore ja eriline ning kui juhtub, et sama trupp koguneb ka järgmisel suvel, võiks anda rohkem kontserte.