Üks Jaanovitsi esimesi mälestusi pärineb ajast, mil ta oli 1,5-aastane. "Ma olin Vanemuise väikeses majas rõdul ja vaatasin lastelavastust "Timbu-Limbu ja lumemöldrid", kus minu isa (Margus Jaanovits - toim) Jonnipunni mängis. Ta käis mööda lava ringi, tal oli mitmest salvrätikust koosnev taskurätt ning ta nuttis. Ma sain aru, et see on minu isa ja ta nutab ning ma hakkasin nutma. Ma vist ei rahunenud maha enne, kui ma teda vaheajal nägin ja [sain aru], et kõik on hästi," meenutas ta oma esimest kokkupuudet teatriga.

"Ma ei tea, kas ma sain just siis aru, mis see teater on, aga hiljem mul vist seda küsimust ei tekkinud. Ma sain aru, et teater on huvitav koht, kus on omad reeglid ja teistsugune reaalsus võib eksisteerida," lisas ta.

Esimesel korral Jaanovits Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli sisse ei saanud. Enne uusi lavakunstikooli katseid õppis ta nii kultuuriteadust kui ka ajakirjandust ning töötas ühe aasta Viru keskuses klienditeenindajana. "See on üks väga väärt kogemus," muheles ta. "Ma sain aru, et ma ei taha õppida lihtsalt sellepärast, et õppida. See pani kuidagi mu perspektiivid paika. Minu kõhklused said seal Viru keskuses kõrvale heidetud. Pani sihi hästi paika, mis ma tahan. Läksin uuesti katsetele ja uskusin endasse. Läks nii, nagu ju siis pidi," rõõmustas ta.

Alates sellest hooajast kuulub Hanna Jaanovits Eesti Draamateatri truppi. "Siiamaani on väga soe vastuvõtt olnud," kiitis ta oma uusi kolleege. "Mul on väga vedanud, et esimesed asjad, mis ma olen teha saanud, nii "Macbeth" kui ka "Rahamaa", on väga suure trupiga olnud. Ma olen saanud jälgida väga erinevaid inimesi. Mul on kohe nii suur pagas inimesi, kellega mul on kokkupuude."

Nii "Macbeth" kui ka "Rahamaa" on vaatajatelt palju positiivset tagasisidet saanud. Jaanovits tunnistas, et ta tegelikult oli hoopis kõigeks vastupidiseks valmis. "Ühel hetkel tekkis mul see hirm, et kuna ma olen ka tohutu perfektsionist ja see kõik aitab kaasa sellele, et ma sean lati enda jaoks nii kõrgele, siis kuidas teha endaga see rahu – iga päev ei ole võimalik oma kõrgust ületada ja igaks päevaks ei saa endale aina kõrgemat ootust seada. See hirm läbipõlemise ees on küll olemas," tõdes ta.

Publikule soovib Jaanovits pakkuda empaatiat, tundlikkust ja puudutust. "Kui astus teatrisaalist välja siis vaatad, et see tänav, kuhu sa astud, on järsku selgem ja teravam," loodab ta.