Leino Rei: oleks vaja rohkem inimesi, kes näevad ruumi eri vaatekohtadest
Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussari (H)arutus võttis sel korral teemaks teatriruumi. Teatri ja arhitektuuri suhete üle arutlesid näitleja, lavastaja ja Eesti Noorsooteatri juht Leino Rei, teatrikunstnik Pille Jänes ning etenduskunstnik ja lavastaja Kadri Noormets. Vestlust modereeris teatriteadlane Ott Karulin.
Vestluses "(H)arutus: koduga või koduta teater?" arutleti, kuidas teatrimaja, hoone või asupaik mõjutavad teatritegemist, programmi loomist ja kunstilisi valikuid. Samuti jagati mõtteid, kuidas mängib teatriarhitektuur rolli eri teatritegijate töös. Vestlus otsis vastuseid küsimustele, mida nõuab teatud ruumidega töötamine lavastajalt, kunstnikult ja etendajalt ning millist rolli mängib arhitektuur lavastusprotsessis.
Lavastustegevus ja etendused toimuvad nii otseselt teatritegemiseks projekteeritud hoonetes, kus on selleks puhuks loodud spetsiaalsed tingimused ja interjöörid, kui ka kombineeritud pindadel, mis on etenduseks ümber kohandatud. Kadri Noormetsa sõnul ei saa igat teatrit igas ruumis teha. "Sa pead arvestama sellega, kas see ruum koos inimeste ja selle teatriruumi traditsiooniga võtab su vastu," sõnas ta.
Pille Jänese sõnul tahetakse tihti teha teatritükke ruumis, kus ei ole selleks ruumilisi tingimusi. "Vahel on ruum liiga väike, vahel jälle liiga suur ja siis peaks justkui piirama. Lõpuks tekib nii palju korrigeerivaid elemente sinna juurde, et see hakkab teost ennast segama. See on ruumi anastamine sellisel juhul. Eriti veider, kui see on leitud ruum, näiteks maakiviseintega ja siis hakatakse sellest blackbox'i ehitama," sõnas kunstnik ja märkis, et ruumi iseloom läheb sellega kaduma ning sellisel juhul ei ole enam mingit vahet, kus lavastust teha.
Teatrikriitikas räägitakse tihti mõistest "nullruum" ehk ruumist, mis iseeneses tähendust ei kanna. Täiesti lõpuni pole Jänese sõnul aga ruumi võimalik selles mõttes ära kaotada. "See ruum tekib ju ikkagi inimese peas, siis peaks ta tooma sinna kinnisilmi ja nii, et ta ei ole seal kunagi käinud."
Linna- ja teatriruumi suhtes võiks Leino Rei sõnul olla rohkem inimesi, kes näevad ruumi erinevatest aspektidest. "Seal on kõik olemas, pigem on see fantaasiaküsimus, et millise tähenduse sa annad sellele ruumile. Ma loon selle ruumi kõigepealt lavastaja perspektiivist enda peas, enda kujutluses, ja siis sõltub juba nendest tehnilistest vahenditest läbi mille, ma selle kuidagi konkretiseerin," rääkis teatrijuht.
Vestlus on ajendatud Eesti Arhitektuurimuuseumis hetkel avatud näitusest "Eesti teatrimajad".
Toimetaja: Rasmus Kuningas