Eesti dokumentaalimaastik on liikunud suunda, kus eelistatakse kuulsaid elu-/edulugusid hetkele, kohale või inimgrupi peegeldusele. Muidugi on suurepäraseid erandeid, kasvõi eelmise aasta meeldejäävad "Päikeseaeg" ja "Savvusanna sõsarad", kuid kui kaua ikka jaksame sama valemi järgi tehtud edulugu Ott Tänakust, Kristiina Ehinist või Kelly Sildarust vaadata?

Kaupo Kruusiauk suutis 2022. aastal saksofonistist Maria Faustist tehtud filmiga "Machina Faustiga" end standardist veidi eraldada (eelkõige juba sellega, et tegu on hea filmiga) ja hinnatud muusikust võrdväärse dokumentaali valmis vormida. Kaks aastat hiljem on kinolinale jõudnud tema teine portreefilm "Anett", mis on tennisestaari ühes elus tähtsaimas hetkes kinni püüdnud. Peale 2021. aastal tekkinud seljavigastust ei tunne Kontaveit end väljakul päris endana ja kaalub karjääri lõpetamist.

Head dokumentaalid, eriti karakteriportreed, on justkui miniatuursed sähvatused ajameres, mis tuleb täpselt õigel ajal õiges kohas kinni püüda. Peale vaadates tundubki, et tähed on ideaalselt joondunud ning Kruusiaugule on kandiku peal ette toodud võimalus kajastada universaalselt armastatud eestlases aastat, kes võitleb sooviga lõpetada profisport ja elada normaalset elu, millest ta paljulubava noore staarina ilma jäi. Aneti jaoks õnneks, kuid dokumentaali jaoks kahjuks peitub siin üks hiiglaslik aga – Kontaveit on juba filmi avakaadrites oma peatselt ees ootava uue eluga leppinud ning heidab vanale viimase väsinud, kuid rahuloleva pilgu.

Isegi kui ta võtab pingutust korra veel tipus mängida sama tõsiselt kui teismeeas, on paratamatult aastakümnete jooksul trennist tema jaoks töö saanud. Otsus on peas juba tehtud. Tegu on igal juhul viimase aastaga. Algusest peale on tunne, et Anett räägib ühte lugu ja Kruusiauk teeb teist filmi. Režissöör otsib siit nukrat suurima armastuse maha jätmist, mida Kontaveidis lihtsalt ei ole. Filmitegija instinkt on otsida draamat ning pinget, kuid päris pastakast seda välja imeda ka ei saa.

Seda on eriti tunda Kruusiaugu monotoonselt esitatud ja stiilipuhtust rikkuvates küsimustes, kus ta suunab tennisisti vastuseid enda narratiivi poole. Ühel hetkel küsitud "Kas on võimalus kunagi tagasi tulemiseks?" vastuseks kõlab kõhklematu ning igati rahulolev "ei". Paratamatult tekib tunne, et selle sähvatuse avastamisega on natukene – kuid siiski märgatavalt – hiljaks jäädud.

Tulemuseks ongi lünklikult jutustatud, pikka aega üpris eimidagiütlev dokumentaal, kust puudub tihti kontekst, millele toetuda. Kruusiauk otsib siit õiget lugu täpselt sama tihti kui oma hüpliku operaatoritööga kaadrit. 75 minuti jooksul edasi kulgedes leiab ta loo õnneks aina rohkem üles – Kontaveiti endast tenniseväljakule kõike jätmas on võimas vaadata. Seal tuleb ka sportlase isiksus kõige paremini välja.

Parimad momendid leiavadki aset enne ja peale mänge ning treeningutel, sest seal kaob teadlikkus kaameratest ja kohustus vastata küsimustele ning tekib treeneri käsk anda endast maksimum. Kõik tagasivaatav materjal, sealhulgas ebavajalikud intervjuud filmi esimeses neljandikus, takerdavad arengut ja teevad dokumentaalile tihti karuteene. Sama saab öelda ka äärmiselt veidra muusikavaliku kohta, mis meenutab viimase kümnendi keskel Youtube'is domineerinud vloge.

Peale pikka otsimist saab Kruusiauk õnneks ikkagi aru, et tegemist on võiduringi, mitte kurva lahkuminekuga. Filmi kulminatsioonis asetsev igati liigutav ja muljet avaldav montaaž kinnitab seda üle kõige. Võib-olla on tegu klišeega, kuid hetk on äärmiselt hästi monteeritud ja tekitas emotsioone, mida poleks osanud üpris stiilitust varasemast tunnist kuidagi oodata. Eelkõige on hea meel Aneti enda üle, kes peale viljakat sportlaskarjääri ja suuri saavutusi on suutnud täiesti teistsuguse eluga rahu leida.

Kahju ainult, et režissöör seda varem ei taibanud. Või isegi kui taipas, siis on loo ümber selle viimase hurraa ehitanud. Siin sees, võib-olla kasvõi teistsuguse struktuuriga, peitub hea film. Praegusel kujul jätab pehme tervik paraku veidi külmaks.