Mis juhtub, kui muusik astub sammukese tagasi, et anda rohkem ruumi tekstile? Veelgi olulisem, kellegi teise tekstile? Nad mõlemad saavad ülendatud. Kaks on toas ja sellevõrra justkui ruumis vähem ruumi, kuid muusika- ja tekstiruum ei allu füüsikaseadustele. Seal, kus kohtuvad eri kunstiliigid, andes vastastikku teisele voli heliseda esimesena, ruum paisub. Võrrand mitmekordistub. Ja kui Vaiko Eplik ütleb kuulajale: "Kuula, see siin on Betti Alver", tõuseb luuleklassiku kõrval ka helilooja.

Temastki kajavad siis vastu uued lainepikkused. On tarvis eluterve annus küpsust, et rullida kodumaise luulelegendi ees lahti punane vaip, pühendades tema tekstidele terve albumi jagu uusi viise, ja jääda samas üdini iseendaks. Ühtlasi muutudes muusikaliseks väravaks tekstidele, mida ehk kõik veel ei teagi.

Jah, see on tõesti võimalik, et on hulgi neid, kes pole kordki avanud ühtegi Alveri luulekogu, kuid nüüd ümisevad kaasa tema sõnadele, ehk avastades nende täit sisu esmakordselt. Teisalt on Eplik keskse autorina loovutanud veel ohtralt ruumi Eliidi muusikutele. Selles loobumises on jällegi võidud sees. Koos tegemises on minekut. Tempod saavad üheskoos täpsed, voog liikuvam. Juba aastaid üksiku hundina stuudios oma asja ajanud ning nii ideede kui kõlapildi ainsa autorina, saab ta Kallervo Karult, Sten Sheripovilt ja Kostja Tsõbulevskilt õlg-õla tunde, mis aitab meenutada, et aetakse ühtset asja. Betti nimel.