Kalle Randalu klaverikontsert

Pianist Kalle Randalu kontserdilt sai Reinsalu sõnul alguse tema armastus klassikalise muusika vastu. "Ma võisin olla 12–13 ja isaga me läksime sinna kontserdile. Me istusime rõdul ja nägime hästi pianisti nägu, seetõttu ma sain näha kõiki tema näovirvendusi ja emotsioone," meenutas Reinsalu, kuid märkis, et ülemäärast emotsiooni Randalu näost välja ei lugenud. "Tema looming ja kunst tuli läbi tema mänguoskuse. Enne tuleb muusika ja siis tuleb emotsioon," ütles näitleja.

Kontserdil esitas Randalu ühe Mozarti klaverikontsertidest. "Seal meloodiates on peidus mingi selline saladus, mis puudutab midagi meis, mis on midagi ürgset, nagu ka Beethovenil ja Bachil. See ilmselt korreleerub ka kõikide tänapäeva inimeste hinge- või südamerütmiga."

Nelja-aastasena Eesti Draamateatri laval ja Ita Everiga õllekeldris

"Kuna ma olen teatriperes kasvanud, siis vahel ikka tuleb ette, et näitlejate lapsi kasutatakse teatritükkidesse, kui on vaja seal lapsi kehastada. Tolstoi "Elavas laibas" mängis minu ema ja siis selgus, et minu ema tegelasel on poeg Miša ja on vaja üht last sinna. Kaugelt ei olnud vaja otsida, sest emal oli tõepoolest ka nelja-aastane laps kodus," rääkis Reinsalu.

Kuigi Reinsalu oli enda sõnul iseloomu poolest elav laps, siis tundis ta tollal lavale mineku ees siiski hirmu. "Meil oli esimene lavaproov ning ma pidin jooksma lavale ja ma ei julgenud minna. Siis tuli minu juurde lavastaja Adolf Šapiro, kükitas minu tasandile maha ja ütles inspintsendile, et too üks pall. Siis ta hakkas minuga selle palliga mängima, mingi hetk ma unustasin oma hirmu ära ning ta viskas palli diagonaalis üle lava ning ma jooksin sellele pallile intuitiivselt järele. Siis jäigi tükki sisse, et inspitsient lükkas iga kord, kui ma pidin lavale ilmuma, selle palli aksi vahelt veerema ja mina jooksin sellele järgi."

Tänu oma rollile oli 4–5-aastasel Reinsalul võimalik kaasa sõita ka ringreisile Ida-Saksamaale. Reisist jäid Reinsalule meelde Berliinis hotelli vastas asuva vürtspoe lõhnad, restoranid, lõbustuspargi ilmaratas, kuid ka Ita Everiga õllekeldris käik. "Päris reisi lõpus Leipzigis oli mu emal vaja minna asju koju kaasa ostma ja ta jättis mu Ita Everiga. Aga Ita Everil oli parajasti plaan minna Auerbachi õllekeldrisse ja minul oli pea viieaastase lapsena võimalus minna sinna kuulsasse Auerbachi õllekeldrisse kaasa," meenutas Reinsalu.

"Luikede järv"

Kuigi draamateatris tundis Reinsalu end lapsena väga koduselt, siis esmane teatrimaagia ja -armastus sai tema jaoks alguse hoopis "Luikede järve" etenduselt Estonias. "Pärast etendust viis isa meid veel lava taha ja ma nägin neid dekoratsioone ja ka tantsijaid laval ning see oli minu jaoks midagi nii pööraselt põnevat, et kui ma takkajärgi mõtlen, siis seal tekkis see tunne, et ma tahan seda teatri tagumist poolt näha."

Esiti tahtiski Reinsalu hoopis tantsijaks saada ning õppis viis aastat ka balletikoolis. "Seal peab lisaks töökusele olema ka looduse poolt antud midagi. Minul väga palju eelduseid tantsijaks saamiseks ei olnud, aga ikkagi oli see suur elukogemus," rääkis ta. "Ma valasin ikka suuri pisaraid, kuna ma tahtsin ikkagi tantsijaks saada, aga nüüd ma olen sellega rahu teinud," sõnas ta.

Kultuurielamused Göteborgis

Lisaks balletile naudib Reinsalu ka kaasaegset tantsu. Kaks aastat tagasi käis Reinsalu Rootsis Göteborgis vaatamas Alexander Etmani lavastust "Hammer". "Mul tõusevad siiamaani ihukarvad püsti. Seal oli erakordne ühtsustunne, mis tekkis publiku ja artistide vahel. See oli nagu vaakum, et me oleme kõik üks. Siis see imeilus harmoonia muutus hoopis mingisuguseks teiseks. Inimesed suudavad seda oma väljendusvahendi: hääle, keha ja kõigega teha. See oli ikka erakordne."

Peale Ekmani lavastust külastas Reinsalu ka soomerootsi kunstniku Albert Edelfeldti ülevaatenäitust. "Mulle on alati meeldinud vaadata kunstnike eskiise, kuidas see mõte on hakanud liikuma. Seal näitusel oli väga vahva seinasuurune maal isast ja pojast, kaluritest, kes olid mere peal. Aga siis ta oli teinud ka pisikese eskiisi sinna kõrvale. See oli tehtud sama täpselt ja peenelt nagu see suur õlimaal."

"Ekmani tantsulavastus ja sada aastat varasema kunstniku tööd näitasid, kui oluline on see käsitööoskus, kuidas see hakkab tänapäeva maailmas kaduma. Enam ei väärtustata selliseid asju, et keegi oskab väga ilusasti joonistada näiteks, oluline on see, mida sa öelda tahad," märkis Reinsalu.

"Samas kõik on juba ära tehtud, kõik uus on kordusele läinud vana väga paljudes valdkondades. Teha midagi, mis raputab ja puudutab, on kunstis väga raske. Mõnikord on see ka midagi niisugust, et kui on väga hästi tehtud näiteks klassikaline asi ja see läheb korda, jääb südamele, puudutab, siis ta ongi kaasaegne ka," arvas näitleja.

Vaiko Eplik ja Eliit

Muusika loomine on Reinsalu jaoks suur ime, ning kõik, mida teeb Vaiko Eplik, on tema silmis väga äge, sealhulgas värske album "Lähen müüjaks", mis on kirjutatud Betti Alveri luuletekstidele. "Kirjutades muusikat eesti luule kuldklassikute tekstidele, on alati väike oht, et nad võivad hakata üksteist sööma. Vaiko Eplikul on õnnestunud selle plaadi peal teha midagi niisugust, et tekst ja muusika loovad mingi täiesti uue kvaliteedi," sõnas Reinsalu. Loos "Ma nägin und" on Reinsalu sõnul hästi palju poeesiat ja ilu ning meloodia toob meelde tema enda murdeea.