Miniatuurid

Kuigi Uusile meeldib väga romaane lugeda, on teda viimastel aastatel miniatuurid köitnud. "On autoreid, kes suudavad paari üksiku lausega kõiki tundeid tekitada. Loed selle pool lehekülge või paar lauset ära ja siis vaatad lihtsalt tühjusesse ja mõtled, et issand, ma tunnen kõike!"

Ühe näitena tõi ta välja Jan Kausi miniatuurikogu "Tallinna kaart". "Ta suudab meile poole leheküljega jutustada loo mingist Tallinna nurgast, erinevatest tegelastest. Selle mõne lausega hakkad täiesti võõrale inimesele kaasa elama ja tahaksid temaga edasi minna, aga Jan ei lase," rääkis Uus. "Imeline raamat, mis paneb mõtlema ka enda sisemisele Tallinna kaardile."

Samuti tõi ta välja Kätlin Kaldmaa raamatu "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas", kus on kõrvuti hetked tema Kreeka külast ja tema Islandi külast. "Vahepeal on mõlema kohta üks lause ja see, et keegi suudab ühe lausega –see on ju valge paber, mille peal on mustad kritseldused – sind panna nii palju tundma, see on minu jaoks on nii maagiline," tõdes Eia Uus.

2020. aastal ilmus Aino Perviku miniatuuriraamat "Miniatuurid mälupõhjast". "Ta oli kirjutanud oma eluloo miniatuurides niimoodi, et ma lihtsalt ahmisin õhku," kirjeldas Uus. "Seal on elu kohta sellised pelgad lühikesed lõigud ja niimoodi, et raamat lõpeb ära ja mõtled, et ma tahaks veel! Aino, kirjuta palun veel! Tõeliselt vägev teos."

Raamatuklubi

Eia Uus on mitme raamatuklubi liige. "Raamat on nii äge teekond, eriti kui sa loed head raamatut, mis paneb sind asju tundma, mõtlema enda elu üle ja nii edasi. See on samas nii üksildane kogemus," nentis ta. "Raamatuklubis on see võimalus, et sa saad teiste inimestega rääkida, nemad tulevad enda kogemustega ja igaühel on veel lugusid varuks."

Muu hulgas teeb Uus Rahva Raamatus avalikku raamatuklubi. Seal käivad tema sõnul koos väga erinevad inimesed. "Noorim on võib-olla 17 ja vanim on üle 70, mehed ja naised," tõi ta välja. "Võib-olla nende elus polegi kedagi teist, kellega nad saaksid raamatutest tundide viisi rääkida. Ja me ei räägi ju ainult raamatutest. Me räägime enda elust, maailmapildist, kogemustest. Iga kord kui ma raamatuklubis käin, olen lihtsalt nii tänulik ja imetlusega vaatan terve selle aja."

Buenos Aires

Kirjaniku südames on eriline koht Argentiina pealinnal Buenos Airesel, kus ta mõnda aega elas.

"Mul oli üks aasta väga raske aeg. Ma ei saanud aru miks, sest kõik oli näiliselt hästi: töö oli hea, kaaslane, kodu, pole nagu midagi elule ette heita, aga läks aina hullemaks ja hullemaks, depressioon kasvas ning oli selline tunne, et ma olen juba kõike proovinud, et sellest välja tulla. Siis mõtlesin, et ma pean kuhugi minema," meenutas ta.

Esialgu vaatas ta maailma ratsionaalselt läbi. "Võiks Austraaliasse minna, mul on seal sugulased, võiks Torontosse minna, mul on seal sugulased, või Pariisi tagasi, ma tunnen Prantsusmaad väga hästi ja oskan keelt," kirjeldas ta toonast mõtteprotsessi.

"Mõtlesin terve maailma läbi ja ühel hetkel mainis keegi Rio olümpiat ja mul plahvatas – ma pean Buenos Airesesse minema! Tollel hetkel ma isegi ei teadnud, kus riigis see asub või mis keelt seal räägitakse, vaid mul lihtsalt oli täiesti kindel teadmine, et ma pean sinna minema. Ostsin pileti, hakkasin uurima, mis koht see on ja mis seal tehakse."

Buenos Airesesse jõudes oli tal tunne, nagu ta oleks seal juba elanud. "Terve see aeg, kui ma seal olin, oli nii kummaline kogemus. Selline tunne, et kui kõnnid tänaval, siis ma justkui tean, mis seal ümber tänavanurga peaks tulema. Müstiline kogemus mu jaoks."

Sealsed inimesed oskavad kirjaniku sõnul elu ilu nautida. "Tänaval tantsitakse tangot ja mitte turistele näitamiseks, vaid päriselt tulevad naabruskonnast inimesed kokku. Vanad mehed tantsivad noorte tüdrukutega ja noored poisid tantsivad vanadega prouadega."

Rahvatants

Mõned aastad tagasi hakkas Uus rahvatantsu tantsima. Kui esialgu läks ta rahvatantsutrenni selleks, et tantsupeole minna, siis nüüd ta seal ainult peo pärast ei käi.

"Olles seal mõnda aega käinud ja kui tekkis variant, et võib-olla ma ei saa seekord rühmaga tantsupeole, siis ma sain aru, et üldse ei ole kurb, mina käin ikka tantsimas edasi, sajaprotsendiliselt olen kaasas," meenutas ta.

Tema sõnul on rahvatantsija sotsiaalne, patriootlik, abivalmis, sõbralik ja avatud inimene. "Kui ma paar aastat tagasi rahvatantsu läksin ja seda ühele oma vanemale sõbrannale ütlesin, siis tema ütles, et muidugi, sa oled täiesti rahvatantsija tüüpi!"

Matused

Kui Eestis on matused eelkõige väga kurb sündmus, siis paljudes riikides suhtutakse surma ja suremisse teistmoodi, suure austuse ja peoga, märkis Uus. "Ma olen kohanud väga paljusid täiskasvanuid, kes keelduvad matustele minemast, ütlevad, et panen talle kodus küünla, aga ma ei tule, see on liiga kurb. Me kardame neid tundeid," lausus ta.

Ometigi on ta ka Eestis sellistelt matustel käinud, kus naerdakse, nutetakse ja tantsitakse. "Tunned kõiki maailma tundeid ja saad inimest veel rohkem tundma, kui sa teda elu jooksul tundsid," märkis ta. "Ma nii tahaks, et me hakkaksime surma paremini suhtuma ja mitte, et see matus on üks kahetunnine asi, mis tuleb üle elada, vaid et me võtaksime seda kui inimese viimast pidu: me toome kõik parimad mälestused, mis meil temast on, kõik lood, fotod, videod, lemmiklaulud."

Uus leiab, et ka leinas võiks ilu olla. "See kahetunnine kohtumine, kus kõik tema sõbrad ja pere tulevad kokku, seal ei pea ainult kurvastama, sest tegelikult on see inimene elanud hea elu ja meile kõigile korda läinud."

Viimasel ajal on ta rohkem mõelnud sellele, kuidas inimestele öeldakse ilusaid asju alles siis, kui nad on surnud. "Kirjutame artikleid, avaldame galeriisid nende elust, paneme kõik sotsiaalmeediasse, et issand kui äge inimene ta oli."

Uus soovib, et ilusaid sõnu öeldaks üksteisele ka siis, kui inimene elus on. "Kuidas öelda, et see, mida sa tol korral tegid, oli minu elus oluline. Need on vahel nii väikesed lahkused, kuidas inimesed meie elu muudavad. Või keegi on kirjutanud midagi, keegi on loonud midagi või mingi rolli teinud, mis on meie elu on muutnud – et me õpiksime neid asju ütlema siis, kui inimesed elus on. Ka võõrastele."