Elamused muudavad inimest

1998. aastal osales Annika Laats Londonis Southwarki katedraalis jumalateenistusel, mis sai tagantjärele vaadates tema sõnul talle elumuutvaks. "Mind tabas üks jutlus, mis tõmbas kuidagi alasti minus selle, kuidas ma olin osadesse inimestesse suhtunud väga sügava eelarvamuse ja halvakspanuga. Need olid homoseksuaalsed inimesed, kellest seal jutluses põgusalt juttu oli. Mind tabas enda kitsarinnalisus, see oli ka häbikogemus, ma sain aru, et ma olen olnud ääretult ülekohtune ja kõrk," tunnistas ta.

"Vahel on vajalikud need kogemused või elamused, mil sa saad aru oma piiratusest. Endast, oma piiratusest aru saamine ei ole tingimata väga positiivne, aga selle tulemus on see, et midagi muutub sinu jaoks avaramaks," sõnas Laats.

Arhitektuur

Annika Laats tunnistas, et temast on saanud aastatega arhitektuurinautleja. "Mida vanemaks ma saan, seda enam ma armastan hooneid, proportsioone, imetlen ja käin suu lahti. Ka elumajad, 19.–20. sajandi vahetuse arhitektuur jne. Püüan märgata ja vaadata, arvan, et olen ka oma lapsi sellega ära tüüdanud," muigas ta.

"Tartu Jaani kiriku puhul ma olen hämmingus olnud nende terrakota skulptuuridest. Need on ju enamik sellisel kõrgusel, mida näevad üksnes linnud. Neid tehti sellise armastusega, iga figuur on eriline, seda tehti jumalale auks. Neid, mis üleval katuse kandis on, neid ju ei näe tänaval kõndides, aga nad on seal olemas. See on nii ilus," sõnas Laats.

Muusika

Edvard Grieg on olnud Laatsi üks lemmikhelilooja juba koolipõlvest saadik, mil ta veel klaverit õppis. "Mulle meeldis väga teda mängida, meeldisid tema helid, tema kargus. Griegi "Hommik" seostub mul ka sellega, et 2000-ndate alguses toimusid imeilusad sümfooniakontserdid, mis olid mõeldud lastele. Raivo Järvi oli see imeline inimene, kes nendel kontsertidel rääkis muusikast ja joonistas seda muusikat," rääkis Laats, kuidas ta oma tütardega Vanemuises kontserti kuulamas käis. Järvi kutsus lapsi üles joonistama ja oma töid talle saatma. "Üks mu tütardest joonistas Griegi "Hommikut" niivõrd toredasti, ringutavad siilid ja jänesed, see oli hämmastavalt kaunis, kõik see kokku," kirjeldas Laats elamust.

Simon & Garfunkeli lugu "Silence" kuulis Laats esimest korda aga 1987. aastal Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas, kus ta 17-aastasena valmistus koolidevaheliseks mõõduvõtuks, kuulates üle vene heliloojaid. "Kuidagi oli nii, et ma panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin Simon & Garfunkelit. Ma polnud kunagi varem kuulnud võimast stereomuusika väga head helikvaliteeti. See oli elamus, mul jäi hing kinni. Sellepärast on see mul meeles."

Oma artiklikogumikule "Valgus läbi mõrade", laenas Laats pealkirja samuti muusikast, Leonard Coheni laulust "Anthem". "See on ka jõulude eel hea mõelda, et meist keegi pole täiuslik, jumal ei oota täiuslikkust. Võib-olla mõnel õnnestub täiuslikud pühad luua, aga tavaliselt üks või teine asi natuke kriibib hinge. Need on meie mõrad selles mõrases maailmas, aga läbi nende jõuab valgus meieni ja saab läbi meie paista ka teiste inimeste peale," sõnas kirikuõpetaja.

Päästetud raamatud

Elamusi pakub Laatsile pidevalt uuesti Hollandi kirjaniku Toon Tellegeni lasteraamat "Kõik on olemas". "Imeilusate illustratsioonidega, väga hästi tõlgitud raamat. Kas pole nõnda, et päris mitmed head lasteraamatud on tegelikult pigem mõeldudki täiskasvanutele, olgu ta "Alice Imedemaal" või "Muumitrollgi". Ta on ääretult hea ja helge lugemine, võib öelda, et mu öökapiraamat. Väga lahedad lood ja me võime nii mitmeski ennast ära tunda, distantsilt oma elu vaadata ja muheleda selle üle."

Raamatute, teatrietenduste ja kunsti kaudu peaks Laatsi sõnul silmitsi seisma ka tõsiste teemadega. "See on ka põhjus, miks ma käin palju teatris või palju loen, see on hämmastav võimalus kaasa elada ja kaastunnet õppida, ka erinevaid elutahke, kõiki me niikuinii kogeda ei jõua, ainult murdosa. Läbi kunsti, kirjanduse saab neid elukogemusi läbi elada," sõnas ta.

Tõelisi kirjanduspärle on Laats aga leidnud Pääsküla jäätmejaamast. "Pääsküla jäätmejaam on koht, kus on mõned heatahtlikud inimesed, kes saavad aru, et raamatud on olulised. Nad on teinud seal hoiuruumi, kus nad püüavad päästa osa nendest tuhandetest raamatutest, mis tuuakse jäätmejaama. Ma olen sealt riiulist leidnud hämmastavaid asju," sõnas Laats ja pani südamele, et inimesed viiks oma raamatud, väärtusliku kirjanduse jäätmejaama asemel hoiuraamatukokku. "Seal on lootus neil raamatutel läbi raamatukogude, haiglate, vanglate jne uuesti inimesteni jõuda."

Film

Lars von Trieri "Laineid murdes" on Laatsi sõnul film, mis jääb talle meelde kogu eluks. "Mind puudutas lisaks armastusloole see, mis roll on religioonil. See, mis võib avardada, mis võib ülendada, mis võib sind sügavamaks või puhtamaks muuta, võib ka ahistada, piirata, survestada – pealtnäha üks ja sama asi võib nii erinevalt toimida," rääkis ta.

"Meil on ühtpidi vaja püsiväärtusi ja traditsioone, aga teisalt vaja püüda märgata, kust traditsioonid hakkavad lämmatama inimlikkust ja armastust. Kui me vaatame ka Jeesuse tegevust maa peal, siis tema, kes oli sündinud juudi traditsiooni, seisis selle vastu, et seadused hakkaksid hoolivust ja headust ahistama. Seadus on tehtud inimese jaoks, mitte inimene seaduse jaoks. Filmist tuleb see võimsana välja," rääkis kirikuõpetaja.

Laatsi sõnul ei ole inimesed üle maailma, vaatamata nende rahvusele või usutunnistusele sugugi nii erinevad. "Me armastame ühtemoodi, igatseme ühtemoodi, seisame oma väärtuste või tõdede eest," sõnas Laats ja märkis, et tänane maailm meenutab väga Aldous Huxley romaani "Hea uus ilm". "Hull on see, kui üldse ei mõtle enam tõe üle, kui tundeid üldse enam ei ole tunda peale heaolu ja rahulolu tunde. Me otsime tõde, meil tuleb tõde taotleda armastuses, üksteist austades ja sügavamat rahu taotledes, mis meid ühendada võiks," sõnas ta.