Annika Laats. "Sina maga, mina pesen nõud" – põhjamaine armastusavaldus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Vaimulik ja hingehoidja Annika Laats mõtiskles Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmunud Stig Claessoni teose "Sina maga, mina pesen nõud" valguses elust ja surmast, vananemisest ja armastusest, leinast ja isegi muruniidukitest.

Esimese pensioni eest ostis ta endale korraliku muruniiduki. Ost tasus end ära, muruniidukiga tekkis tal järgnevatel aastatel lähedane side. Põhjamaa inimesele pole lähedaste sidemete loomine kunagi kerge olnud, ning eluaastate lisandudes ei lähe see teps mitte lihtsamaks. Nii pajatabki Stig Claesson oma raamatus "Sina maga, mina pesen nõud" esmalt niidukist ja seejärel kahest värvikast trükimasinast, kellega on ka vanas eas hõlpsam ühendust hoida kui inimestega.

Tore, et see südamlik teos "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas" uuesti ilmavalgust on näinud. Kuldsarja sobib raamat juba nimegi poolest, kuna meenutab Eestis tegutsevat Kuldliigat – sealgi tõstetakse kilbile elu teise poolde jõudnute kogemust ja panust.

Claessoni peategelane, kes tundub olevat autori alter ego, on jõudnud oma maise matka viimasesse veerandisse. Vananemisest ta õigupoolest kirjutabki. Raamatusoovituseks pole see vist parim märksõna. Kui filmi, teatrilavastuse või sümfoonia puhul võib oodata võimsat lõppvaatust ja finaali, siis elus kipub viimane vaatus sarnanema paremal juhul vaikse tiksumisega, halvemal vaevalise hääbumisega. See on midagi, millelt pilk delikaatselt eemale pöörata – mis lihtsalt sünnib ja mis on hale.

Võib-olla pole hale aga mitte vananemine, vaid hoopis meie ühiskond, meie väärtushinnangud ja prioriteedid ning sellest tulenevalt ka meie suhtumine vananemisse.

Minus tekitavad tõsist protesti ja piinlikkust raadiosaated, kus räägitakse püüdlikult selge, aeglase ja ilmeka häälega, nagu oleks eeldatav kuulaja pisut nõrgamõistuslik. Ma ei pea silmas õhtuseid unejutuminuteid, vaid just neid, mille sihtrühmaks on eakad.

On üsna levinud ettekujutus, et inimese vaimsed võimed vähenevad vananedes, nii et ta "muutub taas lapseks". Seega peakski temaga rääkima nagu lapsega – aeglaselt ja rõhutatult ilmekalt. Nojah, ma ei ole selle väitega ühestki otsast nõus, sest mu meelest peaks ka lastega rääkima nagu inimestega, ilma kätude-jallude, ninnude ja tšuhh-tšuhhideta. Lugupidavalt võiks inimesega kõneleda ka siis, kui ta läheneb oma elukaare teisele otsale. Mõtteharjutuseks püüan kujutleda iseennast jõudmas mingisse sellisesse vanusesse – huvitav, millisesse küll? –, kus inimesed mu ümber hakkavad rääkima minu kui poolearulisega. Ei ole just vaimustav väljavaade.

Tõsi ta on, et aistingud – kuulmine, nägemine, maitse- ja lõhnataju – kipuvad vananedes halvenema, aga raadiol on õnneks olemas nupp, kust seda vajadusel valjemaks keerata. Ja sageli on selline nupp olemas ka kuuldeaparaatidel. Kui me aga tõesti märkame, et lähedasel tekib sääraseid kognitiivse võimekuse häireid, et ta ei tule enam oma eluga toime, siis selle asemel, et kaastundlikult pead vangutada ning püüdlikult selgelt rääkima hakata, võiks üritada tuvastada haigus ning ravida seda nii hästi kui võimalik.

Neid olukordi, kui inimest hakatakse kohtlema nõnda, nagu oleks tal vaimne peetus, on teisigi. Selleks ei pea isegi vana olema, piisab, kui satud abivajaja seisu. Haiglates peaks kõigi, sealhulgas hooldajate ja koristajate väljaõppe juurde kuuluma, et nad ei hakka patsienti sinatama, vaid osutavad pidžaamas või haiglakitlis olevale inimesele pigem tavapärasest terake rohkem – mitte vähem – lugupidamist. Lugupidamine ning inimese väärikuse igakülgne toetamine võiks olla väikesekski vastukaaluks inimese valule, abitusele ja alastusele.

Mäletan üht oma esimest kohtumist Diakooniahaigla hospiitsis. Olin külla läinud kunagisele laevakaptenile, kes vajas elulõpu toetavat ravi. Haiglavoodi, pidžaama ja dreenid... Kui ta rääkida püüdis, tuli kurgust ainult kähin. Õigupoolest polnud jäänud suurt midagi, mida ta ise teha oleks saanud. Aga seal linade vahel lebas ju ikka seesama meredel seilanud ning rahvahulki juhtinud, kardetud ja austatud kapten.

Olgu kapten või mitte-kapten, respekti osutamine ei maksa midagi, ent võib inimesele olla hindamatuks kingituseks.

Respekt ka Claessoni suhtes, sest tema 76-aastaselt kirjutatud "Sina maga, mina pesen nõud" on ilmekas kinnitus arstide jutule, mille kohaselt ei anna inimese vanus mingit infot tema vaimse võimekuse taseme kohta. Mõnigi eakas võib olla oluliselt säravama mõistusega kui temast kolm-neli korda noorem inimene. Claessoni puhul on särav nii tema väljenduslaad kui ka huumor – lugemine on tõepoolest lihtsalt nauding.

Gerontoloog Kai Saks on sedastanud: "Edukalt vananeval inimesel üks mäluliik koguni paraneb – semantiline mälu, mis tähistab talletatud teadmisi oma keelest (sõnad, tähendused, kirjapilt). Edukalt vananevatel inimestel on sõnavara järjest suurem ja arusaamine keelest järjest parem. Vanemad inimesed pajatavad sageli hästistruktureeritud ja kaunilt viimistletud jutustusi, mis on kõrvaliste hindajate arvates palju huvitavamad kui noorte inimeste jutud."1 Mina kui kõrvaline hindaja julgen selle lühiromaani põhjal väita, et Stig Claesson oli edukalt vananev inimene.

Olgu vananeja oma vananemises edukas või mitte, kipub kaasaegses Lääne ühiskonnas ta kannul kummitusena käima üksildus. Claessoni minajutustaja, kelle nimeks võis olla John – minavormis jutustajad oma eesnimele palju rõhku ei pane –, pole ses osas erand. Üsna raamatu alguses tõdeb ta: "...on palju rohkem inimesi kui meie kaks, kes tunnevad end sellel kuu viimasel päeval hüljatuna." Ning olgu inimene noor või vana, ikka otsib ta lähedust. Otsib ja pelgab. Ja siis võib selguda, et see, mida otsitakse ja peljatakse, asub vaid mõnekümne sammu kaugusel. Ning vaja on tegelikult õige vähest. Nii lihtsad sõnad nagu "Sina maga, mina pesen nõud" võivad osutuda kõige trööstivamateks ja soojemateks üldse. Nad võivad kanda endas seda hõngu, mille kohta norrakad ja taanlased ütleks hygge. Rootslane Claesson ei ütle hygge, tema laseb oma tegelasel igal pärastlõunal öelda: "Sina maga, mina pesen nõud."

Meile tundub nii loomulik – ja seegi on üks stampettekujutus –, et armastatakse noorelt ja surrakse vanalt. Meeldib see meile või mitte, aga nii üheülbaline see elu ju pole. On neid, kes surevad noorelt, ning on neid, kes armastavad vanalt. Nii üks kui teine kuuluvad elu juurde. Ka surm kuulub elu juurde, ent suremine iseäranis – suremine, mis võib olla üks omajagu pikk teekond. Ja lein võib alata sellest hetkest, kui sulle tundub, et su kaasa on mitmendat hommikut järgemööda valmistanud harjumatult ja talle mitteomaselt halva kohvi. Ning sa saad aru, et midagi on pöördumatult muutunud. Vaid veidi aega hiljem kinnitavad seda ka vereanalüüsid ning arsti kortsus kulmuga pilk.

Surm tuleb küsimata. Tuleb nagu Ilmutusraamatu ratsu, kas siis see hävingut külvav tulipunane või surnukarva tuhkurhall – Claesson on nad oma loos elegantselt kirjutusmasinateks moondanud, meenutades sellega pisut Tuhkatriinu ristiema kõrvitsast tõlla tegemise trikki. Kui selle tuhkurhalli ratsu kabjaklõbin meie kõrvu ulatub, siis on üsna loomulik paluda koos Turgeneviga palvet, mille Claesson oma raamatu motoks on laenanud: "Armas Jumal, palun tee nii, et kaks pluss kaks ei oleks neli." See on oma siiruses üpris võrratu palve, ja küllap me neis olukordades umbes nõnda palumegi. Nii nagu Jumalal pole erilist põhjust selle neljaks olemise asjus erandeid teha, ei ole meil ilmselt pääsu soovist ja igatsusest, et aeg-ajalt oleks kaks pluss kahe summa midagi muud, mitte neli. Et paratamatult sündima pidavad asjad jääksid ometi sündimata. Või et need ei sünniks nii ruttu. Et kaks pluss kaks viivitaks veidi, teeks aega parajaks ja kõlgutaks kusagil kraaviserval jalgu, näriks rohukõrt ja vahiks mööduvaid pilvi, enne kui ta lõpuks ikkagi vääramatult neljaks saab.

15 aasta eest, kui surm viis mu kõrvalt esimese sõbra, tabasin end puusärgi juures seistes mõttelt, et vanemaks saades võib surma lähenemine muutuda kohutava asemel lohutavaks. Kui järjest lisandub neid armsaid inimesi, kes on juba üle lävepaku siit ilmast teisele poole astunud, siis on ju järjest vähem ka seda, mis mind siin kinni peaks hoidma. Seal ees ootavate sõprade ja lähedaste kutse muutub siis ju aina selgemaks, ning sellega ka taaskohtumise lootus ja rõõm.

Claesson veeretab seda mõtet mitut pidi, meenutades Rainer Maria Rilke poolt Marina Tsvetajevale esitatud küsimust, kuidas näeb välja see tuba, kus nad kunagi kohtuvad – nemad, kes nad oma eluajal kohtuda ei saanudki. Oma Marinale mõeldes küsib autor sama: "Jah, Ida Adriana, kuidas näeb välja see tuba, kus me kunagi kohtume. See on uudishimu, mitte küsimus.... Kuidas näeb välja see taevas, kus me kunagi kohtume?" Ta ütleb end mitte uskuvat, et seda tuba või kohtumist kunagi olema saab, ent küsib ometigi. Las jääb see üheks avatud küsimuseks kõigile, kelle südames on läbisegi usk ja kahtlus, lootus ja lootusetus – kõigile, kes tunnevad end ära kord ammu ühe oma lapse tervenemise eest palunud mehe sõnades: "Issand, ma usun, aita mind minu uskmatuses!" (Mk 9:24)

Stig Claesson, kellel 2. juunil, täitunuks sünnist 93 aastat, jättis oma muruniiduki siinpoolsusesse maha juba enam kui tosina aasta eest. Tema ehk juba näeb seda tuba ja taevast – muudkui vaatab ja imestab kõigi sealsete kohtumiste üle. Meie võime oma taevaseid kohtumisi oodates meile antud aega kalliks pidada ning toimetada Claessoni põhimõtte kohaselt: võime hoida umbe kasvamast seda, mida me suudame umbe kasvamast hoida.

1 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kognitiivne-voimekus-ja-selle-ealised-muutused/

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: