"Loomingu Raamatukogu kuldsarjas" ilmus eelmisel aastal tuntud Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi esiknovellikogu "Tantsutüdrukud" täiendatud trükk. Lugeja rõõmuks on nüüd eesti keeles olemas kõik originaalkogumiku lood – senise viie novelli asemel neliteist hoogsat, teravmeelset ja humoorikat juttu, mille on oivalise nõtkuse ja stiiliühtsusega ümber pannud tõlkijad Ann Alari, Malle Klaassen ja Anu Lutsepp.

1977. aastal ilmunud "Tantsutüdrukud" järgneb romaanidele "Söödav naine" (1969), "Pinnaletõus" (1972) ja "Leedi Oraakel" (1976) ning kuulub Atwoodi proosaloomingu varasesse perioodi. Kogumik keskendub paarisuhetele, armastuseotsingul tegelaste ootustele, lootustele ja pettumustele, naise kehalisele kogemusele, pingetele, mis käivad kaasas soorollide ja -stereotüüpide ning suhtemudelite muutumisega, kohalike ja sisserändajate konfliktidele ning tegelikkuse ja fiktsiooni vahekorrale. Novellide keskmes on küsimus mõistmise võimalikkusest osapoolte vahel, kes kogevad maailma erinevalt nii kehaliselt, kultuuriliselt kui ka sotsiaalselt. Erinevuse kuristik nais- ja meestegelaste vahel paneb proovile nende kommunikatsioonivõime, mistõttu kipuvad paarid vaatamata esialgsele seksuaalsele külgetõmbele ja romantilistele ootustele teineteisest lahku triivima.

Võõrandumisest abielus räägib novell "Küütlev ketsal", mille peategelased Sarah ja Edward otsustavad Sarah' lapseootele jäädes abielluda. Aga kui laps sünnitusel ootamatult sureb, ei suuda paar traumat läbi töötada. Edward ei taipa, mida lapse kaotamine Sarah' jaoks tähendab, ta ei mõista naise sõnatut eemaletõmbumist ega oska jätta talle toibumisruumi: "Tookord oli ta õhutanud naist kohe uuesti proovima, ja too oli nõusse jäänud, ent midagi ei juhtunud. Ega nad sellest omavahel ei rääkinud." (lk 134) Naise vastutulek on aga ainult näiline, ta soovib oma keha üle iseseisvalt otsustada, võtab salaja beebipille ega kavatsegi uuesti lapseootele jääda. Abiellu sigineb viisakusega polsterdatud vimm – naine tunneb, et mees on ta hüljanud, surnukehaga üksi jätnud ja tema kui naise vastu huvi kaotanud, mees on aga hakanud naist pidama pahatahtlikuks ja väiklaseks. Abielu läheneb lahutusele, ehkki suhte lõpetamise viimast sammu pole kumbki valmis astuma.

Mitme tegelase eneseväljendusvõime on kehaliselt, kultuuriliselt või psühholoogiliselt kammitsetud. Avajutus "Mees Marsilt" tegutseb vietnamlasest immigrant, keda näib olevat tabanud Kanadasse saabumise järel raskekujuline kultuurišokk ning tema meeleheitlikud katsed naistega kontakti astuda luhtuvad ja moonduvad sariahistamiseks. Jutus "Ettevalmistus" tuleneb piiratud eneseväljendusvõime kehalisest puudest, mistõttu saab ratastooli aheldatud tüdruk suhelda vaid üheainsa nõusolekut väljendava žesti abil. Noor naistudeng novellis "Süsteem" suudab rääkida, aga kaotab William Blake'i luulesse süvenedes mõistuse, mõtleb välja omaenda psühhogeograafilise maailmasüsteemi ja lõpetab seda teistele selgitada püüdes hullumajas. Kõik kolm tegelast on omal kombel ümbritsevast sotsiaalsest tegelikkusest eraldatud ja ühtaegu selle meelevallas ning selles ebakõlas võib omakorda näha Atwoodi hilisemate düstoopiate ("Teenijanna loo" ja seni eesti keeles kahetsusväärselt vaid kahe raamatuga esindatud MaddAddami-triloogia) algeid, eriti kui lisada sellesse kimpu ka apokalüptiline ja praeguste traagiliste Ukraina-sündmuste taustal eriti teravalt lõikav ellujäämisjutustus "Kui see juhtub".

Armastusega seotud ootuste ja pettumuste ning sugudevaheliste võimusuhetega tegelevad kaks vastandliku lõpplahendusega lugu "Klaasi all" ja "Poeetide elud". "Klaasi all" jutustajaks on kaheksandat kuud rase noor naine, kes unistab stabiilsest paarisuhtest, kuid avastab selle asemel, et lapse isa on teda hiljuti (ja ilmselt mitte esimest korda) petnud. Mees ajab truudusetuse esimese hooga naise kaela – "Kui sina oleksid siin olnud, poleks midagi sellist juhtunud" (lk 72) –, seejärel pisendab kõrvalehüpet, taandab selle pelgaks kehalise tarviduse rahuldamiseks ning pühib viimaks kogu loo vaiba alla, millega naine suhtes rahu säilitamise nimel leplikult kaasa läheb. Naise vaatepunktist jutustatud loos on tähelepanuväärne tema tunnetusprotsess, püüdlus mehe tõlgendusi internaliseerida, surudes selle käigus alla omaenda vajadused ja tunded, eriti viha, mida ta mehe truudusetuse pärast tunneb. Psühholoogilise enesetühistamisega kaasnev surve saavutab haripunkti häirivas enesetapufantaasias, mis mängitakse kujundite tasandil läbi jutustaja järk-järgulise esemestamisena – naine tunneb end aina vähem nagu inimene ja rohkem nagu tühi tuba, artišokk, veretu seen, triiphoonetaim, mis valdab lohutavat ja kaitsvat tundetuks kiviks moondumise kunsti.

Ka novell "Poeetide elud" käsitleb petmist, pettumust ja võimusuhteid, aga seoses loomingulise eneseteostusega. Peategelane Julia üritab leida tasakaalu kunsti loomise ja raha teenimise vahel, toetades heauskselt ka oma maalikunstnikust elukaaslase Bernie loomingulisi projekte. Ta rabab kirjutamise kõrvalt kahe eest tööd teha, teenides enda ja mehe pinnal hoidmiseks elatist ülikoolides esinedes ja loovkirjutamist õpetades. Läbipõlemise piirile jõudes kogeb naine elujõu ja loomingulise energia kuhtumist, teda kimbutab psühhosomaatiline häire ning ta usk oma elukutsesse on kõikuma löönud. Loo lõpus taipab Julia, et Bernie on teda petnud mitte ainult materiaalselt, vaid ka seksuaalselt – sellal, kui naine on sundinud end vastu võtma talle laastavalt mõjuvaid tööotsi, on mees alustanud kõrvalsuhet noorema kolleegiga. Võrreldes eelmise looga leiab "Poeetide elude" jutustajaga aset aga vastupidine protsess, naine päästab valla oma allasurutud viha, kehtestab end ning ühes sellega taastärkab ja vallandub ka tema loominguline energia.

Armastusega seotud katsumused muudavad naistegelaste enesetunnetust, vahel haavavad neid sügavalt, vahel aga võimestavad neid ja võimaldavad neil endast üles leida peidetud jõuvarusid. Tõsistele lugudele kaasa elamise muudab kergeks ja nauditavaks kogumiku suurepärane stiil, osavad süžeepöörded, meeldejäävad poeetilised kujundid ja pöörasevõitu huumor, mis toob lohutumassegi loosse õigeaegselt leevendust.