Suved Saaremaal

Mäetamm kasvas üles Lõuna-Eestis Karksi-Nuia mägede ja metsade vahel. Tõelise elamuse lapsepõlvest jätsid aga isaga veedetud suvenädalad Saaremaal vanaema juures. "Sinna sõit käis külgkorviga mootorrattaga, julge päev otsa 60 km/h. Minu jaoks Saaremaa algas juba Muhumaal, minu jaoks polnud vahet, loodus oli kõik teine. See vahe oli nii drastiline lopsaka ja sumbunud Lõuna-Eesti ning jaheda ja õhulise Saaremaa vahel," meenutas Mäetamm. Oma päevad veetis ta rannas, kus nautis adrulõhna ning õppis iseseisvalt ka ujuma. Kaks nädalat Saaremaal oli võimalus ka kodust tihti eemal meremehest isaga aja veetmiseks.

"Kui sa sealt tagasi pidid tulema, siis tagasisõit oli alati nii kohutav, sest sa teadsid, et natuke suve veel ja siis algab kool. Mulle ei meeldinud koolis käia, ma teadsin, et järgmine kord saab Saaremaale siis, kui ma olen ühe aasta koolis ära käinud ja jama ära kannatanud," rääkis kunstnik.

Vene sõjavägi

Kõik elamused pole Mäetammel sugugi positiivsed. "Ma ei olnud midagi nii ajuvaba ja veidrat näinud, kui me esimesel hommikul saabusime sinna Vene sõjaväeossa. Kõigepealt hakkas silma viiemeetrine Komsomoli märk, siis kargasid järsku kasarmutest välja paljaste ülakehadega sõdurid, kell oli kuus, võtsid rivvi ning hakkasid jooksma ja laulma korraga. Minu jaoks oli see "kuul pähe" vaatepilt, sest ma ei saanud aru, miks on vaja kaht vastakat tegevust kokku panna," meenutas Mäetamm. "Aga see oli distsipliiniks vajalik ja üsna varsti tegin ma ise seda sama," lisas ta.

Muusika

"Neil Young on olnud mu vana lemmik, ma võiksin teda lõputult kuulata. Tal on see hääl, ta on geniaalne meloodiameister, puudutab hinge, on hästi soe ja südamlik, kriibib. Ma ei tea, kust ma selle üles korjasin, aga filmi "Philadelphia" lõpulugu võtab ikka jalad nõrgaks. Ma olen lugenud, et paljud inimesed lasevad seda mängida oma matustel, sest see on niivõrd ilus. Aga ma ei ole oma naisele öelnud, et kui ma ükskord suren, siis pane seda. Las ta vaatab ise, mis kuulab," sõnas Mäetamm.

"Mul on väga lai ja eklektiline muusikamaitse, see on üks ots, mis on nõretavalt ilus, mõni ütleb isegi pateetiline ja lääge, aga minu jaoks on ta väga emotsionaalne, mulle meeldib selline muusika," sõnas Mäetamm, kelle enda loomingus domineerivad valdavalt aga teised jooned. "Ega inimene ja tema looming polegi tihti üks ühele. Loomingu järgi inimest ei portreteeri, seal on ikka muud põhjused, miks sa end väljendad ja mida sa tegelikult ise hindad elus," väitis ta.

Lisaks on Mäetamm noorest peale olnud ka suur Blondie fänn. "Blondiet tuli mingil hetkel kuskilt raadio soovikontserdilt, suruti sinna programmi. See rabas mu jalust," meenutas kunstnik, kel Londonis oli juba täiskasvanuna võimalus käia Blondie tribuutkontserdil, kus bändi originaaltrummar Clem Burke ise trumme mängis. "Mina muud bändi väga ei vaadanud, kõik oli tasemel, aga Clem Burke'i mäng... ma olen ise hobitrummar, salaja mängin trumme ateljees, vahtisin Clem Burke'i mängu, see oli ikka fantast."

Inspiratsiooni tekitamine

Elamuseks peab Mäetamm ka inspiratsiooni peale tulekut. "Töötada tuleb kogu aeg, isegi siis, kui sul ei ole head ideed, sa pead kogu aeg otsima. Väga palju on selliseid hetki, kus ma saan aru, et see on jama, mis ma teen. Aga see tuleb eest ära teha, sest teinekord sul jälle toimib. Sa tunned selle idee saabumise järgi ära, kas ta tuleb su seest jõuga välja või ta tuleb sul ise, osad asjad tõesti tulevad ise ja need on kõige paremad asjad," rääkis kunstnik.

Aastatega on Mäetamm enda sõnul õppinud vormistama ka kehvemaid ideid söödavaks ning tunnetama, millal päris altminek tulemas on. Neil hetkedel on aga enesekahtlus varmas sisse pugema. "Siis tunned, et äkki mul ei tulegi kunagi enam midagi. Kogu aeg on hirm, et äkki mul rohkem ei tule häid ideid. Aga üha tuimemaks muutud selles osas, kuna sa tead, et sa ujud ikka läbi."

New York ja astraalsed rännakud

New Yorki sattus Mäetamm esimest korda 2008. aastal peale Veneetsia biennaali. "Kohe, kui ma sinna jõudsin, siis see linn võttis mind sülle. Ma oleks nagu seal varem olnud, nii imelik tunne, sõitsin kohe esimesel õhtul Times Squarile, jalutasin Manhattanil ringi ja tundsin end nagu kodus," meenutas Mäetamm ja tõi võimalikuks põhjuseks varasema unenäokogemuse. "Nägin und, kus vaatan läbi udu ja ähmaselt paistis vabadussammas. Kui ma päriselt olin New Yorki jõudnud, siis otsisin üles selle koha, kus sammast näeb ja hämmastaval kombel oli täpselt samasugune ilm nagu unenäos ja sammas paistis täpselt samamoodi."

Mäetamm on enda sõnul jõudnud eluetappi, kus ta usub igasugustesse hingelistesse rännakutesse. "See aitab mul maailma- ja minapilti kuidagi tervikumaks siduda," sõnas ta ja rääkis, kuidas kümme aastat tagasi osales ta kolmepäevasel holistilise ravitehnika praktikal tuttava jaoks katsealusena, mille käigus avanes talle võimalus enda eelmist elu näha. "Kolmandal päeval viis ta mu kuidagi eelmisesse ellu teatava kummalise meditatsiooni ja hingamise läbi. Ma olin kõrvaltvaataja, nägin iseendast nagu filmi. Kõik läks nagu paika, ma sain aru, miks mulle meeldivad need asjad, mis meeldivad," kirjeldas Mäetamm.

Kunstnik nägi ära ka oma eelmise elu lõpu, mis koos siinses elus maoverejooksuga haiglasse sattumisega andsid praegusele eluviisile uue perspektiivi. "Mulle meeldib kõik märksa rohkem kui enne, olen vastuvõtlikum ja positiivsem. Mul on olnud päris mitu ebameeldivat kohustust, mille ma olen pikalt saatnud. Olen aru saanud, et ma ei ole siin teiste teenimiseks uuesti ellu äratatud, mul on oma asju vaja teha. Veedan palju aega tööd tehes, katsun produktiivne olla, selline tänulik tunne on," sõnas kunstnik.