Kui Pariisis mängitakse "Kiilaspäist näitlejannat" järjepanu üle 60 aasta, siis eesti publiku ette jõuab tekst alles kolmandat korda. Teksti loomiseks ammutas Ionesco inspiratsiooni totravõitu dialoogidest inglise keele kursuse õppematerjalis. Ehkki näidendi tegelased räägivad omavahel vahetpidamata, ei vii lakkamatu sõnamulin inimesi üksteisele lähemale.

Lavastaja Markus H. Ilvese sõnul toob Ionesco kommunikatsiooni puudumise läbi suurendusklaasi meieni ja viib edasi ekstreemsuseni. "Ma leian, et see on hetkel vägagi aktuaalne, nii mikro kui makro tasemel. Me kõik räägime enda mõtteid, enda juttu, me armastame enda hääle kõla, aga me ei jõua üksteiseni. See on selline teema, mida me peaksime kõrvalt vaatama ja selle üle naerma. Ionesco on selle ise tembeldanud keeletragöödiaks," selgitas Ilves.

Ühe osatäitjatest, Elisabet Reinsalu pani prooviperiood mõtlema inimeste manipuleeritavuse üle. "Kui palju me oleme mõjutatavad nende pisikeste seadmete poolt, mis on taskutes ja käekottides. Need maatriksid, algoritmid ja mudelid, mis meile ette söödetakse, et me loeks teatud tüüpi uudiseid, et me vaataks teatud tüüpi infot, et me muutukski ühetaolisteks ja meid oleks võimalik manipuleerida, et me oleksimegi härrad ja prouad Smithid või härra ja proua Martinid, kellel pole isegi eesnimesid. Meie individuaalsus on praktiliselt nullitud. Kõik on selline ühetaoline mass," leidis Reinsalu.

Näidendi tõlkisid Eva Eensaar ja Marius Peterson, lavastuse kunstnik on Joel Väli. Etendused toimuvad Linnateatri Hobuveskis.