Esimest korda saate "Kajalood" üheksa aasta jooksul on meil au võõrustada ministrit. Umbes kuu aega tagasi pärjati sind Ene Mihkelsoni nimelise kultuurimõtestaja auhinnaga ja siin on põhjust palju õnne soovida.

Tänan.

Õnnesoovid on kõikidelt juba varem vastu võetud.

Ega see ei tee liiga kui neid jagatakse aasta peale. Muidu saad portsu korraga kätte, aga see on just tore, kui nad tulevad väikese viitega. Õnnesoov on tegelikult ju maagiline vormel, ega see ei ole suusoe. Kuigi ta võib ka suusoe olla, aga mina võtan seda tegelikult tõsiselt. Kui soovitakse õnne, siis soovitaksegi õnne.

Tunneme Ene Mihkelsoni peamisi romaane – "Katkuhaud" ja "Ahasveeruse uni" –, mis kirjeldavad eelmise sajandi eestlaste kõige süngemaid aegu. Romaanid on täis ängi, surma, surmahirmu. Sina, kes sa oled alati naerusuine ja head tuju tekitav, kas sa sunnid ennast niisuguseid romaane lugema, mis on nii rängad ja ängistavad?

Esiteks lükkaksin võib-olla ümber väita, et ma olen alati naerusuine. Naerusuine olen ma siis, kui põhjust on. Kui pole põhjust naerusuine olla, siis ma olen asjalik, või olen väsinud, või olen tõsine, võin olla ka kurb, võin olla ka pahane, mis iganes. Emotsioonide palett on ikkagi lai. Aga, jah, loomulikult on ka avalik roll, mida me kõik mingil viisil esitame. Ja minu arvates on kena pakkuda inimestele head emotsiooni sest neid, kes tulevad uksest sisse ja hakkavad kohe rääkima kui halvasti kõik on, neid on meil väga palju.

Aga mis puudutab Mihkelsoni loomingut, siis ma ei ole tema teoseid põhjalikult lugenud. Ma olen korduvalt teinud algust erinevate Mihkelsoni teostega ja siis alla vandunud, sest tema jutustamislaad ja see, kuidas ta lugu ehitab ja tema stiil, ei sobi mulle. Ütlen kohe lohutuseks ka seda, et kõik inimesed ei peagi kõiki asju lugema. On tohutult maailmaklassikat, mida ma ka ei viitsi lugeda. Näiteks "Ulysses", näiteks Thomas Manni looming suuremalt jaolt, kõik need vene sümbolistid, keda tänapäeval välja antakse, Merežkovskid ja muud autorid.

Minu meelelaadis on see eripära, et ma tahan, et raamat oleks huvitav, et seda oleks meeldiv lugeda. Ma ei karda rasket teksti, aga kui tõesti minul isiklikult on raske, siis ma jätan selle lugemise ka katki.

Mihkelsoni loominguga olen kursis n-ö kaude, sest Mihkelson on Eesti kirjanduses oluline autor. Ta võib olla selline autor nagu popmuusikas oli ansambel Velvet Underground, kelle albumimüügi numbrid polnud kunagi suured ja edetabeli kohti neil polnud ka, aga öeldi, et kõik, kes ostsid Velvet Undergroundi esimese plaadi, hakkasid kohe ka bändi tegema. Niisiis on Mihkelsoni näol tegu autoriga, kes on väga palju eesti kirjandust ja kirjanikke mõjutanud. Ilmselgelt on terve plejaad isikuid, kes on temast innustust saanud.

Ja mis on tõesti huvitav, on see, et temast kirjutatakse väga palju ja neid Mihkelsoni loomingu uurimusi, arvustusi, kajastusi, neid loen alati suurima huviga. Nüüd, kui oli Mihkelsoni sünniaastapäev, siis ilmus kaks väga huvitavat raamatut. Esiteks "Tetraeeder karjamaal", mille kohta ütleksin, et kõigile, kes tahavad lihtsalt lugeda ühe Eesti inimese elust, kelle saatusesse ja pereellu sekkus räigel moel sõda ja nõukogude võim, siis see raamat räägib sellest. Teine köide, mis ilmus samuti sünnipäevaks, on siis just nimelt reflektsioonid, uurimused, arvustused, esseed Mihkelsoni loomingu teemadel – "Peaaegu kõik. Ene Mihkelsoni tõlgenduskogumik 2005–2024" – paks raamat.

Juba ainuüksi see on huvitav fakt, et Mihkelsonist on kirjutatud, kui ma nüüd ei eksi, viis doktoritööd, mis ei ole eesti kirjanduse puhul üldse mitte tavaline.

Jäin mõtlema, et kui paned klaasi taha vitriini Oskar Lutsu huumoripreemia ja sinna kõrvale Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia, siis kui palju žanre ja tundeid sinna vahele mahub.

Aga see ongi kirjandus. Lõpuks Luts ja Mihkelson olid mõlemad Tartu kirjanikud, tõsi küll, üpris erinevatel aegadel, aga Tartu eripära on ka see, et mingi osa temast on alati alles. Ma tean küll, et mõnedele asjalikuma meelelaadiga tartlastele võib tekitada tuska kalduvus poetiseerida ja rääkida müütilisest Tartust, et Tartu kohal pilvedes on mingi teine linn veel, mis ei ole nagu see Tartu, mis maa peal on. Aga nii see tegelikult on, sest ta ongi hoopis teistsuguse ajalooga linn ja on lõpuks Liivimaa linn, mitte Eestimaa linn. See on hoopis teine tera.

Kirjanduses ongi palju erinevaid hääli ja, tõesti, ühest küljest on Luts, teisest on Mihkelson. Eesti kirjanduse sees liigub palju erinevaid kaableid, mida pidi see sõnum liigub ja seal vastuolu ju ei ole.

Ene Mihkelsoni preemia üks varasemaid laureaate Rein Veidemann on kirjutanud, et kirjandus kui meedium on taandunud Eesti kultuurivälja perifeeriasse. Domineerivad visuaal- ja hübriidkunstid. Igal aastal ilmub kümneid ja sadu kirjandusteoseid Eesti autoritelt, aga kuna puudub pädev ja autoriteetne kriitika, siis taandub kõik aina lühemale ja kiiremale impulsside vahetamisele. Kas kirjandusminister nõustub selle arvamusega?

Pean jälle tegema täpsustuse, et minu elus on olnud erinevaid perioode. Oli kunagi aeg, kus ajakirjanikud, tuttavad ja ka üldse mitte tuttavad pöördusid minu poole väljendiga "ärapanija". Seda tiitlit ei kuule ma enam üldse ja räägitaksegi kirjandusministrist. Osad inimesed räägivad sellest läbi huumoriprisma, aga on ka tohutu hulk inimesi, kes räägivad jumala tõsiselt. Tahan toonitada, kullakesed, see ei ole ametlik tiitel.

See on ikkagi mänguline nimetus, mille panime siis, kui hakkasime tegema saadet "Kirjandusministeerium" ja suurepärase toimetusega mõtlesime sellele saatele nime ja otsustasime, et paneme nii. Aga mul ei ole ka midagi selle vastu, kui mind kirjandusministriks kutsutakse.

Pealegi on selle tiitliga juhtunud vahepeal ka ujuvusi. Ma läksin Tartusse võtma vastu just nimelt Ene Mihkelsoni auhinda ja väljusin Tartu bussijaamast, et liikuda Vanemuise mäe poole. Nagu ma ütlesin, siis Tartu ei ole tavaline linn. Tartu on Liivimaa linn, Oskar Lutsu linn ja seal on ikkagi oskarlutsulikke persoone alati liikvel. Kuigi seal on tehtud suuri arenguhüppeid, et viia Euroopasse kultuuripealinna ja teha asjalikke projekte ja nõnda edasi, siis on seal ka selliseid oskarlutsulikke karaktereid siiski liikvel.

Ja üks selline kodanik tuli mulle ennelõunasel ajal vastu, jäi seisma, vaatas mind, tõstis näpu ja ütles "ma tean sind küll, sa oled see kirjandusmiilits". Mulle sellised ujuvused ja mängud väga meeldivad. Aga tegelikult näitab see ka seda, millest rääkis Rein Veidemann, et kirjandus on liikunud võib-olla kuidagi perifeeriasse. Üks asi on see, kui me räägime kirjandusteadusest, süvaanalüüsist, see kõik, mis elab ajakirjade "Keel ja kirjandus" ja "Looming" ja teiste erialaväljaannete veergudel, aga teine asi on see kõneaine, mida kirjandus võiks inimestele anda.

Loomulikult ei konkureeri ta tänapäeval selle kõneainega, mida ta pakkus seitsmekümnendatel Eestis. Mäletan, kui ilmus mõni Raimond Kaugveri uus teos, siis kõik rääkisid sellest.

Tiraaž oli 120 000.

Palun väga. Või kui Aimée Beekman kirjutas romaani "Valikuvõimalus", siis kõik arutasid elavalt selle peategelase probleemi ja viisi üle, kuidas ta seda lahendas. Seal ei olnud mitte lihtsalt arvustused, vaid tekkisid probleemlood ja ärkas jälle ellu selline igivana nähtus nagu kirjanduslik kohus. Kirjandus pakkus jutuainet, aga seal tuleb silmas pidada, et tolleaegne televisioon ja üldse meedia oli teistsugune ning mitte ainult Eesti NSV-s, vaid ka mujal maailmas oli seitsmekümnendatel veel võrdlemisi igav.

Selliseid saateid nagu tänapäeval, kus sinu meelt lahutavad mitu tundi järjest parimad artistid, tol ajal ei olnud. Oligi kirjandus. Pealegi oli kirjandus väga oluline asi ka ühiskondliku meeleolu kujundamisel. Miks näiteks Stalin pööras nii suurt tähelepanu kirjandusele? Just nimelt sellepärast, et ta teadis, et kui nad õpetavad vene rahva lugema, siis vene rahvale tuleb anda teoseid, mis edendavad kommunistlikku, leninistlikku ja stalinistlikku ideed. Diktaatorina ta teadis kui suur võim on kirjandusel. Aga tänapäeval on kirjandus nihkunud just nimelt nendesse erinevatesse kanalitesse.

Kui tulla nüüd tagasi selle kirjandusmiilitsa-jutu juurde, siis see näitab, et inimesed tegelikult teavad kirjandussaateid, vaatavad neid, nad võib-olla küll täpselt ei tea, mis selle nimi oli, aga teavad, et mingi kirjanduse värk kuskil toimub ja varem või hiljem ta võib-olla põrkab sellega kokku.

Selle tsitaadi varjatum mõte võib-olla oli see, et Rein Veidemanni meelest kirjandusel võiks olla suurem tähendus. Tähtsus ei saa sellel olla ju ainult autoritaarsetes režiimides. Tal võiks olla tähendus ja mõtestatus ka meil praegu.

Tal ongi tähendus. Konkreetse lugeja jaoks on tähendusi erinevaid. Üks on selline suur, ühiskondlik tähendus. Miks Jaan Kross oli oluline autor? Just nimelt sellepärast, et ka nendel nõukogude aastatel, kus eestlasi ikkagi hakati juba jõudumööda venestama, ütles Kross seda, et eestlased on rahvas, nad on teinud erinevaid asju erinevates mundrites, erinevates õukondades, erinevate režiimide all ja ta üsna täiuslikult teostas oma programmi autorina. Ta oli õnneliku saatusega inimene, tal oli tervis, oli aega ja jõudis välja ka sellesse maailma, kus ta sai oma loomingule n-ö krooni pähe panna.

Aga olukorras, kus meil on küll palju erinevaid probleeme, aga sellist ühte suurt üldist probleemi ei ole. Kui hakata praegu rääkima probleemidest, siis jõuaksime neid tohutult üles lugeda. Aga probleem on kirjandus ja inimene ja seal on ta jätkuvalt väga oluline, sest tänapäeval ongi nii, et tegelikult väga terav vahe tuleb sisse nende inimeste vahel, kes on kasvanud raamatutega või lugedes. Eestlastel oma aadlisuguvõsasid ja nii-öelda paremaid perekondi või eliiti tegelikult ei ole. Enne sõda oli kujunemas, siis nõukogude võim viis nad minema ja tappis maha. Aga üks Eesti eliidi võimalus ongi olla haritud, olla lugenud.

Ja lugemine ei ole ainult see, et loed lugusid, sest lugemine konstrueerib või aitab kokku panna inimese iseloomu. Mina arvan küll, et olen väga suurel määral elanud oma elu või teinud asju nende raamatute mõjul, mida ma olen lugenud lapsena, nooruses ja ka hilisemal ajal. Kirjandus on üks asi, mis aitab kindlasti inimest kokku panna. Varasematel aegadel, kui kirjaoskus oli hõredavõitu, siis täitis seda rolli usk. Inimestele anti programm kätte usu kujul. Muidugi on see on ka tänapäeval olemas, sest usk ei pea oleme religioon. Usk antakse sulle võib-olla kätte internetist, kuskilt Tiktoki videotest või Netflixi sarjadest.

Ega inimene ei jää kunagi tühjaks, mingi sisu tekib talle igal juhul alati. Aga, jah, tõesti Mihkel Mutt kunagi ütles, kui ta käis meil "Kirjandusministeeriumi" saates külas, et rahvast defineerib see, et oleme lugenud ühtesid samu raamatuid. Ja vaat see võib küll olla probleem, et varsti on juba käes see generatsioon, kes ei ole võib-olla kõik lugenud "Kevadet" või "Tõde ja õigust". Samas aitavad nende puhul edasi filmid, seega lootust kaotada ei maksa. Kui hakkaksime siin heietama, mis kõik võib juhtuda, siis me jäämegi seda heietama.

Kuidas sinna Eesti Televisiooni saadetesse kirjanikke, stsenariste ja tõlkijaid valitakse? Niiviisi kasvatad ju lugejat ja lugeja niiviisi kujundab oma iseloomu, nagu sa ütlesid.

Saatesarja eesmärk on esiteks portreteerida autoreid, kes on praegu täies jõus, teevad oma tööd, elavad oma elu ja loovad teoseid. Ühest küljest on see nagu hetkepildistus või hetkeseis. Teisest küljest on tal ikkagi natukene ka mõte jäädvustada, sest ma võin oma kogemusest rääkida seda, kuidas kunagi jõudsime Ennu Ratta tuuriga, kus oli kaasas Üllar Jörberg, Pärnusse. Suurepärane pidu toimus Pärnus, ma vedelesin hotellis ja vaatasin ETV2-e. Sealt tuli Peeter Heina saade "Õhtutund kirjanikuga". Teadsin neid saateid küll ja olin neid ka vene ajal näinud, aga tol ajal tundus palju huvitavamaid tegevusi olevat, kui neid saateid vaadata.

See oli täiesti pöörane kogemus. Oli saade Ain Kaalepiga, kaks meest istusid kuskil pimedas toas tugitoolides, rääkisid üsna aeglases tempos väga huvitavat juttu. Selle tagajärjel vaatasin suurema osa nendest saadetest ERR-i arhiivist üle ja see oli tegelikult imeline, mida Peeter Hein ETV kirjandussaadetes tegi. Seal samas sarjas olid saade Juhan Peegliga, 1986. aastast, ikkagi nõukogude võimu ajal. Peegel rääkis ära selle loo, millest rääkis "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Rääkis oma eluloo ja oma saatuse kaudu ka selle, mis juhtus tema perega sõja ajal ja mis ta kõigest sellest arvas.

See oli imeline show selles mõttes, et seal oli kõik nii selge ja samas oli see eetris just nimelt 1986. aastal. See on näide sellest, et kui on hea autor ja huvitav jutt, siis ta kannatab vaadata ka aastakümneid hiljem ja ma loodan, et meie saadete ja külalistega, kes on jaganud oma aega ja mõtteid, on samamoodi. Tänaseks on selge, et nad on eesti kirjanduses olulised autorid. Mõned neist on noored, oma tee alguses alles, mõned on juba n-ö meistrid, aga neil kõigil on oma hääl, oma sõna öelda.

Aga see valik ei ole kerge. Meil on seal tubli toimetus ja toimub vilgas kirjavahetus. Vaatame seda nimekirja ja vaatame, et meil on hooajas ainult kaheksa saadet ja siis hakkab see puselemine ja lõpuks saame kokkuleppele.

See saade algas tegelikult suhteliselt juhuslikult. Esimene jutt oli teha lihtsalt kaheksa saadet Eesti kirjanikega ja kõik. Aga kuidagi tuli neid hooaegu juurde ja nüüdseks oleme vist teinud neli või viis kaheksast seeriat. Mulle on seda väga meeldinud teha, mulle endale väga hariv ja huvitav. Ja see on just nimelt see, mida kuskil kaugel tulevikus keegi kuskil hotellis vaatab ja mõtleb, ahaa, sellised autorid. See on oluline.

Räägime sinu lugemusest. Kas sul on sõpru, kes ütlevad, et seda raamatut tasub lugeda, aga seda teist, seda ära loe, hoia aega kokku?

Keegi ei jõua kõigega kursis olla. See on ka muusika, filmide, teatri ja kõige puhul nii. Võiks leida omale sellised isikud, kelle arvamust sa usaldad ja mul kindlasti säärased sõbrad on. Me peegeldame seda vastastikku. Sõber Andrus, kellega me siin raadiomajas ka korra nädalas kohtume, ongi nii, et tema loeb midagi, räägib mulle sellest, mina jälle räägin talle sellest, mida mina olen lugenud. Kuigi "Rahva oma kaitset" teatakse valdavalt naljasaatena, siis meil on väga tugev kirjandus- ja kultuuriosakond ka.

Aga tüpaažilt oled sa niisugune raamatuneelaja või saad endale ka aeglast lugemist lubada?

See oleneb väga raamatust. Seda küsitakse alailma, et kas ma valdan mingit kiirlugemistehnikat, sest need tehnikad on tõesti olemas ja ma ei valda neid. Aga ma olengi loomult väga kiire mõtlemisega, kiire jutuga ja kiire lugeja.

See oleneb ka raamatu loomusest. Ajalugu, mälestused, päevikud, kus on palju detaili, nõuab aeglast tempot. Ilukirjanduse puhul, kui saad selle hoo n-ö kätte, siis see tempo võib olla kiirem, aga ei pruugi alati nii olla. Muidugi tänapäeval, kus sul on käepärast telefon ja saad alati guugeldada, siis seetõttu kulub ajalugu, mälestusi või päevikuid lugedes tohutu hulk aega selle peale, et vaadata, mida internetis nende või teiste inimeste, kes ka teoses mainitud on, veel kirjutatud on. See võtab omaette aega, aga mis siis – aeg ongi ju selleks, et teha midagi huvitavat.

Oled nimetanud ennast harrastusajaloolaseks ja öelnud, et tegelikult oleksid tahtnud ülikooli minna ajalugu õppima, aga ajakirjandus astus nii tugevalt vahele. Kui räägime ajaloolisest romaanist või dokumentaalsemast materjalist, siis kui palju saad näiteks kirjavahetuse ja päevikute puhul autorit või kirjutajat usaldada. Mälu teeb ju trikke ja võib-olla tahaks ennast pisut paremas valguses ja kedagi teist veidi halvemas valguses näidata. Kas saad aru, kui kuskil on väike valskus?

Muidugi, see on ju loomulik. Teisest küljest tahavad tõsised ajaloolased toetuda dokumentidele, arhiividele jne, aga teame ju väga hästi, et ka dokumendid valetavad. Selles mõttes on mälestuste ja päevikute puhul hästi oluline autori stiil. Kui loeme ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatuid, siis on selge, kes Voldemar oli. Ta oli napsilembeline mürakaru, kes armastas tüli norida ja kellel oli väga palju kriitilisi arvamusi teiste väliseestlaste kohta. Tal oli üks hea sõber Aavik, kellega nad koos viina võtsid ja siis kirusid Henno Jänest ja kõiki teisi, kes neile närvidele käisid.

Või kui loeme näiteks Ristikivi päevikut, saame jällegi aru, et see on tegelikult rohkem kirjandus, muidugi kroonika ka. Nad on tõesed selles mõttes, et ta peegeldab autorit ja seda maailma, aga detailid võivad olla valed. Kui ma mõtlen enda mälu peale, siis mul mälu puudub täiesti. Kui püüan meenutada, mis kuu või aasta või midagi sellist – ei meenu. Ja kui ma vahel kuulen, vanus on juba selline, oma tuttavate või sõprade käest, et nad kirjutavad mälestusi ja kui ma kuulen, mida nad seal kirjutada kavatsevad, siis ma mõtlen – ei ole sellist asja olnud, see on täielik jama, mida ta ajab. Aga see on tema õigus. Kui tema mäletab asju nii, siis las ta mäletab säärasena.

Dokumendid on küll allikad, aga inimesed annavad ikkagi oma häälega midagi juurde. Nii et kui on hästi kirjutatud huvitav lugu, siis tõde ausalt öeldes enam väga oluline polegi. Kui sa juba võtad kirjutada mälestusi, memuaare või pead päevikut, siis teised ärgu õiendagu. Kirjutagu oma päevik või oma memuaarid, lükkaku ümber või kirjutagu enne teisi.

Päeviku vorm hakkab lähenema ilukirjandusele. Seal on väga raske piiri tõmmata. Mõnikord on päevik huvitavam kui mõni romaan, mõnikord vastupidi. Kas on olemas mõni päevik või tiražeeritud kirjavahetus, mida sa lihtsalt mõnu pärast loed teist korda?

Jaa, just nimelt Kures, Elo Tuglas ka. Valentina Nõlvaku suurepärane teos "Ellujääja", mis räägib ühe täitsa tavalisest perest pärit Eesti naise saatusest läbi aegade. Neid on küll. Ja ega tänases kirjanduses see vahe romaani või "päris" päeviku vahel enam nii kindel olegi. Elulooline kirjandus on täitsa kirjanduse osa. Annie Ernaux eluloolised raamatud näiteks, soovitan soojalt. Ma just lõpetasin Tõnu Õnnepalu uue romaani "Õhtupäike väikestel majadel" ja see on ka päeviku vormis, Tõnu räägib seal oma elust ja see on kirjandus.

On ka seda öeldud, et kuna kirjanduse kuju või ettekujutus, mis asi see kirjandus üldse on, on niivõrd muutunud, et võib-olla Flaubert või Dostojevski või teised 19. ja 20. sajandi alguse kirjanikud oleks ka ehk pannud n-ö eluloolist kirja, aga kuna kirjanduse vorm nägi ette, et peab olema romaan, peavad olema tegelased, siis nii tehtigi. Aga mingis mõttes autor niikuinii kirjutab enese pealt. Isegi kui ta ei kirjuta oma enese elust, siis see igapäevane elu, need pudemed, mis inimese ümber liiguvad, jõuavad ikkagi ühel või teisel viisil teosesse. Jules Verne'i puhul on raske öelda, et ta oleks nüüd kirjutanud oma elust, aga mine sa tea. See on see, mida Viivi Luik nimetas kirjaniku kapikeseks. Kui sa kirjutad, kirjutad tõeliselt, kirjutad päriselt ausalt, siis varem või hiljem pead sa oma kapikese kallale minema. Võid mängida lolli nii palju kui sa tahad, varjata, keerutada, aga varem või hiljem see kapp avaneb.

Kas mõni huvitav kirjavahetus on ka sattunud kogu selle lugemisvara hulka?

Neid on küll ja küll. On Semperi kirju Barbarusele ja Tuglase kirjad ja igasuguseid muid. Nad on huvitavad. Tammsaare kirjad, mis on kogutud teostes, on kusjuures väga huvitav lektüür. Kuna need olid erakirjad tema kirjastajatele, sõpradele, abikaasale ja nõnda edasi, siis need avavad teda võib-olla säärasest rollist, millest me ka rääkisime, et igal inimesel või autoril on oma avalik roll, mida ta täidab.

Tammsaare puhul oli see selline väga tõsine, aga kirjadest vilksatab ka hoopis teisi joonekesi. Hoopis kergemeelsemaid, lõbusamaid, oskarlutsulikke jooni. Igas inimeses on erinevaid kihte, aga samas on tõsi ka see, et kõike, mis on kirja pandud, lõputult lugeda ei jõua. Mats Traat ütles seda, et väikesel rahval on alati rohkem ajalugu kui tänapäeva. Nii et sellesse minevikku ei maksa ka liiga sügavalt sisse minna. Mingil määral maksab, aga peab tegema vahet ja osa sinust peab püsima tänases päevas ka.

Teoloogia professor Toomas Paul ütleb Postimehele antud juubeliintervjuus, et meie ajaloo on kirjutanud Oskar Luts, Tammsaare ja Eduard Bornhöhe. Ta ütleb veel, et meie ajalugu on suuresti ilukirjanduslik, kus on segamini uskumused ja faktid. Ma arvan, et nendele kolmele võib lisada veel Jaan Krossi, Mihkel Mutti, Aino Kallase, Arvo Valtoni ja Heino Kiige. Nad kõik on kirjutanud oma ajalugu ja sellest on moodustunud meie ajalugu. Võib-olla kirjanikud ongi need, kes kirjutavad üles ühe rahvuse ajaloo ja kirjutavad selle meile mällu.

Muidugi, sest igapäevased inimesed kipuvad ju kaduma. Jah, me saame minna Rocca al Mare talurahva muuseumisse ja vaadata neid madalaid lagesid ja väikeseid uksi, mille vastu oma pea ära lööd, aga enamus sellisest olmelisest ajaloost kaob. Muuseumid neid hoiavad ja jumal tänatud, et nad seda teevad. Aga juba kuskil eelmise sajandi lõpus pöörasid ka ajaloolased näo argiajaloo poole, mis on kirjutatud ajaloolaste meetoditega.

Ajalookirjandus on ka kirjanduse osa juba ses mõttes, et kui meenutame Sebag-Montefioret või Orlando Figesi, kelle paksud ajalooraamatud meil olemas on, siis nad on ju ka suurepärased kirjanikud. Nii see juhtubki. Aga kust me muidu saaksime tunda näiteks Lutsu maailma, Palamuse külakooli või Tartu aguleid, või Tammsaare maailma või Mats Traadi maailma, kuidas elati Elvas kolmekümnendatel aastatel. Need inimesed, kes seda elu elasid, on meie hulgast juba ammu lahkunud ja see ununeks.

Kas sa käid lugejatega ka raamatukogudes kohtumas? Mida sinult küsitakse?

Käin, jah. Näiteks kolmapäeval külastan Sindi raamatukogu, kus tähistatakse ulmekirjaniku Tiit Tarlapi sünniaastapäeva. Alles käisin Ardus, mis oli minu jaoks väga põnev reis, sest ma sõitsin maakonnaliini bussiga. Ma polnud Harjumaa liinidega iialgi sõitnud. Ma sõber Andruse käest küsisin, kuidas Harjumaa bussi peale üldse saab, sest ta käib sealsamas lähedal ämma juures, ja Andrus siis õpetas mind, et lähed Solarise kõrvalt selle bussi peale ja bussipilet maksab! Ja et ära sa varem maha mine kui Ardus. See oli väga põnev reis läbi Harju maakonna paikade, kus ma iialgi ei käi, sest ma olen lõunaeestlane ja sõidan põmm mööda Tallinn Tartu maanteed Tallinnasse välja.

Aga nii palju kui ma väikelinnade raamatukogudesse jõuan, siis seal on väga vahvad üritused, kuhu tulevad enamasti kokku inimesed, keda raamatud huvitavad ja kes tahavad muljeid vahetada. Küsitakse, mida võiks lugeda, ja siis ma jälle räägin, mis mulle meelde tuleb, mis ma lugenud olen.

On see põlvkondade ülene? Ma saan aru, et seal on igas eas inimesi, mitte ainult vanema põlvkonna haritlased, kes on harjunud lugema.

Eks ta kipub nii olema, et noori on seal vähem, aga neid siiski alati on ja need noored, kes kohale vajuvad, on juba süvahuvilised. Nad ei tule sinna juhuslikult. Nii et on igas vanuses inimesi, aga rõhk on pisut vanematel täiskasvanutel.

See põlvkondadeülesus on mind alati sinu puhul alati pisut hämmastanud. See käib ka nende Ennu Ratta pidude kohta, kus sa käid plaate keerutamas. Seal ei ole 60- ega 50-aastased, vaid videote põhjal näen, et seal on ka 30-aastaseid.

Seal on ka noori inimesi. Ennu Ratta eripära on võib-olla see, et ta ei ole ühe konkreetse stiili või žanri pidu. On näiteks jungle'i-pidusid, drum and bass'i pidusid, hiphopipidusid, indie-pidusid, aga meil mängib seal põhimõtteliselt kõik. Üldiselt on see selline greatest hits-tüüpi valikuga pidu.

Diskoõhtuid on ju erineva funktsiooniga. Ise olen käinud diskodel kuskil 1970. aastatest peale ja tol ajal täitsid diskoõhtud tegelikult raadiosaadete funktsioone, sest diskorid rääkisid muusikauudiseid, tutvustasid värsket kraami. Mul on üks ere mälestus, kui Otepää kultuurimajas toimus disko ja Riho Baumann jutustas äsja ilmunud Pink Floydi albumist "The Wall" ja mängis ette põhihiti "Another Brick in the Wall". Ja Riho oli selline plastiline artist, et ta põhimõtteliselt n-ö ehitas selle laulu ajal lavale müüri. Ta ei teinud seda kividest, kuidagi oma kehakeelega, ja see müür oli seal. See oli täiesti imeline hetk.

Tänapäeva diskoõhtud on erinevad, sest infot on igal pool liiga palju. Meie mõte on vist see, et me ei hakka inimesi harima või neile tutvustama mingeid obskuurseid asju, vaid na tulevad kohale, tunnevad ennast vabalt.

Toomas Paul tuletas juubeliintervjuus ka meelde, kuidas praegune akadeemik Tarmo Soomere oli noore dissidendina diskor. Käis Valjala kirikus tegemas diskosid ja seal oli nii suur publik, et kohaliku kultuurimaja juht oli saanud rajoonikeskusest peapesu, et kuidas on võimalik, et kirikus on niisugune disko, mida rahvamajas korraldada ei suudeta. Kes sinu diskoritest eeskujud olid?

Riho Baumann kindlasti, aga mina elasin ju Otepääl ja Tallinna või Tartu pidudel koolipoisina ei käinud. Aga Otepää eripära oli see, et seal olid kõikide Eesti kõrgkoolide spordibaasid, mis tähendas, et kui ülikoolidesse saabus talvine koolivaheaeg, siis terve Otepää oli üliõpilasi täis. Koos üliõpilastega saabusid ka lärmakad ansamblid ja diskorid nagu Einar Kapp, Raivo Raidam ja sealt see nagu tuli. Eeskujud nad mul selles mõttes pole, nad on mulle küll meeldinud ja minu muusikamaitset kujundanud, aga ma kunagi ei arvanud, et minust diskor saab. Ma siiamaani ei arva, et ma diskor olen, sest ma ei oska neid diskorite asju. Ma olen ainult see, kes vajutab nuppe, miksida ja muid vigureid teha ei oska.

Aga kui seda siiski aastakümneid teed, annad endast nii palju ära, siis seal peab olema midagi, mida sa vastu saad.

Jaa, ühest küljest on see nagu selline sport, sest sa ju kulutad energiat, liigud rütmis. Annad energiat küll ära, aga saad seda ka vastu. Need on minu sellised väikesed ja isiklikud popstaarimomendid. Lähed kohale, näed, et see, mida sa teed, läheb inimestele korda, saad kuidagi inimestega kontakti ja oled ühenduses. See energia, mida sealt saab, ongi see lõbu.

Kas telesaadete juhtimine ja kõikvõimalike võistluste žüriides istumise kohta käib see sama, et annad energiat ära ja saad vastu?

Ühelt poolt küll. Teiselt pool olen ma ju selline kodus töötaja. Olen juba aastaid teinud oma Postimehe tööd kodunt, mul n-ö kollektiivi ei ole. Sellepärast ongi tore olla kuskil telesaates, sest sinna minnes satud sellesse suurde sipelgapessa, kus käib tegevus, oled osake suures masinavärgis. Oled inimestega koos, just nimelt saad energiat, näed huvitavaid asju, kuuled naljakaid jutte ja see on, jah, mõnus.

Seal on muidugi see vahe, et ma tean, oma eneseomadusi piisavalt, et kui ma näiteks olen kuskil žüriis või näiteks istume siin ja räägime juttu, siis ma ei hoia ennast tagasi. Aga kui ma olen intervjueerija, siis katsun ennast taltsutada, sest ma tean, kui õudsed on need saatejuhid, kes räägivad külalise lapikuks. Siin võib jälle tulla tagasi Peeter Heina juurde, kes oli selline flegmaatiline, rahulik intervjueerija. Ta ei rääkinud palju, aga kuidagi pani inimesed rääkima. Soovitan seda sarja vaadata noortel reporteritel, kellel on sealt õppida. Ma ei tea, kas mina sealt just õppinud olen, aga vähemalt püüan anda inimestele hästi palju ruumi ja võimalikult vähe ennast sinna toppida.

Tsiteerime nüüd sind ennast. "Kui muusikas on midagi, mida ma täiega jälestan, siis on see huumor muusikas. Pole õudsemat asja kui parodistid, prääksuva häälega imitaatorid. Muusika peab olema tõsine, muusikat ei saa lahjendada veiderdamise või tolategemisega."

(Naerab.) Mis aastast see tsitaat on huvitav?

Ma pakun, et sellest sajandist.

Ma olen selle peale palju mõelnud. Näiteks Frank Zappa on näide sellest, mis asi on muusika, mis asi on huumor ja kas nad sobivad kokku. Zappa puhul on minu meelest huumor kõige halvem asi tema muusikas. Ta oli suurepärane kitarrist, üsna omapärase vokaaliga laulja, aga see huumorielement oli tüütu. Samas olen ma seda meelt ka muutnud. Ühest küljest on huumori eripära ju see, et ta on hetk. Toimub üks asi, mis on naljakas ja see ongi see moment. Laul kestab ju neli minutit ja neli minutit ei saa ükski laul naljakas olla.

Samas kui hakata teisest küljest mõtlema Onu Bella või Kuldse Trio lugudele, siis need on naljakad neli minutit jutti. Või Florian Wahli või Valge Tüdruku lood on kõige muu kõrval ka naljakad. Nii et see oleneb ikkagi sellest nii-öelda kokkupanekust.

Nali on nii keeruline asi, et see on nagu pomm, mida sa pead käsitsema. On nii palju võimalusi, kuidas nali võib untsu minna ja mitte ainult muusikas, vaid ka filmis ja kirjanduses ja igal pool. Teed midagi valest ja ta ei hakka tööle, muutub tüütavaks. Nali on palju keerulisem asi, kui välja paistab. Ma väga ei usu nendesse lõuapoolikutesse, kes lakkamatult käivad ja kildu panevad. Seal taga on alati kindlasti midagi veel. Ka kõige geniaalsemad killumehed ei tule lihtsalt kohale ja ei rebi kildu. Seal taga on midagi, mida inimene on läbi elanud või läbi mõelnud, mida ta siis vormistab. Aga muidugi kõik sõltub ja lõpuks tulemus otsustab.

Aga kui mõelda parodeerimissaadetele, mis on praegu igas telekanalis, kus üks laulja parodeerib teist. Kas need köidavad?

Ma just vaatasin viimast saadet ja mulle väga meeldis, mida tegi Mihkel Raud ja mida teeb Jüri Pootsmann. Kui me räägime näosaatest, siis küsin ma hakatuseks, et kui palju on meil Eesti telekanalites muusikasaateid? ETV vahel näitab varem salvestatud asju, aga ma mäletan, kui suurt muljet avaldas mulle omaaegses ETV-s Tiit Karuksi saade "Heli jälg", mis tegeles popmuusika ajaloooga. See paralleel on nüüd meelevaldne ja võib kõrge kaarega üle või mööda lennata, aga need näosaated on üks võimalus rääkida popmuusikast.

Kui Amanda Hermiine Künnapas teeb T-Rexi või Joan Jetti, siis ma võin kohe kihla vedada, et nii nagu leidub noori, kes pole lugenud "Kevadet" ja Tammsaaret, on ka neid, kes ei tea midagi T-Rexist või Joan Jettist, aga see esitus võib mõnele selle fakti kohale viia, tekitada huvi. Eriti, kui see muutub kuidagi viraalseks. Nii et neid ei maksa alahinnata, nad on sellised kaitsetud saated, mis ei pea kriitikale vastu. Väga lihtne on maha istuda ja hakata sõimama seda, et mis kurat tehakse komejanti ja maskid ja lollid naljad nii. See kõik on tõsi, aga see käib selle juurde ja seal on ikkagi ka mingi sisu.

Kui näiteks Birgit Sarrap teeb Freddie Mercuryt. siis Mercury on ju üldse inimese, muusiku, looja ja ajaloolise figuurina väga keeruline juhtum selles ajas, kus ta elas ja suri. Tema ümber oli nii suur probleemide pundar. Loomulikult ei kanna Birgit seda kõike endaga üle lavale, aga ta tuletab seda meile meelde ja see on ka väga oluline, et oleksid mingid asjakesed, mis tuletavad meile asju meelde.

Kas praegu tunned puudust ka nukkude telešõust "Pehmed ja karvased", mis poliitikuid pilas?

Muidugi tunnevad inimesed puudust, sest on ju klassikaline tõdemus, et nalja võiks alati rohkem olla. Aga kui läheb tegemiseks, siis ilmnevad kohe probleemid. See on nii suur töö. Mina väga toetaksin seda, kui leiduksid stsenaristid, näitlejad, lavastajad, produtsendid ja kanal, kes selle kõik ette võtaks. "Pehmed ja karvased" oli väga armas ja tore sari. Oli tõesti pehme, tõesti karvane, aga seal võeti nädal kuidagi kokku. Väga hästi tehtud sari. Ma tean, et aeg-ajalt on käidud rääkimas, et tehakse edasi, aga soovin südamest edu kõigile, kes sellega tegelevad.

Ajad on ju muutunud. Tänapäeval võib-olla ükski meediamaja ei tahaks igal hommikul mõnda advokaadibüroo blanketil kaebust saada.

Raske on öelda, mismoodi see värk käiks. Mina oma satiiriku või humoristi elus olen nagu aru saanud, et on ikkagi mingisugune ühiskondlik kokkulepe. Naeruvääristada ja tögada võib õiglaselt kõiki, kes on selle naeruvääristamise või tögamis ära teeninud, aga loomulikult ei saa minna inimest satiirinoolega n-ö ära tapma, nii nagu Stalini ajal võib-olla tehti.

Võib-olla on ajad niisugused, et head nalja on raske teha ja solvujaid on rohkem?

Nalja tehakse kogu aeg ja suur osa naljast on kolinud internetti, kus tehakse päris head nalja. Teevad ka inimesed, kes ametilt koomikud ei ole. Mina kirjutan iga nädal Postimehe naljakülge ja teistes lehtedes on ka huumorikülgi. Minu meelest ei ole see nagu mingisugune probleem. Midagi võib juhtuda siis, kui koomikud ja humoristid rändavad oma loomulikust keskkonnast mingisse teise keskkonda.

Mul on selles mõttes õudselt õnne olnud, et ma olen sattunud heade produtsentide ja inimestega asju tegema. Kui tegime Viglaga "Wremjat", siis olid ootused hästi madalad ja ega see sari ülemäära hea ei olnud, aga tema hilisem kuulsus põhineb sellel ümber miksitud ja hästi kokku monteeritud hilisemal sarjal. Ka "Ärapanijaga" vedas tohutult.

Aga kui mõtlema hakata, siis näiteks "Alo" on suurepärane sari. Nii et nalja ikka on, lihtsalt igasugust meelelahutust ja kanaleid on ka palju. Osad inimesed vaatavad üldse ammu Netflixi asju.

Mitmendat aastat "Rahva oma kaitse" juba tegutseb?

Järgmisel aastal saame tähistada 30. aastapäeva. Korraldame jälle sellise suurema avaliku salvestuse ja ajame sõbrad muusikad kõik jälle jalgadele. Mul on alati hästi meel kuulda, kui tullakse rääkima, kuidas ja mida inimesed saadet kuulates teevad. Praktiliselt iga päev tuleb keegi rääkima. Oskan ainult tänada, sest ega see saade sündis tegelikult juhuslikult, me Andrusega ei ole kumbki mingid raadiotöötajad. Aga kuna kutsuti suveks mingit saatekest tegema, siis läksime ja tegime.

Praegu oleme võib-olla teistsugusemad, aga noorematena oli meil ka soov provotseerida ja võib-olla tahtsime ka närvidele käia. Ei saa üldse välistada, et nii oli, aga see jäi kuidagi käima ja praeguseks on sellest saanud tore teisipäevaõhtune traditsioon. Mitte ainult meile Andrusega, vaid ka suurele hulgale kuulajatest. Mis asi see täpselt on, ma ei oskagi seletada, sest ma seda kuulata ei taha.