"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas. Eesti ajaloost kirjutamine on Luugi jaoks seotud sellega, et see on "oma lugu". "Alguses vaatad ikkagi enda ümber ringi ja kui mingil hetkel küsid, kes ma olen ja kust ma olen tulnud, siis hakkad uurima, kes oli enne sind, mis oli enne sind. Need üksikud lood jooksevad tahes-tahtmata meie ühisesse suurde lukku," rääkis Luuk.

Luuk leiab, et mõned asjad on elus universaalsed. "Ei ole väga suurt vahet, kust need pärit on. Aga minul on lihtsam rääkida sellest, mis on toimunud siin, mulle lähedal, sest ma tunnen seda kõige paremini. Ma arvan, et see on ka kõige huvitavam, kui kirjanikuna rääkida sellest, mida sa tunned. Sellepärast tõesti ei ole tekkinud mõtet, et kirjutada millestki kaugemast," selgitas Luuk.

Autori sõnul võib "Ööema" vaadata Luugi eelmise romaani "Minu venna keha" jätkuna. "Ajaliselt toimub tegevus ajas, kus eelmise romaani tegevus lõppes ja tegevuskoht on ka pigem maal, tegelased on lihtsad inimesed, kes ei ole ajalookangelased. Võib-olla jäi midagi kirjutamata ja rääkimata ja tuli edasi kirjutada. Ma tegelikult alustasingi selle kohe, kui "Minu venna keha" valmis sai," ütles Luuk.

"Kirjutamine on selles mõttes tore, et alati on huvitav. Alguses võib-olla arvad, et tead, millest kirjutama hakkad, aga minu puhul on küll nii, et mingil hetkel tegelased võtavad üle või ma saan kirjutades teada midagi, mida ma enne aimasin, ja siis tuleb edasi minna nii nagu lugu nõuab," lisas kirjanik.

Oma tegelastega saab Luuk lähedasteks. "Mõnikord ma mõtlen hiljem et, kuidas neil läheb ja kuidas nad hakkama saavad. Kindlasti on ka mõni tegelane, kellel on prototüüp või kaks ja sealt tekib neile kuju ja ka välimus. Päris niimoodi ma ei tee, et võtan enne kirjutamist tabeli ja panen kirja, kellel on ümaram näokuju, kellel pikemad juuksed. Seda ma ei tee," avas Luuk oma kirjutamisprotsessi.

Romaanis on omal kohal raba ja loodus laiemalt. "Ma olen maalaps. Eesti on raba- ja metsarikas. Tahes-tahtmata pead maal üles kasvades käima metsas ja rabas, marjul. Võib-olla lapsena see sulle nii väga ei meeldi, aga vanemaks saades hakkad seda teistmoodi väärtustama. See kõik ikkagi ju püsib meeles," tõdes Luuk.

"Selle raamatu üks tegelane ongi ilmselt raba ja loodus. Inimesed, kes siin tegutsevad, on tihti ka rohkem sõltuvad sellest, millised on loodusolud," lisas ta.

Luugi kirjutatus esineb sageli ka surmamotiiv. "Võib-olla mõtleme praegusel ajal surma peale rohkem kui mõnel teisel ajal. Kuigi surma peale tasub ilmselt alati aeg-ajalt mõelda, sest siis tundub ka elu säravam, väärtuslikum ja sisukam. Meile tundub, et see aeg, kus meie praegu elame on väga tormiline ja keeruline, aga kui ajaloos natukene tagasi mõtleme, siis on väga raske leida aega, mis ei oleks olnud keeruline ja raske. Selle raske kõrval tuleb alati leida lootus ja midagi head," tõdes ta.