Lilli Luuk jõudis kirjanduse juurde suhteliselt hilja – veel kümme aastat tagasi tegutses ta hoopis kunstniku, kunstiajaloolase ja Pallase õppeprorektorina. Luuk ütles, et sulepea on tal tegelikult käes olnud kogu aeg, ka õppejõu töös on kirjutamist ja loengute ettevalmistamist ning administratiivne töö nõuab erinevate teoste loomist.

"Kirjutamine ei ole mulle mingil viisil kunagi võõras olnud, aga ka kümmekond aastat tagasi olin ma sellises kohas, mis mulle väga meeldis. Kogu see Pallase aeg ja üldse kunstiajaloo õpetamise aeg on mulle väga armas," sõnas Luuk. Ajaloo õppimine, kunstiajalooga ja hiljem ka kaasaegse kunstiga tegelemine on Luugile enda sõnul kirjutamise juures suureks abiks olnud. "Kirjutamisega võib olla niimoodi, et kui ta kuskil sees on, peab ta lõpuks välja pääsema. Lõpuks ei mahtunud enam ära," sõnas ta.

Lilli Luuk ei ole kirjaniku pärisnimi, vaid pseudonüüm, mille ta võttis, kui kirjutamisega alustas. Luuk nentis, et see andis võimaluse luua kirjutamise jaoks eraldi ruum. "Kui tegeleda intensiivselt ühe tööga, siis see töö võtab aega ja ruumi. Kirjanikunimi võimaldas selle kirjutamise tõsta kuidagi eraldi ja teha seda sellises eraldi kohas, kuhu muu töö ja muud ootused ei ulatunud. Luuk on tegelikult ka minu suguvõsa nimi, see annab mulle tuge ja jõudu ning ma tunnen seost oma juurtega paremini. Ma tunnen selle nimega ennast hästi," ütles ta.

Kirjanik meenutas hetke, mis tõenäoliselt oli esimeseks ajendiks, et kirjutamisega algust teha. "Ma mõtlesin natukene selle peale ja leidsin, et enda näidisloengus, tõesti pikka aega tagasi, olin ma samuti käsitlenud teise maailmasõja ja selle järgse kunsti teemat, olin seal toonud kõrvuti välja Evald Okase ja Olga Terri maalid ühest ja samast ajalooperioodist. Selline kirjutatud ajaloo, ametliku ajaloo ja selle ajaloo, mida inimene ise oma elus tajub, võrdlemine ja kõrvutamine, selle kohta küsimine oli minu sees juba siis olemas. Mingil hetkel mulle tundus, et ma mõtlen liiga palju nende huvitavate küsimuste peale. Keeruline on vastata, millal täpselt see krõks käis, sest kuskil taustal oli see kogu aeg," rääkis Luuk.

Mineviku meenutamine

Nii kirjaniku novellid kui ka kaks romaani on kantud ajaloost, mälust ja mineviku traumadest. Huvi 20. sajandi Eesti ajaloo vastu tekkis juba kunstiajalugu õppides, aga tuli veel rohkem esile oma suguvõsa lugu uurima hakates. "Mingis vanuses me hakkame küsima, kes me oleme, miks me sellised oleme, kes olid meie vanemad või vanavanemad inimestena. Kui sinna tagasi minna ja hakata neid küsimusi küsima, siis tihti me leiame sealt sündmusi, mis pole sellised, millest on lapsepõlves räägitud, mis on keerulised. Ka minu suguvõsas on sõjaga seotud kaotusi ja pikaajalist leina," rääkis Luuk.

"Kuidagi neid küsimusi küsides oma sugulaste käest, nägin ma, kui oluline on selle teemaga tegelemine, nende vastuste otsimine ja inimeste mäletamine väga pikka aega hiljem. Mingil hetkel sain sellest oma emaga vesteldes aru, et sellised ebaõiglased kaotused mõjutavad ka teiste inimeste elu, kes on seal ümber või kes tulevad järel," lausus Luuk ja lisas, et kui ta juba selle teema üles oli võtnud, tahtis ta sellega ka midagi teha ja hakkas oma mõtteid kirja panema.

Kirjanikuna on Luugile kasuks tulnud kunstiajaloolase oskused orienteeruda arhiivides ja kaevata välja dokumente. Ta kasutab enda sõnul kõike, mida kätte saab. "Kirjanik on selline varas, mida ma leian, selle ma nopin üles. Tänapäeval on lihtne, ei pea isegi tingimata arhiivi kohale minema, vaid tuleb arvuti lahti teha ja sisse logida. Päris palju on digiteeritud materjali," sõnas Luuk ja märkis, et teda ei huvita nii väga selle sündmuse kirjeldus, vaid see, mis juhtub inimestega, kes sellise sündmuse keerisesse satuvad.

Luugi esimeses romaanis "Minu venna keha" ongi üks lugu, mille alge on ka tema suguvõsas olemas. "See ei ole mingi erandlik lugu, sellist teekonda, mida selles raamatus kirjeldatakse, pidid sõja ajal ja sealt edasi läbi tegema päris paljud emad või õed. Meie perekonnas juhtus ka samalaadne teekond. Loomulikult see ei ole dokumentaalromaan, aga ma püüdsin seda kirjutades aru saada, mis tunne on sellist teekonda läbida. See on teekond oma lähedase järele," selgitas kirjanik.

"Minu venna keha" lugu kandis Luuk endas pikka aega, ega teadnud, mida sellega peale hakata. Lõpuks tundis ta, et tuleb ise sellele teekonnale minna, mitte seda kõrvalt vaadata. Esimene lugu, mille ta otsast lõpuni valmis kirjutas, oli 2017. aastal Loomingus ilmunud "Auk", mis kohe ka Tuglase novellipreemia võitis. "See oli nagu selline proov, et kas ma saan hakkama, kas saan mõne loo lõpuni kirjutatud, alustada on ju lihtne. Ma olen väga tänulik tolleaegsele Loomingu kirjandustoimetaja Asta Põldmäele, see hetk, kui ma sain meili, kus oli öeldud, et lugu läheb avaldamisele, ma arvan, et see rõõm jääb meelde elu lõpuni," meenutas kirjanik.

Luuk on enda sõnul kirjutanud sellest, mida on ise igatsenud lugeda. "Võib-olla seal on mingid küsimused, mis on jäänud sellest ajast, kust ma ise tulen, millele võib-olla sellel ajal ei olnud vastust, aga mis on kuidagi olnud õhus, ja ma ei taha öelda, et on jäänud painama, aga lahendamata. Igatsus selliste tekstide järele, mis uuriksid neid küsimusi, milline oli okupatsiooniaja normaalsus, kas see tegelikult oli seda, või siis sellised natuke kaugema ajaloo küsimused, et mida tegelikult minu vanaema põlvkond tundis, kui nende elu oli võtnud teise suuna pärast sõda. Ma tahtsin paremini tundma õppida ennast ja ka oma eelkäijaid," rääkis ta.

Totalitaarse režiimi kammitsad

Luuk sündis Nõukogude Eestisse ja see oli tema sõnul lapsena ainus normaalsus, mida ta teadis. Ta tõdes, et oli naiivne laps, kes uskus kõike, mida koolis räägiti ja televiisoris näidati. "Ma tundsin end selles Nõukogude Eestis turvaliselt ja rõõmsalt, kuna see pidi olema maailma rahuarmastavaim riik. Lenin oli suurepärane huvitav tegelane, kelle kohta raamatukogus lugeda, kogu tema perekonna kohta. See propagandakirjandus, mis lastele oli, oli kättesaadav," meenutas kirjanik.

Luugi kodus ei räägitud ajaloost otse ja ausalt, vaid pigem prooviti läbi mitme põlvkonna lapsi säästa ja hoida. "Minu jaoks tuli see, et minu vanavanematel on olnud hoopis teistsugune elu, suure üllatusena. Mul on väga hästi meeles, kui vanaema tõi välja albumid ja kirjad, seal olid sinimustvalged lipud, vanaisa ratsaväe mundris, leeripildid. Nagu olekski kardin lahti läinud ja ma nägin enda jaoks täiesti uut maailma," lausus kirjanik.

Kui elada pikka aega ühesuguses tões ja teadmises, et maailm on ühtmoodi, siis igasugune järsk muutus tekitab vastuolu. "See ongi see teatav kognitiivne dissonants, miks sa ei suuda inimesele, kes on elanud propaganda mõjuväljas, seda objektiivset tõde edasi anda tavapäraste vahenditega. Mulle sai kohe selgeks, et see riik, mis lõppema hakkas, oli olnud vale. Ma arvan, et see hetk tekitas mingisuguse arusaamise sellest, et peab olema tähelepanelik, mida sulle räägitakse ja ise püüdma jälgida ja vaadelda. Ma arvan, et kuskil on ka nende küsimuste juured seal," ütles Luuk, kes oli siis, kui see uus teadmine tekkis, varateismeline.

"Sellises uudishimulikus eas tegelikult tulid välja ka need albumid ja saladused, tuli välja tõde ja kõik muutus. Ma arvan, et sinna jäävad ka esimesed luulekatsetused, samal ajal olin ma ka tohutu lugeja," rääkis ta. Tagantjärele nendib Luuk, et isegi, kui ta luges palju välisautorite tõlkeid, ei tekkinud tal tol ajal väga palju küsimusi, kus see maailm sellisena eksisteerib ja miks me teda siin ei näe. "Kuna mina olen pärit Kesk-Eestist, siis ma ei näinud ka Soome televisiooni. See oli tõeline suletus," tõdes kirjanik.

Luugil oli Eesti taasiseseisvumise üle väga hea meel, kuid ta mõistab neid põlvkondi, kelle jaoks tuli riigikorramuutus šokina. "Kui sa oled elanud terve oma elu okupatsiooni ajal ja just ehitanud oma elu üles selles riigis, siis võib see tõesti tulla šokina, me ju mäletame 90ndate kauboikapitalismi. Paljude inimeste jaoks oli kolhooside lagunemine tõeline tragöödia, sest oldi harjutud sellega, et riik hoolitseb. Üks pool oli see, et riik hoolitseb, aga teine pool oli kogu see elu, mida riik kontrollis ja seda ei tohi ka ära unustada. Vabadus on ikkagi parem kui need tasuta asjad," ütles Luuk.

Ehkki okupatsiooni all elanud inimesed ei saanud olla vabad ja olid sunnitud paljust vaikima, on Luugi jaoks juba see oluline, et albumeid ja mälestusi on hoolega alles hoitud, ja isegi kui füüsiliselt ei julgetud, hoiti järjepidevust ikka edasi. "Nad olid see mälu, mis oli siin kohapeal. Kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis ma nägin, kuidas käivad need tööd, kuidas käib elu maal, kuidas suheldakse. Seal on alles veel need esemed, mis olid enne sõda. Aeg-ajalt kukuvad mingid mälestuskillud, sa sõidad võib-olla selle jalgrattaga, mis 30ndatel osteti, see on täiesti korras ja vanaema võtab selle ja läheb tööle. See on selline inimliku pärandi edasiandmine," rõhutas kirjanik kohamälu hoidmise tähtsust.

Luuk näitab oma raamatutes ajaloo keerulisi valikuid, metsavendi, okupatsioonivõimudega koostöö tegijad. Teda huvitab tavaline inimene, kes neis oludes oma elu elab. "Võib-olla "Ööema" puhul just eriti. Seal on tõesti inimesed, kes olid teinud väga erinevaid valikuid, aga ma arvan, et siin tuleb ikkagi kuklas meeles pidada, et need valikud olid sunnitud. Sul on enamasti valida halva ja halva vahel selles olukorras, mina ei julge küll kohut mõista oma tegelaste üle. Ma arvan, et olemata ise sellises situatsioonis, ei oleks seda õiglane teha. Me kõik elame oma elu ja teeme oma toimetusi, valime nii, kuidas meile parem ja kasulikum on enamasti. Sellises olukorras, kus on sõda, okupatsioon ja suur totalitaarne monstrumriik on vallutanud sinu kodumaa, siis see üksikisiku valik on väga kitsas. Isegi kui sa arvad, et sul on valik, siis sa ei saa unustada, et süsteem on see, mis rullib sinust üle nagu suur masin," nentis kirjanik.

Luuk ei vastandaks inimesi, kes põgenesid vabasse maailma ja neid, kes jäid siia. "See ei olnud mitte kellelegi see valik, mida nad oleksid tahtnud teha. Inimesed oleksid tahtnud oma elu normaalselt edasi elada, aga nad olid sunnitud tegema otsuseid ja neid tehti tihti väga erinevate asjade pealt. Keegi ei taha kodust lahkuda," lausus ta.

Vaikimine ja emotsionaalne distantseeritus on ilmselt tuttavad paljudele eesti perekondadele. Luuk tunneb ka ise kerget kahetsust, et ei ole osanud õigel ajal küsida, sest aeg läheb mööda ja vastajaid enam pole. Samas on raske rääkida sellest, mis teeb haiget ja häbi. "Kui me loeme mälestusi, mis on ilmunud sellest ajast, siis just naiste mälestused on minu meelest sellised, kus on lüngad sees, ja ma arvan, et ma saan sellest natukene aru. Väga raske on rääkida sellest, mis ei tundu ei kangelaslik, suur ja uhke," rääkis Luuk.

"Öeldakse, et sõja ajal on naistel kaks ülesannet: oodata ja leinata. Tegelikult selle ootamise ja leinamise kõrval tuleb elu edasi viia iga päev: loomad tahavad süüa, hein tegemist, põld kündmist. Tegelikult see koorem on see, mida enamasti on kandnud naised, kuna mehed on sõjas. Ega need mehed seal sõjas ei tee ka ilmselt päev otsa kangelastegusid, vaid tegelikult nemad ka ootavad. Suur osa sõjast on ilmselt täiesti ebameeldiv ootamine kuskil ränkades tingimustes," ütles Luuk.

Kasvades üles propaganda ja kangelaslugude peal, võib kirjaniku sõnul sisse kasvada tundmus, et naiste lood ei ole need, millest oleks ilus või uhke rääkida, kuigi tegelikult just on. "Tänu sellele oleme meie siin, meil on need kohad ja mälestused, me saame seda lugu edasi rääkida. Ma arvan, et need, kes selle ise läbi tegid, nägid selles võib-olla sellist elementaarset kohustust, see tuli ära teha, ja see, et nad seal kõrval veel leinasid ja elasid läbi kõik need kaotused, see võib-olla igale ühele polegi väärt. Meie töö või kohus võiks olla öelda, et oli küll," sõnas ta.

"Ööema"

"Ööema" algab stseeniga rabas, kus äkitselt koperdatakse piimamannergu otsa, kus on kellegi asjad ja vanad pildid. Luuk arvab, et rabad ja metsad peidavad nii mõndagi. "Seda raamatut kirjutades vaatasin ma üsna hoolega järele, et kõik need detailid, mis siia sisse tulevad, oleksid sellised, et päris ajalugu uurides oleks neile ka vastus leida. Ma arvan, et kui vaadata kasvõi erinevate muuseumide näituseid viimastel aegadel, siis me leiame seal erinevaid metsavendade esemeid, mis on leitud üsna sarnastel tingimustel," ütles ta.

Romaanis on palju pingelisi stseene, mida on kirjeldatud väga aistinguliselt, visuaalselt. Luuk nentis, et halbadest asjadest rääkimine, isegi kui inimesed, kes seda elu ja saatust elasid, pole saanud ise sellest rääkida, on vajalik kasvõi järgmiste põlvkondade poolt. "Võib-olla me saame siis paremini aru, mis meiega juhtub, kui me satume samasse olukorda, võib-olla me teeme siis midagi rohkem, et seda olukorda vältida. Meil on tegelikult see ajalookogemus olemas ja ma arvan, et me peaksime sellest rääkima ja seda näitama. Loomulikult öeldakse, et milleks see teine maailmasõda ja kas sellest pole juba küllalt kirjutatud, kogu see tusk, äng ja kurbus. Aga selleks, et sellest aru saada, kust kohast see tuleb, millest see tekib, kuidas see jälle meile tagasi tuleb, selleks oleks võib-olla hea teda ikkagi uurida," arvas Luuk.

Romaani pealkiri "Ööema" viitab ka mütoloogilisele figuurile – tont või haldjas, kes ei lase lapsel päriselt magama jääda ja paneb ta nutma. Eesti rahvapärimuse järgi on teda Luugi sõnul rohkem esinenud Virumaal, Põhja-Tartumaal, aga ka Põhja-Eestis. Tuntakse teda ka Uneema või Uneitketaja nime all. "See itketaja juba ütleb, et ta paneb nutma ja häirib und. Sellised asjad, millest me öösel pimedas mõtleme, ei ole tingimata need, millest me päeval räägime. Võib-olla "Ööema" aitab meil natuke selle peale mõelda ja natuke rohkem ärkvel olla," rääkis kirjanik ja lisas, et Ööema ei ole seejuures tingimata üleni hirmutav või halb tegelane.

Romaanis on ka motiiv lindude keelest, mis viitab ajale, kus ei saanud end vabalt väljendada. "Lindude keel on selles raamatus aeg, kus ei saa vabalt rääkida, samas toimub väga palju selliseid asju, millest on väga raske rääkida. Natukene see koht markeerib seda. Inimene näeb, mis tema ümber toimub, aga ta ei saa seda teistele edasi anda, ei suuda seda nii edasi anda nagu võiks. Kogu see teadmine, mis temasse jõuab, seda on raske kanda, aga mitte lootusetu ei ole see kõik," selgitas kirjanik.

Kui raamatuaasta valguses on palju räägitud sellest, et noored enam ei loe, siis Luuk on optimistlik ja usub meie noortesse. "Minul ei olnud lapsena muud teha kui lugeda, see oli ka meelelahutus. Aga tänapäeva noortel on tegelikult väga palju teha. Meil on väga suur vabadus valida, mida sa teed oma vaba ajaga, mida sa valid endale hobiks, mis hiljem muutub sinu professiooniks. Sa saad seda vahetada. Sirje Olesk ütles ka mõni päev tagasi intervjuus, et vabadus annabki selle erinevuse ja kunagi ei ole kõik lugenud. Võib-olla meie sinuga oleme need, kes lapsena on väga palju lugenud, aga samas olid ka need, kes palju ei lugenud või üldse ei lugenud. Ma arvan, et need lugejad jäävad alati ja tehakse ka väga palju teisi huvitavaid asju," rääkis Luuk.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus ei ole raamat, vaid on üks plaat, muusikaalbum. Originaalis hoidsin mina küll enda käes kassetti, see on 1989. aastal ilmunud J.M.K.E. album "Külmale maale". Nüüd just Brigitta Davidjants kirjutas sellest raamatu, mis ilmus mainekas inglise kirjastuses inglise keeles, välislugejale. See on album, mille tekstid on ajatud ja mis räägib meie ajaloost, meie olemusest ka natukene prohvetlikult ja täiesti geniaalselt, nii et ma soovitaksin seda noortele, kes loevad ja neile, kes ei loe ning kõigile teistele ka," sõnas Luuk.