Eesti üks praegu tunnustatumaid proosakirjanikke Lilli Luuk huvitub värskes teoses "Ööema" sarnaselt oma debüütromaaniga "Minu venna keha" (2022) Teise maailmasõja ja okupatsioonide pikemast mõjust maainimeste elule. Naiste perspektiivist hargnev ja mitmesse ajastusse paigutatud traagiline perekonnalugu haakub selgelt ka Carolina Pihelga romaaniga "Vaadates ööd" (2022) ning kaudsemalt mitme teise eesti nüüdiskirjanduse teosega.¹

Kokkupuutepunkte on Luugi "Ööema" ja Pihelga romaani "Vaadates ööd" vahel tõepoolest arvukalt: juhusliku leiu kaudu hargnev sündmustik, eri vaatenurkade vahelise põhjusliku seose rõhutamine ning öö kui (mahavaikitud, ent moel või teisel üha esilepressiva) vägivalla mõjujõuline sümbol. Kujundaja Maris Kaskmann on mõlema teose kaanele valinud sünge põhja, mida ergastab roosa värv. Romaanide südameks koonduv hingeeluline idee kattub: varasem vägivald ajab oma jätked järeltulijaisse, kuni neis kohub piisavalt jõudu raevu idud välja kiskuda, seistes ausalt ja põhjalikult silmitsi minevikuga. Siiski on tegemist kahe erinäolise teosega, mis nähtub nii ülesehitusmeetodist – Pihelgas jaotab loo kolmeks, Luuk kasutab risti-rästi struktuuri –, lahknevast tundelisest (järel)mõjust kui ka tuumidee toonist.

Kolme naise lugu

Luugi eelmise romaaniga võrreldes on "Ööema" lugu ligipääsetavamalt vahendatud. Siiski nõuab selle lahtimuukimine faktiteadmisi poliitilise ja sõjaajaloo kohta. Süžee alt kooruv faabula, mille mõistatamiseks on paljud peatükid momendi, paigasõna või võtmemõistega pealkirjastatud, on üldjoontes järgmine.

Kuskil Eesti keskosas elab 1920. aastatel sündinud noor naine Mall. Tema kodutalu ümbritseb raba – sajandeid nii pelgu- kui ka surmapaigana tuntud ja kirjanduslikult inspireeriv märgala (vt Kallas, Liiv, Luts, Tuglas), kusjuures ei ole väär nimetada kõrgsood romaani üheks peategelaseks. Värskelt armunud oma küla poissi Etsi, on Malle tunne nii hea, "(n)agu õllevahtu oleks liialt maitsnud" (lk 124). Ja siis puhkeb Teine maailmasõda. Ets põgeneb suuskadel Soome ning naaseb 1942. aasta suvel õhudessandi käigus kodurappa, kus ta tapetakse Nõukogude luuraja pähe juba teisel ööl. Leinav Mall abiellub introvertse, enesekeskse ja naise arvamustest möödavaatava, kuid seksuaalselt võimeka Juhaniga, Omakaitse mehega. Pärast rindel käiku läheb Juhan ühes Malle parima sõbranna, kirjutamisandega muusikust boheemi Aina ning tema venna Leoga metsa pakku. Punkreis kirjutab metsaõde Aina teiste hulgas Marie Underi ja Heiti Talviku loomingust jõudu ammutavat päevikut.

Pidevas pingeseisundis Mall sünnitab Juhani metsa-aastatel kaks last, Hinge ja Virve, samal ajal kui lähedased elutsevad punkreis ning taluvad samamoodi oma väliste abistajate ja varjajatega lootusetust ja hirmu. Metsaelukorraldus hakkab lagunema ööl, mil salajasel kodusel saunaskäigul surmatakse sõbratar Aina, laps kõhus kosumas. Lõppeks peab Mall abikaasa välja andma, sest hävituspataljoni rühmitus kui higist, viinast ja sibulast lehkav kiskjakari (lk 202) ähvardab paari väikelaste elu. Juhan lastakse maha.

Teose kolmas peategelane on Malle lapselaps, rängalt kannatanud naiste perre millalgi 1970. aastatel sündinud Krissu, kusjuures autoril on romaanis õnnestunud kõikidele liinidele anda võrdne kaal. Nooremates klassides süstemaatilist kiusu taluma pidanud Krissu loob keskkoolitüdrukuna suhte Nõukogude kroonust eemalehoidmise tõttu vangis istunud, verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldse Gunnariga. Pärast nende ühise tütre väärkohtlemist jätab naine mehe maha.

Teose lõpus selgub, et dekaade katva sõja- ja okupatsioonisündmuste mõju tõlgendus ongi ositi Krissu enda loometöö. Nimelt eksivad romaani alguses täiskasvanud Krissu, tema ema ja tädi jõhvikal käigul rabasse ära – viide Nokia mobiiltelefonile tähendab, et marjul oldi 1990. aastatel – ning leiavad maa-aluse piimapange, kus kopitavad mõrvatud metsaõe, Krissu vanaema sõbra Aina fotod, raamatud, valge siidine pluus, tihedalt täiskirjutatud päevik. Viimase edasiarenduse, Krissu ja Aina teatavat laadi ühiskirjutamise kaudu romaan justkui sünnibki. Krissust on kasvanud kunstnik, kirjanik ning pereloo mõtestaja, terroritsükli potentsiaalne katkestaja.

Meeleliselt tajutav tekst

Ritsikate hoogne saagimine Eesti sumedas suves tähendab mulle head: soojasid õhulaineid aeglaselt pimenevas öös, lõdvestust, joogiklaasi põhja pehmet kolksu vastu puitpinda, haavalehtede sahin seda tundepaletti võimendamas. Minu ema, Luugi fiktsionaalsest Virvest umbes kümme aastat hiljem sündinud, sedastas ritsikaid kuuldes alati, et nüüd suvi küpseb. Mina olin tulnud augusti lõpus – ju tegi mu sünnituskogemus suve loojangul ema sirina suhtes hõllanduslikuks. Ehkki praegu töötavad eesti sirtsud agaralt juba juunis, seostus see heli minu ja mu ema ilmas augusti naudingute ja elu avardumisega.

Ritsikad, kõiksugu tiksumist, saagimist, ketramist märkivad helid "Öö­emas" positiivset tähendust ei kanna. Klõksumishääl on pahaendeline surmakuulutaja, automaatkuulipilduja tärina variante. "Mingi imelik hääl oli üles ajanud, nagu vokivurin või tuul rattakodarates," väidab Malle tütar Virve aastakümneid pärast sõjasündmusi rabas eksimise tõttu ööd hüljatud küünis veetes (lk 38). See küün on juhtumisi Virve ema kallima Etsi mõrvapaik – luugiliku loogika kohaselt on pool sajandit tagasi aset leidnud vägivaldse surma hääled, lõhnad, mõtted ruumi imbunud. Lõksutamist kuuleb murdhetk enne sissepiiramist ja surma ka metsaõde Aina: kuulide keresse tungides oli, "nagu tuhat ritsikat saeks kõrvus" (lk 190).

Surmamomendi kirjutus on mõjuv ositi just meeleliste tajude kujutamise tõttu lugeja enda keha aktiveerimiseks – Luugi leivanumber.² Siiski, (vahest oma piiratusest) ei tea ma praegusest eesti kirjandusest kuigi palju stseene, kus jutustaja ise võtaks sisse sureva tegelase koha või sunniks lugejat vastlahkunu kehaga kokku liibuma. Aina eriline, pikkade mustade juustega kuju, just sodiks lastud, on jätnud õhku, külma musta sügistaeva alla saunast tulnu õrna auru, roosiseebi värske lõhna. Piiripunktis, äsja surmavalda läinud inimese niivõrd afektiivse kirjelduse omaksvõtt on tohutult kurnav. Ühelt poolt näib, et autor, kes nimme ei taha, et vaataksime maailma läbi roosa prillide, usub, et keha täieliselt kaasamata ei ole lugejale olnu tõsidust võimalik edastada. Teisalt olen nõus Johanna Rossiga, kes on Luugi eelmisi tekste arvustades esile toonud, et tema psühholoogiliselt motiveeritud loomemeetodi järgi peabki tegelaste/jutustaja (kaudsest) surmahirmust tekkinud üldine umbusk ja ärevus muutma loo vahendajad detailide suhtes ülitundlikuks.³

Mehetapjast naine

Lähedaste mõrvadega leppimine on pikk protsess. Enne muutust liigutakse tagasi algpunkti, sisendab jutustaja rahvauskumuste abil: "Oli selline vana rahvajutt, et rabas pendre peal on üks koht, kus vaimud eksitavad marjulisi, panevad ringiratast käima, nii et lähed ja lähed, aga kogu aeg jõuad samasse kohta tagasi" (lk 136). Õelad tõlgendused naabrite, sugulaste, tuttavate valikutest sünnitavad aastakümneid ületavaid kuulujutte, mis ei lase traumal lahtuda: Krissu jõh­kardist mees Gunnar teab naise vanaemast ja emast rääkida, et need olid ju hullud vanaeided, litsid, pealekaebajad (lk 95).

Kordustena mõjuvad ka tegelaste trajektoorid ja ruumivalikud: nii nagu Malle mees ja sõbranna Aina kõdunesid vägivallatsejate hirmus punkris, otsivad teismeline Krissu ja tema ainuke sõber Uku kiusajate eest kaitset sillaalusest kuivendustorust – punkri teatavast analoogist. Kusjuures too Uku peidab end tunnelisse ka siis, kui peab ühes emaga Krissu naabrusest vägivaldse isa tõttu ära kolima. Oma vastutust tajudes paljastab Krissu sõbra pelgupaiga. Tüdruku teadmata kordab see muster tema vanaema lugu ehk oma kallima ülesandmist laste hüvanguks.

Siit ka Luugi romaani mõistmiseks oluline rahvalaul mehetapjast Maiest. Kujundlikult ei pääse rahuotsiv naisekuju vägivalla ohvri ja ühtlasi selle jätkaja eemale peletamisest. Romaanis ei hellitata lootust, et traumeeritud meeste muster mõjutada emasid lastevastase vägivallaga raugeks. Mehetapja metafoori kasutab hiljem Krissu ka oma vanaemast inspireeritud näituse pealkirjana. Idee võimendub jällegi paralleeli kaudu: nii nagu hävituspataljoni mehed haarasid endaga käredas talveöös kaasa Malle unesooja tite ja vedasid ta lumme, sundides Malle lapse päästmiseks Juhani ohverdama, nii kisub aastakümneid hiljem Gunnar, justkui insuldist vaevatud raevunud näoga, hällist välja Krissu lapse. Naine põgeneb lõplikult, sõidab aiauksegi maha. Mõlemad stseenid, mil eri aegadel vägivallatsenud mehed on lahkunud või maha jäetud, päädivad lapse rinnale asetamisega. Imik joob ahnelt piima – ta jääb tänu mehetapjast ema otsusele ellu.

Uneitketaja

Smaragdrohelisest sitsist kitlis vanaema ulatab mulle jämeda hoolikalt puhastatud niiske porgandi. Näen trepil vedeleva õhukese ajalehepaberi pealt, et juurikaront on kooritud äärmiselt kokkuhoidlikult, ükski oranž kübe ei ole läinud kaotsi. "Värsket kraami lapsele!" Muigavad. Siis jätkavad vanaema ja vanatädi palkonil vaheldumisi haput sõstralõhna eritava mannavahu kloppimist, mis tõstetakse hiljem puitkulbiga maia näoga karu pildiga kaussi. Rohekalt helkivast purgist kooritakse piima ülaosale kerkinud rasvast ollust peale. Mulle ulatatakse esimesena.

"Ööema" hulgaliste tugevuste hulgas on kaduva taluelu troopide elustus: "Panin kopsiku pange serva külge, see jäi naljakalt veele hõljuma. Ämbri serv oli roostene, vee pinnal hõljus purukesi" (lk 73). Kaevuvee kotta tassimise ja pangest kopsikuga tõstmise kogemused ei liigu enam mälu pealispinnal. Ka see ei kipu lihtsalt meenuma, et kemps oli alati, ka öösel ja talvel õues, ning et värisevale "nõukogude lapsele" pandi nina ette suhkruvesi, lusikas kõlksumas vastu tahuliste seintega klaasi (lk 66). Nende kopsikute, klaaside, ämbrite, peldikute pikaealisuse eest hoolitsesid emad, kes võtsid lahendada ka sõja ajal ja järel sündinud laste somnambulismi, ägedad raevuhood (lk 201) ja käitumishäired.

Sünnib "Ööema" side Sophia Vardi 1914. aasta novelliga "Mimoos", kus väike tüdruk tunnistab revolutsionäärist õe vangiviimist ning arvates, et tema on selles süüdi, surebki süüme kätte. Luugi (vana)emad lastel närbuda ei luba, leiutades kujutlusvõimet õhutavaid maandamisviise. Laste (ja ehk ka iseendi) psühhosomaatiliste hädadega toimetulekuks loovad Luugi naisfiguurid jällegi suhte rahvapärimuse ja sellega seotud ebausuga – pärimuse segamine modernsete võtete ja motiividega oli ka XX sajandi alguse eesti naistest kirjanike tehnikaid. Mall jutustab unest ärganud, häiritud väiksele Krissule mõistuloo, et lapsed ei saa magada, kuna neid segab igiketrav uneitketaja. Ent itketaja loost – mis kulub Krissule marjaks ära ka hiljem – olulisem on vanaema kohalolu: "Vanaema kuju tundus öö hakul ootamatult ebakorrapärane, kõik päevased jooned olid pehmenenud, iga kord, kui tema poole vaatasin, näis ta natuke laiali valguvat. Tema hõljumine täitis kogu kitsa ukseava, kattis vaatevälja" (lk 73). Öösärgis vanaema piirjoonte hägusus teeb ta unisele lapsele tegelikust suuremaks, kattes selja tagant sissepressiva öö kinni. Augulappijatest, ukselukustajatest vanaemad peatavad oma kehaga pimeduse pealetungi, paikavad katkiseid sokke, otsivad kaltsuvaiba lisamaterjaliks välja vanad dressipüksid. Ainelisel tasandil sünnivad defitsiidiajastul hädavajalikud asjad, filosoofilisel täituvad tühimikud laste hinges.

Pääsetee

2000. aastate alguses trummi ja pulkade ning suure tüliga maha müüdud rehemajas, kus olid elanud ja kannatanud mu emapoolsed esivanemad ning kus mina veetsin oma lapsepõlve vahel igavad, vahel õudsed suved, ei saanud ükski naine magada. Meeste kohta ei tea, nad ei rääkinud lastega. Ema pajatas, et see tajutav ärevus oli seotud 1849. aastal sündinud Peeter Valgega, meie väidetavalt türanliku esiisaga, kelle kalk meelelaad imbus ka talumajja – nii kõneldi. Rohkem ema ei rääkinud, ehk ei osanudki rääkida, ning neid looauke täita ei tahtnud teisedki. Hakkasin veelgi agaramalt vältima sünget kuusetukka magamiskambrite taga ja seinakella tiksumisest täidetud kööki üksijäämist.

Romaani ühes finaalis saavad kõik rabas ekslevad kummitused, langevarjuvedikut järele lohistavad, seljast verised, sookailust lõhnavad surnud vabaks, liikudes üheskoos kuskile ära – exodus, mille päästikustab lause: "Krissu hakkas kirjutama" (lk 219). Siit ka "Ööema" erinevus Pihelga romaanist "Vaadates ööd", kus maandust ei tulegi: erinevalt vanaema tiiva all kasvanud Krissust ei ole Pihelga minategelase ema sitke kaitseingel, vaid reaalsustajuta lapsehülgaja, kes eelistab omaenda julma mineviku tõttu jõhkarditest mehi. Vägivaldsest perest pärit naispeategelane jääb üksi ning teatav vabanemine toimub alles Pihelga järgmises romaanis "Lõikejoon" (2024).

Vahest nähtub autorite ööromaanide erinevus pealkirja tähendusvarjundeistki: öö vaatamine tähistab konstateeringut, algakti, kuid öö ja ema üheskoos pääseteed. Ositi helges "Öö­emas" annab lootust ka usk kunsti võimsusse – idee, mis praegu avalikkuses leviva kunstivõõrastuse taustal romaani päevakohastab.

Peeglikillud

Olen nii mõnegi Luugi värskeima teose tugevuse juba välja toonud, ent rõhutan viimaks teose hoolikalt läbimõeldud peegelsüsteemi, milles sümbolid üksteist terve teksti vältel võimendavad. Autoril on õnnestunud olulised kujundid, paigad, tegevusmotiivid, materjalid, helid, lõhnad omavahel seeneniidistikuna ühendada. Raba kohal tiirutav kotkas muundub ajuti langevarjuri ekslevaks vaimuks, selle tapetu varju siidist õmblevad pahaaimamatud naised riideid, eluihalejad tõmbavad mis tahes kümnendi muutushetkil rõivad pahupidi selga, punker on kuivendustoru, emase tedre kurgualune on verine. Süsteem toimib, sest loo kulg on murtud tükkideks ning need killud on järjestatud mittelineaarselt. See levinud võte ei mõju stamplikult, kuna ükski kild ei ole teise arvelt vähem läbi kirjutatud.

Ma ei usu, et mu hinnang romaanile kui aasta võimsaimale on tingimata seotud sellega, et olen teose mudellugejaid ja mõned stseenid haakusid mu lapsepõlvega ehmataval määral. Ei seostu see ainumalt tõigaga, et eelistan tõsiseid, irooniast mitte liialt joobuvaid tekste, mis mõtestavad kogemusi ajaloostatult ning sootundlikult. Kui jätta kõrvale puhtpraktilised asjaolud ehk Luugi üsna suur loojakogemus, tema kirjanikupalk ja õigustatud tunnustus, arvan, et suuresti on "Ööema" õnnestunud tänu sellele, et autor on oma varasemate teoste kriitika suhtes olnud äärmiselt tähelepanelik – siit ka kergemini jälgitav sündmuskude võrreldes "Minu venna kehaga". Kaasa mängivad komponeerimisoskus, eetiline häälestus ja kamaluga rütmitaju, ka oskus nüansitäpselt, kehaliselt manada – mis on Luugi stiili eripärasid tema debüüdist alates, ent saavutab "Ööemas" silmapaistva sugestiivsuse.

Lõppeks on selle teose mõjuvus tingitud ka Luugi väsimatust rõhutamisest, et Teine maailmasõda ei olnud lahingute tsükkel,⁴ millele tõmmati üks väidetav joon irooniliselt alla Krimmis, ka ei toimunud see ainult rindel ja tagalas. Sõda avaras tähenduses ei lõppenud 1945. aastal, vaid kestab senini. Ning ühele poole saab sellega alles siis, kui me ise võimalikult vägivallatus keskkonnas oma (perekonna)lugu (kunsti kaudu) mõtestame ja seekaudu ehk ka muutume. Garantiisid mõistagi pole.

Olen "Ööemale" riiulis pilu Aino Kallase, Alma Ostra, Hella Wuolijoe ja Ene Mihkelsoni teoste vahele juba lahti pressinud. Raamatut avausse lükates mõtlesin, et on kuradima huvitav vaagida, mida ometigi mäeharjal seisev Luuk järgmiseks kirjutab.

¹ Johanna Ross, Märgade jalgade tunne. – Vikerkaar 2023, nr 4-5, lk 157–162.

² Leena Käosaar, Lohut(amat)use määr. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 12, lk 1204–1208; Vilja Kiisler, Sametised sõnad, sügav sisu. – Sirp 27. I 2023.

³ Johanna Ross, Märgade jalgade tunne.

⁴ Lilli Luuk: Eestis on head kirjandust väga palju. [Intervjuu "Vikerhommikule".] – ERRi kultuuriportaal 15. VIII 2023.