Lilli Luugi sõnul on tema romaani "Minu venna keha" kohta öeldud sõjaromaan. "Minu jaoks on tegu pigem teekonnaromaaniga, ühe inimese teekonnaga enda paremaks mõistmiseks. Teine maailmasõda on õpetanud meile niivõrd palju asju ja me ei ole neid ikka veel ära õppinud. Meie ajaloos on perioode, millega tasub tegeleda ka täna," rääkis ta.

"Kui ma seda romaani kirjutasin, siis ikka kui ajalooromaani. Kui romaan ilmus, oli olukord kahjuks muutunud teiseks," nentis Luuk ja lisas, et teisalt on see jällegi positiivne või aitab meid ehk mingites teemades. "Kahjuks tundub, et inimeste, mingite riikide ja totalitarismi olemus ei muutu ajas. Mingisugused teemad on seal kestvad ja universaalsed."

Luuk loeb väga hea meelega uuemat eesti kirjandust, tuues välja Carolina Pihelga romaani "Vaadates ööd," mis puudutab samuti erinevaid ajalooperioode, kuid räägib eelkõige inimese toimetulekust vägivallaga ja eneseleidmisest. Uuema eesti luule puhul meeldivad Luugile eriti meesluuletajad, kes puudutavad ta sõnul üldinimlikke teemasid väga sügavalt, märkides ära Mart Kanguri ja Tõnis Vilu. "Eestis on head kirjandust väga palju," kinnitas ta.

Oma teest kirjanikuks rääkis Luuk, et temagi kirjutas teismelisena luuletusi, mis polnud aga tihti eriti head ja leidsid seetõttu tee tagasi sahtlisse. Ta sõnas, et talle on alati pakkunud huvi lugemine ja see, kuidas kirjutatakse, kuid on vahepeal lihtsalt kirjutanud rohkem formaalsemaid ja akadeemilisemaid tekste. "Selline tunne on ajapikku tekkinud, et mõnele teemale on kergem lähemale jõuda kirjanduslike vahenditega kui ajaloolase tööriistadega. Ajaloolasena peab olema väga allikakriitiline, aga kirjanik võib endale lubada vabamat liikumist," arutles ta.

"Juhul, kui pole enam millestki kirjutada, siis on alati võimalus teha midagi muud, aga praegu ma ei taha teha midagi muud. On mingid teemad, mis mind painavad," sõnas ta.