1. detsembril 2024 kui tähistasime 105 aasta möödumist eestikeelse Tartu Ülikooli avamisest anti välja rahvusmõtte auhind. Tänavu pälvis rahvusmõtte auhinna ajakirjandusloolane ja museoloog, kes on juhtinud kolme eesti kultuuri olulisemat mäluasutust. Mul on väga suur rõõm olla Tartus ja öelda tere ja palju õnne, Krista Aru!

Tere! Rõõm Tartus kohtuda ja suur aitäh õnnitluste eest.

Millised tunded ja mõtted teid 1. detsembril Tartu Ülikooli aulas valdasid, kui see suur tunnustus teile anti?

Iga tunnustus, mis aulas antakse, on kuidagi sellise eriliselt ilusa tähendusega. Rahvusmõte on veel selline tunnustus, mis kõigepealt sunnib mõtlema kogu tööelule.

Ma tahan rõhutada, et ega rahvusmõtet ei suuda kunagi üks inimene kanda. Selles minule omistatud tiitlis on tegelikult osaliselt kõik Eesti raamatukogud, muuseumid ja kõik minu head kolleegid, eriti kolleegid Eesti Kirjandusmuuseumist, Eesti Rahva Muuseumist ja Tartu Ülikooli raamatukogust, kellega olen argipäeva hommikust õhtuni jaganud.

Rahvusmõte ei ole ainult tunnustus, vaid see on ikkagi ka teatud kohustus, kokkuvõte ja ka pilk tulevikku. Nii et ühest küljest rõõm, teisest küljest kohustus. Kõik ees ootavad tööd tulid meelde ja küsimus sellest, et kas, kui palju ja kuidas rahvusmõtet ikkagi edasi kanda.

Auhinna üleandmisel pidas kõne ka Joonas Hellerma. Tema rõhutas 19. sajandi prantsuse õpetlase Ernest Renani vaimus kahte sammast: mälu ja tahet. Teie olete mõlemat oma tegemistes kandnud. Kumba on olnud keerulisem endas äratada või hoida?

Vast ikkagi tahet. Eriti siis, kui oli Eesti Rahva Muuseumi uue suure maja ehitus. Plaanid olid olemas, projekt oli olemas ja kui palju oli neid kahtlejaid! Kas seda maja on vaja? Kas koht on õige? Miks see on Tartus ja Raadi lennuväljal? Siis oli ikkagi kõige rohkem tahet vaja. Tahet uskuda sellesse, et vaade ja idee, millele pandi alus juba 1909. aastal, et igal rahval, kes on kultuurrahvas, peab olema oma asutus, mis mälu koondab. See oli ju viies kord, kui Eesti Rahva Muuseumi maja taheti ehitama hakata. Et olla üle kõikidest kahtlustest, probleemidest ja ka küsimustest ning suuta neile vastata, oli ikkagi kõige rohkem tahet ja usku vaja, sest mälu oli ju meil olemas.

Mul oli kogu selle protsessi ajal tunne, et Oskar Kallas, Jaan Tõnisson ja Henrik Koppel jälgivad mind. Ammu lahkunud põlvkonna side ja nende pilk saatis kogu aeg. Nii et oli vaja tahet, et sellest kinni hoida ja sellesse uskuda.

Te olete Eesti Rahva Muuseumi kõrval juhtinud ka selliseid suuri mäluasutusi nagu Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikooli raamatukogu. Teie puhul on rõhutatud just seda, kuidas te olete inimesi ühise eesmärgi nimel ühendanud. Tõesti, meil on individuaalseid mõtlejaid, kes on hästi sugestiivsed selles oma asjas, aga võib-olla vähem neid, kes suudavad ka teisi endaga kaasa võtta ja minna selle ühe eesmärgi nimel. Mis on aidanud teil seda teha? Kuidas te olete seda teinud?

Minu jaoks on inimesed alati olulised olnud. Mulle meeldivad inimesed isegi siis, kui ma olen olnud vahel sunnitud neis pettuma. Aga ma siiski näen, et üks inimene ei tee midagi. Ühe inimese mõtted võivad olla väga toredad ja väga targad, aga selleks, et midagi ära teha, peab sul ikkagi kollektiivi toetus olema.

Ja teiselt poolt inimesed, kellega koos töötad, nad peavad ennast hästi tundma, nad peavad mind usaldama, nad peavad iseend usaldama, omavahel hästi läbi saama. Üldise positiivse meeleolu ja õhkkonna loomine on minu meelest ühes asutuses üldse kõige olulisem, siis jaksab kõik ära teha. Aga kui see hakkab kusagilt lagunema või ei tunnetata, kes me oleme, miks meie asutus on selline, kus on selle tähendus ja tähtsus, ei saa ükski hea eesmärk võidule pääseda. Nii et ma arvan, et siin ei ole erilist kunsti.

Ma olen õnnelik inimene. Ma olen juhtinud kolme sellist asutust ja kõikides nendes asutustes töötavad igapäevaselt need, kes armastavad ja tunnevad Eesti kultuuri ning tunnevad ka iseendas vastutust. Ma ei ole nende pikkade aastate jooksul kordagi täheldanud, et inimesed, kes seal töötavad, ei armasta seda tööd. Nad töötavad väikese palga eest, aga nad töötavadki täie vastutustunde ja armastusega. Muidugi on alati ka lahkujaid olnud, kes seda omaks ei võta. Kui valitseb selline üldine kollektiivne hea tunne, siis see, kes seda omaks ei võta, hakkab ennast halvasti tundma ning ta taandub ja lahkub.

Iseenda meelest olen väga demokraatlik juht, aga ma tean väga hästi, et mind on autoritaarseks nimetatud, kuigi ma seda omaks ei võta. Ma pigem ikkagi tahan demokraatlik juht olla.

Krista Aru, nii nagu rahvusmõte ei sünni üleöö, ei saa ka rahvusmõtte kandjaks saada üleöö. Pöörame korraks pilgu tagasi teie kujunemisaega. Te olete pärit Ida-Virumaa südames asuvast väikesest Pagari külast, mis asub praeguses Alutaguse vallas. Kui lugeda selle küla tutvustust, siis tuuakse välja kaks fakti: Pagari puuraugu järgi on nime saanud üks geoloogiline kihistus ja Pagari külast on pärit Krista Aru. Mis koht see Pagari küla on? Milline oli teie kodu?

Mu ema oli õpetaja. Kõik 47 aastat kui ta töötas, liikuski ta raadiuses seitse kilomeetrit, kaugemale liikus ta väga vähe. Ta oli kõigepealt õpetaja Mäetaguse koolis, siis Pagari koolis ja seejärel Illuka koolis. Ta oli inimene, kes armastas oma tööd, armastas olla õpetaja. Ma imetlen veel aastaid hiljem seda, kuidas ta küll kõike jaksas – kooliõpetaja, lapsed ja külakool. Ta oli sündinud õpetaja ja oskas sellist ilusat vaimsust enda ümber hoida. Ilmselt selle tõttu oli ka kodus palju raamatuid ja loeti palju. Lugemine oli algusest peale osa elust. Ma ei saa öelda, et ma olin väiksena väga usina aiatöö tegija. Ma läksin kitkuma ka nii, et mul oli raamat kaasas ja siis ma üritasin porgandeid harvendada ja tegelikult rohkem lugeda.

Isa oli hästi põhimõttekindel inimene. Töötades terve elu piirkonnas, kus räägiti väga palju vene keelt, siis tema vene keelt ei osanud üldse ja ei õppinudki ära. Minu meelest ei osanud ta isegi ühtegi terviklauset öelda. Aga ta tuli väga hästi vene töötajatega toime. Ta oli metsaveo autobaasi juhataja. Sõitsin temaga väga palju nende suurte metsaveoautodega kaasas, mis talvel vahel varahommikul kell viis välja sõitsid, et kontrollida, kas metsaveotee peab. Nii et sealt on loodusetunnetus, lõputud marjakorjamised – jõhvikad, murakad, pohlad ja seened. Alutaguse metsad on tohutult rikkad.

Nii et ühelt poolt selline hästi õrn ja hoolitsev ema, kes kunagi ühtegi paha sõna ei öelnud ja teiselt poolt hästi karmikäeline isa, kes ütles ikkagi, et kõik, mida sa ise ajad ja ise ette võtad, tuleb lõpuni viia. Ükskõik kui hästi või halvasti, tagajärgi vaatad pärast, aga töid pooleli ei jäeta. See on mul selline sisse kasvanud tunne – isegi kui sa ei taha ja sulle ei meeldi, pead asja lõpule viima.

Kui ma kaheksa klassi lõpetasin, siis ega ma ei oskagi täpselt öelda, mis see oli, ma kahtlustan, et kõige suurem mõju oli minu tollasel eesti keele õpetajal, kes oli noor õpetajanna, käinud Tartus Vello Saage poolt läbi viidud metoodikakursustel. Ta süstis selle pisiku, et vaata, et sa loed ja kirjutad. Ma kirjutasin küllalt palju luuletusi ja jutustusi ning olin Sädeme korrespondent.

Kas need kõik on alles?

Ei ole. Ma ei ole kunagi väga süstemaatiline oma asjade koguja olnud. Kui ema veel elas, siis tema jälgis. Mõned võib-olla on kusagil.

Õpetaja Vilma Lehtsel oli õpetaja Vello Saagest selline vaimustus. Ma olen üldse väga kergesti vaimustuv inimene ja ilmselt tema siis suutis minusse süstida selle, et sa pead Tartusse Vello Saage kooli minema, seal on eesti keel ja kirjandus ning kirjandust õpetatakse avaramalt. Ma arvan, et sealt tuli mul mõte Tartusse tulla. Ma ei oska teist pidepunkti ka takkajärele leida.

Ema ja isa olid esialgu mõlemad väga nõutud, aga eks ma olen jonnakas ja kange ning hakkasin ajama, et ma tahan Tartusse minna. Siis olid sisseastumiskatsed, tegin need väga edukalt ära ja mind võetigi tollasesse Johannes Semperi nimelisse Tartu kaheksandasse keskkooli, mida tuntakse rohkem Vello Saage koolina. Sain sinna kirjandusklassi ja pidin üksinda Tartus alustama.

Meil ei olnud Tartus mingeid sugulasi ega tuttavaid ja oli lootus, et saan koha ühiselamusse, aga ma ei saanud, sest ühiselamu pandi just kinni. Ema ja isa otsisid mulle ühe korteri, olin ühe vanaproua juures üüriline. Linna ma ei tundnud. Mäletan, et istusin Emajõe ääres ja mõtlesin, kuhu suunas see kool nüüd jääb. Nii suur linn, et ei oska kusagile minna.

Esimesed kuud olin küllalt kohmetu ja ei leidnud ennast. Ikkagi maalaps ja harjunud rohkem oma lähikonnas ringi käima. Aga isa ütles, et ise tahtsid minna ja nüüd tule toime. Ema oleks mu ilmselt koju tagasi võtnud ja lubanud Iisaku või Jõhvi keskkoolis käia, aga isa ütles, et seda häbi, et tütar läheb ja ei tule toime, ei tohi endale algusest peale võtta – siis jäädki elus selliseks, et on raske, ei tule toime ja jälle põgened. Õige pea läks see tunne üle. Nii ma Tartu kaheksandas keskkoolis õppisin ja selle lõpetasingi.

Ma olen nüüd Tartus ikkagi väga-väga kaua olnud, aga tunnetan ennast ikkagi idavirumaalasena. Võib-olla sellepärast soovin sealsete tegemistega kogu aeg kursis olla. Ma olen nüüd kaua Iisaku kihelkonna muuseumiga seotud olnud ja soov on ikkagi Alutagusega seotud olla. See on püsinud tänaseni, hoolimata sellest, et ma olen nüüd juba 50 aastat Tartus elanud.

Ja ka teie haridustee jätkus Tartus. Kuidas erialavalik sündis? Miks just Tartu Ülikoolis ajakirjanduse eriala?

See oli seotud sellega, et ma olin ka Tartus Sädeme korrespondent edasi, kuigi kirjutasin vähem kui Pagari koolis. Ma ei osanud alguses Tartus Sädemete jaoks midagi kirjutada, aga siis oli muidugi Vello Saage, kes mõjutas mind isiksusena väga palju. Aga õpetajana sain esimese ühe Vello Saage käest.

Mille eest?

Etteütlus. Välted. Mina räägin Alutaguse murret, kõik on kolmandas vältes. Tänase päevani, muide. Kui ma ennast ära unustan, siis ma räägin kõik kolmandas vältest. Mäletan väga hästi, et kui oli esimene väldete töö, oli suur punane üks Vello Saage poolt kirjutatud.

Aga tema olek õpetaja ja inimesena, ta ei öelnud kunagi, et sa pead üht, teist, kolmandat, vaid andis sulle vihje ja sa pidid ise mõtlema, mida see tähendab, kasvõi eesti kirjanduse valikul. Ta läbis kohustusliku osa väga osavalt, me ei tegelenud isegi Johannes Semperiga väga pikalt. Aga samas näitas ta August Gailitit, Marie Underit, eesti kirjanduse tegelikku suurust ja tähendust, ka rahvaluule olemust.

Vello Saagega käisime ka esimest korda Eesti Kirjandusmuuseumis. Meil oli kirjandusmuuseumis praktika, tegime oma kolm nädalat tööd. Pidime töötama bibliograafia osakonnas ja sorteerima kartoteegis bibliograafia kaarte, neid järjestama. See oli minu esimene kokkupuude kirjandusmuuseumiga. Mäletan sellest ajast seda suuruse tunnetust – et kui sa sinna majja lähed, siis kõik see varandus, seesama mälu, mis on pandud paberitesse ja raamatutesse, see uhkus ja suurus, see oli vapustav tunne. See oli pärast üheksandat klassi.

Ja kõik need kirjanduslikud matkad, mida Vello Saage meile korraldas ja mille käigus me tegelikult niivõrd ei õppinudki kirjandust või keelt, kuivõrd õppisime teksti mõistma ja lugema. Vello Saage õpetus oli alati see, et kirjalik tekst, ükskõik mis kujul see on, on siiski lõpetatud mõte. See lõpeb alati punktiga. Sa võid sellega nõustuda, võid mitte nõustuda, võid sealt edasi mõelda, aga see on tervik ja teksti tuleb mõista, teksti tuleb osata lugeda. Nendel kirjanduslikel matkadel lugesime väga erinevaid tekste, nii plakateid kui ka igasuguseid lendlehti ja loomulikult luuletusi.

Kas need matkad kulgesid mööda raamatuid või mööda maastikke ka?

Mööda maastikke ka. Mitte ainult raamat, mitte ainult tekst. See tekst sulandus loodusesse. Tema oli see, kes õpetas, et üks asi ei ole eraldi, vaid kõik on koos, selline ökosüsteem, see on meie kultuur. Ühelt poolt tekst, mis on saanud raamatuks või on jäänud iseseisvaks, teiselt poolt loodus. Kui te oskate neid koos vaadata ja tunnetada ning panete sinna ka inimese, kes seal liigub, hakkate elu mõistma. Sellised elu, inimeste, suhete, sündmuste ja elu toimimise mõistmise tunnid olid need suured kirjanduskäigud.

Eks ma kõhklesin tükk aega. Minus on alati olnud tahtmine õpetajaks saada. Ma tõesti kõhklesin, kas minna õpetajaks õppima, aga kuna just avati eraldi ajakirjandusõpe ja kuulutati välja, et võetakse vastu 25 noort tudengid, siis mul oli kiusatus proovida. See polnud niivõrd tohutu suur soov saada ajakirjanikuks, kuivõrd ühelt poolt Vello Saage mõjutus, teiselt poolt ka tahtmine tegutseda. Ega ma ei ole kunagi päris teadlane olnud. Mul on soov kogu aeg tegutseda, suhelda, olla ja käia. Mulle näis, et ajakirjandus ühendab need kaks poolt ja otsustasin proovida.

Kuna mul oli kaastöid tõesti varasest ajast, siis see vestlusvoor, mis sissesaamiseks oli, oli väga huvitav. Mäletan nii Juhan Peeglit, Marju Lauristini kui ka Peeter Vihalemma. Kõik sellised hästi olulised isikud olid meiega vestlemas. Sain juba vestlusel aru, et see on õige koht.

Kas mäletate ka, mis teemad või küsimused sellel esimesel ajakirjanike vastuvõtul laual olid?

Mäletan päris hästi. Marju Lauristin küsis, miks te siia tulete. Tema küsiski kõige rohkem. Ta küsis ka, millised on olulised kultuuriväljaanded ja millistes ajalehtedes avaldatakse arvustusi teatri ja kirjanduse kohta. Mitte nii, et seal oleks tol ajal ainult väga ajakirjandusspetsiifilised küsimused olnud.

Nii palju kui mina seda mäletan, on ajakirjandusosakonda alati iseloomustanud see, et püütakse aru saada, milline on sinu üldine mõtlemislaad. Seal vestlusvoorus oligi huvitav, et ei küsitud, kas sa oskad kirjutada, vaid tegelikult püüdsid õppejõud aru saada, kuidas sa mõtled, milline on su pilt ühiskonnast, kuidas sa saad aru, kas sa loed ja kas sa jälgida. Nii et see vestlusvoor oli seal ikkagi päris huvitav ja põhjalik.

Ehkki läksite ajakirjandust õppima, siis sellises traditsioonilises mõttes ajakirjanikuna te väga palju töötanud ei ole. Ühest teie ajakirjandusmaastiku episoodist tahaks ikkagi natuke lähemalt kuulda. Aastatel 1993–1995 olite Q-Raadio peatoimetaja. Q-Raadio on raadio, millest ringleb tänapäevani legende. See on läinud ajalukku kui raadio, kus kogu aeg midagi juhtus: Ants Johanson alustas hommikuprogrammi, öeldes, et kell on nurga taga ja luges ajalehe-tutvustuses sügisest puulehte, saatejuhid unustasid oma nime, partisan-DJ-d mängisid öösiti oma lemmikmuusikat, Tõnis Kahu lasi avangardi näitlikustamiseks eetrisse tolmuimeja müra ja mida kõike veel. Ma saan aru, et toimetuse seinal oli ka kiri, et otse-eetris olevate kolleegide naerma ajamine on rangelt ja kategooriliselt keelatud ning stuudio akna taga lollitamine ja esinejate segamini samuti, alla kirjutanud direktor. Kas see oli teie poolt pandud kiri?

Ei, see oli Hannes Astok. Q-Raadio kaks aastat olid tohutult toredad. See oli nii loominguline periood ja niivõrd tore seltskond. Me suhtleme tõesti suurte sõpradena tänase päevani. Mul on väga kahju mõelda, et Olaf Suuder on juba lahkunud, sest tema oli üks nendest, kes ka sinna raadiosse tuli. Sinna tuldigi, astuti sisse, öeldi, et ma tahan nüüd seda teha. Meil oli mingi suur saatekava küll koostatud, aga see oligi loominguline. Nii et kui keegi ikka tuli, tahtis lisaks jutule muusikat ka mängida ning see tundus olevat huvitav ja rikastav kõikidele kuulajatele, siis ta sai eetriaega.

Töötasime 24/7. Mäletan just Olafiga neid episoode, kus ma püüdsin talle selgeks teha, et sul on ju arstiteaduse õppimine pooleli, mine nüüd ülikooli ja lõpeta ära. Ajasin teda mitmed-mitmed korrad raadiost minema, ta tuli alati tagasi ja ütles, et talle meeldib ja ta tahab seda tööd teha. Andrei Hvostov oli see, kes tuli igal õhtul raadiosse ja tegi iseseisva välispoliitilise kommentaari. Me ei kasutanud Eesti Raadio välispoliitilisi kommentaare, vaid meil olid täiesti originaalsed. Paljud, kes veel ajakirjanduses töötavad, aga ka need, kes on kusagile mujale läinud, olid Q-Raadio juurde kogunenud. Seal oli kogu aeg keegi olemas, pidevalt jälgiti ka välisuudiseid, nii et CNN mängis kogu aeg. See oli üks õnnelik, rõõmus ja väga loominguline periood.

Ma püüdsin alguses karm peatoimetaja olla. Kuulasin palju neid, kes tahtsid reporterina tööle minna ja linna peal intervjuusid tegema hakata. Kuulasin nende esimesed intervjuud üle ja andsin neile praktikaülesandeid. Püüdsin oma kunagise raadioõppejõu Andrus Saare meetodeid kasutada – käskisin kõigepealt kork suus rääkida ja nii edasi.

Hannes Astok oli see, kes mind Q-Raadiosse kutsus. Ma olin siis ülikoolis ikkagi üle kümne aasta õppejõud olnud. See oli maikuus, mäletan seda väga hästi. Ma õpetasin Eesti ajakirjanduse ajalugu. Ajad olid ümberringi väga muutlikud, 1993. Päike paistis ja ma rääkisin Eesti ajakirjanduse ajaloost, olin sellest väga vaimustunud, ja siis ma vaatasin tudengeid ja sain aru, et ainus, kes sellest jutust vaimustub, olen mina ise – aeg on muutunud, ma ei tea enam, mida vajab noor, kes läheb vabasse ajakirjanduse tööle. Ajalugu ei ole ainult faktid. Ajalugu on alati ka mingid tõlgendused, hinnangud, inimesed, arvamused, kõik see protsess. Ma ei saa õpetada ajalugu, kui ma ei tunneta ise seda, mis ajakirjanduses praegu toimub: kus peavad olema rõhuasetused? Mis sellest, et Otto Wilhelm Masing andis 1821–1825 välja ajalehte. Pole oluline mitu numbrit Marahwa Näddala-Lehte ilmus, seda nad saavad kontrollida, oluline on mingi tunnetus: miks ta seda tegi? Kuidas ta seda tegi? Kellele tegi?

Mul puudus kontakt elusa ajakirjandusega. Ma ei saa õpetada ajalugu, kui ma ei tea, millist ajakirjanikku tänane ajakirjandus vajab. Siis ma otsustasingi prauhti, et jätan oma aspirantuuri pooleli. Andsin muidugi lubadusi, et lähen ülikooli tagasi ja õpetan edasi. Läksin raadiosse ja see oli väga õige otsus. See oli ka mulle kui inimesele väga oluline. Ma tõesti sain seda, mida otsima läksin. Need noored, kes tulid, nad nägid seda maailma juba hoopis teistmoodi ja järelikult tuli neile ka seda ajalugu juba teistmoodi õpetada. Ma poleks sellest kunagi aru saanud, kui mul ei oleks endal seda praktilist kogemust olnud.

Pärast Q-Raadio perioodi tuli kirjandusmuuseumi juhtimise aeg. Kuidas te sinna sattusite ja kas kirjandusmuuseum oli seesama, kus te olite keskkooli ajal käinud oma praktikat tegemas?

Ega ma ei oleks ise julgenud kandideerida. Mul oli keskkooli ajast jäänud [tunne], et see on nii suur ja tähtis asutus. Olin ka ülikooli ajal seal hästi palju käinud. Juhan Peegel saatis meid kõiki esimesel kursusel kirjandusmuuseumisse. Pidime seal lugema gooti kirjas Perno Postimeest. Igaüks sai oma teema, mida pidi uurima. Selleks uurimiseks polnud siis mingit digiteerimist, vaid istusidki tunde kirjandusmuuseumis, sest esialgu läks lugemine väga raskelt. Mäletan, et minul oli see esimese kursuse teema Perno Postimehe üksikutest kaastöötajatest. Pidin nendest lehtedest üles leidma, kes olid papa Jannseni üksikud kaastöötajad ja milline võis olla tema tütre Lydia Koidula osa. See oli ikka tükk pusimist.

Ma jäingi läbi kõikide ülikooliaastate [seal käima]. Kui mul oli vahel kurb meel ja mingi asi ikka üldse ei meeldinud, läksin kirjandusmuuseumisse, võtsin vanu ajalehti ja lugesin. Oli nauding lugeda seda, mida mul ei lubatud niisama lugeda. Me võisime ju vabalt 19. sajandi Postimeest, Sakalat ja Virulast lugeda. Ma olin lugemissaalis lugeja ja uurijana ikkagi oma inimene. Ma tegin oma diplomitöö ka kirjandusmuuseumi vanade ajalehtede baasil.

Seda julgust, et kandideerida, ma arvan, et mul ei oleks olnud, aga Mart Orav, kes on nüüd aastakümneid töötanud ajakirja Akadeemia toimetuses ja kellega olime väga head sõbrad, tema ajas mulle selle mõtte pähe, et kuule, kirjandusmuuseumis on direktori konkurss ja sa võiksid kandideerida. Ta pole osanud siiamaani vastata, ma olen ta käest palju kordi küsinud, et kust ta selle mõtte peale tuli. Aga sealt see mõte tuli. Mõtlesin, et mis siis juhtub – inimene kandideerib, ei saa, midagi ei juhtu.

Võib-olla üks isiklik motiiv oli ikkagi ka: needsamad vanad ajalehed. Esiteks oli neid vanu ajalehti väga raske lugeda. Need ju olid vanad, natuke katki. Alati oli tunne, kas ma julgen lehte keerata või ei julge. See pudiseb ju laiali, sa teed talle veel haiget. Ja siis oligi õige mitu korda, kus öeldi, et me ei saa seda köidet välja tuua, seda on ainult üks eksemplar. Kus see lahendus siis on? Me peame nendega tööd tegema. Saan väga hästi aru, et kui see on üks eksemplar ja sa seda hoolimatult muudkui edasi-tagasi lappad, võib see kogemata katki minna. Oligi kaks äärmust. Aga kuidas seda lahendada? See oli see suur küsimus, mis mulle hinge ja südamesse jäi – kusagil peab ju lahendus olema. Siis tulid mikrofilmid, aga mikrofilmiga töötamine on väga raske. Mul oli suur idee, et kusagil peab lahendus olema. Ma tahtsin ajalehti aidata, kuigi ma ei teadnud, mida ette võtta.

Mis otsast te probleemi lahendama hakkasite? Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus saame kasvõi interneti teel väga vanu ajalehti kätte.

Minu valis Eesti Teaduste Akadeemia poolt moodustatud komisjon ja ma ei olnud ainus kandidaat, seal oli kandidaate küll veel. Teised kandidaadid olid minust kindlasti suurema kogemusega ja oma erialalt paremad. Ma olin ikkagi ajakirjanik. Mäletan siiamaani, kuidas akadeemik Arvo Krikmann, kes oli üks komisjoni liige, ütles mulle, et mida sa siia tuled, sa oled ju ajakirjanik, see ei ole sinu koht. Ma arvan, et kandideerimisel oli tegelikult ikkagi otsustav tollase akadeemia presidendi Jüri Engelbrechti usaldus. Ma ei tundnud teda üldse ja ta julges minuga riskida.

Kirjandusmuuseum oli tookord ikkagi hoopis teist tüüpi asutus, see oli oma koha kaotanud. Kõik arhiivid olid väärtuslikku materjali täis, aga Nõukogude võim oli kirjandusmuuseumi vägivaldselt Eesti Rahva Muuseumist eraldanud ja keegi seda õieti enam ei tahtnud. Siis tuli teaduste akadeemia rekonstrueerimine. Muidu oli teaduste akadeemial 17 teadusasutust, mis akadeemiale allusid, kirjandusmuuseum oli nende hulgas. Siis lõpetati see ära ja kõik asutused taheti ülikoolidega liita. Kirjandusmuuseumit ei tahtnud keegi – suured arhiivid, vaene asutus, nägu oli kuidagi hägustunud. Keegi ei pidanud seda millekski. See oli niisugune naljakas periood ja me otsisime endale kohta, kes meid tahaks.

Selle koha otsimise ajal hakkas toimuma kogu Eesti raamatukogunduse esimene suur infokorralduse ümbertegemine. Tolle ajani, 1995.-1996. aastani, olid kõik paberkataloogid. Eesti raamatukogundus, eelkõige teadusraamatukogud, said Sorose fondist esimese raha, et osta endale üks infosüsteem. Sellega ühinesid kõik. Kuna seda said teha ainult mittetulundusühingud, moodustati ELNET Konsortsium, mis tänase päevani töötab ja peab üleval Esteri kataloogi. See kõik tuli korraga. Võimalustest tuli kuidagi kinni haarata ja mul tekkis mõte, et kirjandusmuuseum peab ka nüüd igal pool osaline olema. Meie esimene arvutipark, 25 arvutit tuli Saksamaalt annetusena. Osa nendest ei kõlvanud kusagile, aga saime siiski aastal 1997 enam-vähem töötavad arvutid. Saime esimese raamatukogunduse infosüsteemiga algusest peale liituda.

Sealt edasi tuli suur ajalehtede tegemise projekt. Meid aitas väga palju Soome Vabariik, mis võttis kõik Eesti ajalehed enda juurde mikrofilmida. Nemad tegid mikrofilmid ja need siis digiteeriti. Nii et see oli selline suur Eesti teadusraamatukogusid ühendav ettevõtmine. Ei olnud, nii et mina teen enda oma ja sina teed enda oma. Me klappisime näiteks mõne ajalehe aastakäikude põhjal kokku terve aastakäigu – kirjandusmuuseumis olid mõned asjad puudu, aga need olid teaduste akadeemia raamatukogus või rahvusraamatukogus. See oli väga ilus ühistöö aeg. Me tegime Eesti rahvale eestikeelse ajakirjanduse algusest peale kättesaadavaks. See võttis muidugi aega. Mikrofilmid jäid tagatiskoopiaks, siis need digiteeriti ja said kõigile vabalt loetavaks. Nii et see aeg võimaldas, tuli ise kinni haarata, kaasa minna, teistega koos teha. Ja see tunnetus! Me ajasime Eesti asja. Andsime muidugi ka teistele raamatukogudele, aga rahvaraamatukogu on oma olemuselt hoopis mujale orienteeritud.

Ma julgen küll öelda, et minu kirjandusmuuseumis töötamise aja üks suuri ühisloominguna tehtud asju on Eesti ajakirjanduse digiteerimine. Käisin allfondis, paitasin neid ajalehti, mis olid juba digiteeritud ja ütlesin, et nüüd võite rahulikult siin pikutada. Saime neid vabalt restaureerida, uuesti ära köita ja nii edasi. See on ikkagi suurepärane projekt ja suurepärane aeg olnud.

See on tõeline tiigrihüpe. Kõike seda kuulates tundub kõik justkui nii loogiline – muidugi jõudsite Eesti Rahva Muuseumi juhiks, muidugi jõudsite Tartu Ülikooli raamatukogu juhtima. Aga kui korraks veel vana ajalehe juurde tulla, millest ütlesite, et saite ka raskel hetkel kuidagi tuge. Milline on vana ajalehe hingus ja lõhn või mis see on seal, mis teid köitis?

See on elu. Me oleme harjunud mõtlema ajalehest kui et täna tuleb ja homme on unustatud. Tegelikult see ei ole nii. Kui sa tahad üldse ajalugu ja seda meie Eesti rahva lugu uurida, siis kõige parema tunnetuse saad ikkagi ajalehest. Seal on kirjas nii suured asjad kui ka väikesed asjad. Kui vaadata kasvõi kogu kuulutuste ja reklaami arengut. Täna on meil naljaks mõelda, et Eesti Postimeeski, mis hakkas ilmuma 1864, toob esialgu ära ilmateated. See ilm oli nädal aega tagasi, aga ta ikkagi püüab ja tahab seda edasi anda. Sealt on just see tunnetus, et ajakirjandus mitte ainult ei vahenda informatsiooni, vaid püüab kõigest väest edasi anda Eesti elu sellisel kujul, nagu ta olemas on.

Kui vana ajalehe avad, sa nagu lähedki sinna aega ja unustad ära, mis siin ümberringi on. Kui ma lähen ka nüüd vana ajalehte lugema, ei kasuta ma seal laptopi, vaid olen paberi ja pliiatsiga. See on tunnetuse mõttes õigem. Avad vana lehe ja tulebki tollane maailm ja tollane elu. See on ühest küljes lõbus, teisest küljest hariv ja kolmandast küljest saadki aru, et Eesti rahva mälu, olemist ja teed on ajakirjandus kõige rohkem ja kõige järjepidevamalt kajastanud. Sa ei saa seda mitte kusagilt mujalt. Sa võid lugeda kellegi tõlgendusi ja mälestusi, aga kui sa vana lehe avad, oledki ise tolles ajas. See on väga ilus ja väga õnnistav tunne.

Kui te nüüd selle kõige valguses vaatate tänasele ajakirjandusele, kas ajakirjandus oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses midagi põhimõtteliselt teistsugust, kui see on praegu? Näiteks kui keegi kunagi tahab teada, milline oli elu 2024. aasta detsembri alguses. Ajalehte ei ole isegi mõnes mõttes võimalik sellest ajast enam lahti võtta, võib-olla on võimalik meie veebiportaal lahti võtta. Kas tänane ajakirjandus on samamoodi tänase elu tõeline kandja?

Kindlasti on, sest aeg on muutunud, tingimused ja võimalused – kõik on muutunud. Sa võid armastada seda aega, mis oli, aga see ei tule kunagi tagasi. Tänane ajakirjandus näitab ikkagi ajakirjanduse osa ühiskonnast. See näitab täpselt seda, millised me tegelikult ise oleme. See, et kirjutatakse palju halbadest asjadest, aga varasemas ajakirjanduses oli ka perioode, millal ajakirjandus mõjus natukene masendavalt. Sellest peab aru saama, et ajakirjanduses paistab alati, kas ühiskonnal on ühendav vaade või eesmärk, mille poole püüeldakse. Võib-olla läbi ajalehtede ja ka teiste väljaannete erineval moel, aga see on olemas.

Seda suurt ühiskonna enda liikumist on meil praegu kõige vähem. Seda on vähem, kui oli varasematel perioodidel. Meil puudub ühiskonnana see, kes me oleme ja kuhu me tahame minna. Saime Euroopa Liitu, saime NATO-sse, aga kes me siis täna oleme ja mida tahame? Selles ei ole süüdi ajakirjandus. Usk sellesse, et peaksime väikese rahvana rohkem ja kindlamalt panustama haridusse, noortesse ja teadusesse, võiks kõlada. See on meie tee. See on meie selgroog ühiskonnana. Mulle meeldiks väga, kui me seda läbi ajakirjanduse jõulisemalt ja julgemalt tunnetaksime. Olen kindel, et kõik tänaste väljaannet töötajad ja toimetajad tegelikult teavad seda, aga see argipäev on nii kirevaks läinud, et selline ühise joone ja liikumise tunnetus kaob ära.

Aga ma ei süüdistaks selles ainult ajakirjandust. Ikkagi pigem ühiskonnana – me kõik oleme nagu nõus, aga ütleme seda väga vähe välja. Vahel peab asju ikkagi välja ütlema. Ma ütleks hea meelega seda, mida ülikooli kunagine rektor Johan Kõpp rõhutas: ei pea olema ainult töökus, ausus ja soov paremaks saada, vaid peab olema sisemine ausus. Sisemine ausus ei kuulu ainult haritlastele, vaid sisemine ausus on iga inimese enda teha. Selliseid lihtsaid asju peaksime võib-olla rohkem rääkima.

Üks suurepärane võimalus kõiki neid aateid meie ellu selgemalt tagasi tuua on seotud sellega, et 2025. aasta on Eesti Raamatu Aasta – esimese eestikeelse trükise ilmumisest möödub 500 aastat. Me tähistame raamatut, eesti keelt, kirjandust ja lugemist. Krista Aru, teie olete ka Eesti Raamatu Aasta peakomitee liige. Mis on see sõnum või idee, mis seoses Eesti raamat 500-ga peaks nüüd iga eestlase ja eestimaalaseni jõudma, elagu nad siis Tallinnas, Tartus, Kihnus või Bilbaos?

Tsiteerin siin kirjanik Hando Runnelit: rahvas algab raamatust. Ühe väikerahva puhul on kirjasõna, raamatutarkus ja mitte ainult õpetus kui iva, vaid just nimelt raamatutarkus, seesama lõpetatud mõte, kirja pandud idee– see on meid ühendanud, meid kõiki kandnud, vahet ei ole, kus oleme.

Eestlasena peame hindama seda, et saime kultuurrahvaks. Papa Jannsen ütles 1857. aastal Perno Postimehes esimest korda välja: Eesti rahvas. See on väga lühike aeg, kui võrrelda teiste Euroopa kultuurrahvastega. Oleme palju tööd teinud, oleme palju jõudnud. Selle taga pole midagi muud kui see lõpmatu soov saada haridust. Nii kui eestlasest taluperemees raha sai, saatis ta poja kooli õppima. See on meid kandnud ja me ei tohi seda unustada. Ja selle kõrval, kuidas eestlane õppis isegi Vene tsaaririigi ajal, kui ei olnud mingit riiklikku toetust: tehti oma laulu- ja mänguseltsid, õpiti koos asja ajama. Eesti Kirjameeste Selts, ülemaaline suur ettevõtmine, kõik vallakirjutajad ja koolmeistrid läksid sinna. Mis neid siis kandis? Keegi ei maksnud neile hobusega sõitu kinni Tartusse, nad tulid ise omaenda vabast ajast. Kui laulu- ja mänguseltsides keelati õpetlik kõnede pidamine ära, liikus asi karskusseltsidesse. Ega karskusseltsid ei olnud ainult viinavastane jutt, vaid need olid järgmine tugipunkt.

Oleme rahvana suutnud hariduse poole püüelda ja alati on raamat seal olnud. Kirjameeste selts tahtis, et eesti keeles oleks olemas geograafiaõpik, rehkenduse- ja matemaatikaõpik. Seda ei sundinud keegi kusagilt peale, me ise tahtsime. Selleks, et siit nüüd tänasel päeval edasi minna, peame me ka ise tahtma, ega keegi teine ei tule meile seda ütlema ega tegema. Võime öelda, et meil on kõik nagu olemas. Meie ei pea üles korjama kõiki asju, mis kusagil mujal on. Me peame oma rada minema. Meil on oma kultuur, oma keel, oma professionaalne kunst. Me oleme väga kaugele jõudnud. Oleme seda kõike väga-väga hästi hoidnud ja me ei saa sel nüüd lasta kuidagi ära libiseda, sest me tahame kõiki asju teha nii nagu teised. Me ei pea kõiki asju tegema nii nagu teised.

Eesti raamat 500 on tõesti suurepärane võimalus mõelda ja meelde tuletada kõike seda. Meeldetuletamine ei tähenda ju seda, et peaksime kõiki fakte pähe õppima, väga selgelt ja hästi teadma, vaid peaksime neid meeles hoidma, mitte ütlema, et see oli nii ammu ja mis tähtsust sel on. Meil on suurepärane kultuurielu olnud ja me peame seda edasi väärtustama. Kes veel siis seda teeb?

Meil on suurepärane idee, mille nüüd esimest korda välja ütlen. Ilmamaa direktor Mart Jagomägi ja mina oleme sellega nüüd põhiliselt tegelenud. Meil on suur plaan, et Eesti võiks teha raamatuaasta jooksul piltvaiba "Eesti raamatu lugu". Võiks olla 16 erinevat pilti Eesti raamatu loost ja siis sellest tuleks suur vaip, mis on tikitud, iga maakond saaks siis tikkida ühe pildi. Oleme nüüd ettevalmistustega sealmaal, et ma tahan tänada Pallase tekstiiliosakonna tudengeid, kes kavandit teevad. Joonistavad pildid ära, siis trükitakse nendest riidele taust valmis ja siis saab iga inimene, kes tahab, rahvakunsti ja käsitöö liidu abiga oma tikkimispiste sellesse vaipa teha.

Kui meil nüüd see õnnestuks, et meil on raamatuaasta lõppedes uhke 16-meetrine piltvaip Eesti raamatu loost, mida saavad ka järgnevad põlvkonnad vaadata ja pildistada, mille järgi saab ka õppida, siis oleme suutnud tervet Eestimaad ühendava asja ära teha. Raamatuaastaga on tõesti väga palju ilusaid sündmusi tulemas: raamatukogud on väga aktiivsed, raamatukoguhoidjate ühing on palju asju välja mõelnud, üks toredam kui teine, aga et see kõik ei kaoks, vaid jääks ikkagi kestma.

Suurepärane mõte! Jääme selle teostumist ootama. Loodame, et iga Eesti inimene saab oma pisted sinna vaipa tikkida. Mul on veel viimane küsimus. Rahvusmõtte auhinda üle andes andis Joonas Hellerma oma kõne lõpus meie kõigi poolt ühe lubaduse. Ja see lubadus oli järgmine: "Me lubame, et püüame seista nende aadete kõrgusel, millest sa oled nii palju rääkinud ja mida sa oled oma eeskuju näol meie silme all teostanud. Ja me tahame seista sinu kõrval igal hetkel, kui sa tunned, et vajad liitlasi ja abilisi mis tahes järgmiste eesmärkide poole liikumisel. See on meie lubadus sulle ja kohustus sinu ees." Krista Aru, kuidas me saame teid aidata?

Ikka igaüks peab seda rahvusmõtet kandma. Ka mu pojad küsisid, et mida nemad saavad teha. Jaanile (neuroteadlane Jaan Aru - toim) ütlesin, et kui ta räägib tehisarust ja tuletab meelde, et nii palju ei peaks nutitelefonis olema, siis ta ikkagi tooks näiteid ka meie eluskultuurist ja mälust, mida Johan Kõpp või Jaan Tõnisson on kõikide selliste abivahendite kohta öelnud: need tulevad ja peab omaks võtma, aga nende kõrval ei tohi kunagi unustada, et kirjasõna on päriselt oluline. Kirjasõna on see, kus see tarkus püsib. Juhan (Juhan Aru - toim), kes mul on matemaatik, küsis, kuidas tema saab [abiks] olla. Nii saab igaüks, tehes oma tööd kõige paremini: seda, mida ta oskab, olla uudishimulik elu suhtes, olla teiste inimeste vastu mõistev ja hoolitsev.

See ongi ju rahvusmõte. Kui me kõik oleme üksteise suhtes tähelepanelikumad, mõistvamad, hoolsamad. Ja mida ma veel tahaksin, et me ikkagi usaldaksime üksteist. Mitte ainult paberit ja allkirjastatud lepingut, vaid usaldaksime üksteist ja ei mõtleks välja lollusi, mida meil ei ole vaja. Oleme Eesti rahvana oma kultuuri poolt antud ja kultuurist kantud mälu üle ikkagi väga uhked. Ärgem seda kunagi häbenegem.

Kuldsed sõnad. Krista Aru, aitäh selle väga inspireeriva vestluse eest. Palju õnne veel kord rahvusmõtte auhinna puhul! Pole kahtlustki, see on läinud õigele inimesele. Järgmiste rõõmsate kohtumisteni!

Aitäh!