Erki Kannuse installatsiooni "Õhtune lüps" saadab helimaastik, millega külastajad saavad samaaegselt lõbutseda kui ka rännata mineviku maastikele. "Õhtul lehmad tulevad koju, hakatakse lüpsma, veel linnud natuke laulavad, mesilased sumisevad ja niisugune pastoraalne meeleolu on," kirjeldas Kannus oma teost.

"Õhtune lüps" on osa nelja klaasikunstniku ühisnäitusest "Videvikutsoon". Näituse teema on inspireeritud ookeanidest, kus videvikutsoon on pindmise ja süvaveekihi vahel asuv ala, kus valgus on küll hämar, ent bioluminestsents-sähvatustega – elusorganismide poolt tekitatud valgusega.

"Salapärasus, müstilisus ja see, et justkui mõlemad tsoonid on esindatud, on nii valgus kui ka pimedus. Aga samas on pimedus just kõige parem variant valguse eksponeerimiseks," kommenteeris näituse kuraator ja klaasikunstnik Kati Kerstna.

Kerstna tegeleb keskkonnateemadega. Tema töödes annavad tooni kontrast läbipaistva ning hapra materjali ja robotliku vormikeele vahel, mis räägib murest, millisest, jääb juba vaatajate mõtiskleda.

Tänavu "Tunnustatud klaasikunstniku" tunnustuse saanud Sofi Aršas tegeleb aga isiklike teemadega. Näiteks valmis tal spetsiaalselt näituse jaoks taies "Kaskaad", kus näeb läbi sillerdava klaasi teatud tegevuse toimumist.

"Seal võib olla midagi ohtlikku, seal võib olla midagi väga kaunist, aga me täpselt ei saa aru. Me tegelikult ise mõtleme välja selle stsenaariumi. Me ju tegelikult iga päev teeme seda, kui me kellestki kuuleme või siis sündmustest maailmas, et me tegelikult täpselt ei tea ja me mõtleme selle loo ise välja," tutvustas Aršas.

Näitus "Videvikutsoon" jääb avatuks kuni teise veebruarini.