Keeleminutid. Identiteetide sõda või kohanimeetikett

Kui meil on oma kinnistunud kohanimekasutus, siis mingist nimekonfliktist puudutatud riigiga suheldes võime ometigi kasutada selle riigi soovitud nime, näidates niiviisi üles lugupidamist selle riigi vastu, kirjutas EKI juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll "Keeleminutites".
Donald Trumpi otsus nimetada Mehhiko laht ümber Ameerika laheks läheb mõtteliselt ühte ritta muude viimase aja nimemuutustega – eeskätt riikide ja pealinnade nimede kohta tehtud otsustega. Näiteks Türgi soovib, et seda maad kutsutaks rahvusvaheliselt türgikeelse nimega Türkiye (õpetades ühtlasi, et suurtähtedega sildil oleks TÜRKİYE, st punktiga I). Svaasimaa soovib rahvusvaheliselt olla svaasikeelse nimega Eswatini (täpsem kirjakuju, mida me ka Eestis järgime, on eSwatini, sest e- on eesliide). Ukraina soovib, et tema pealinna nimi võetaks üle ukraina keelest, Eestis seega kujul Kõjiv, sest nii on vastavalt ukraina-eesti tähetabelile.
Neil kõigil on ühine joon selles, et nad peaksid aitama tugevdada nende maade identiteeti. Kuidas puutub siia Trumpi otsus? Aga lugegem tema korralduse pealkirja: Ameerika suurust austavate nimede taastamine. Kui pigistada silmad kinni selle suhtes, kas tegu on taastamisega või mitte, siis kogu muu tekst räägib sellest, kui oluline on majanduslikult laht USA-le. Argumentatsiooni võib kokku võtta nii: laht on meie oma ja seda sümboliseerib nimi Ameerika laht. Jällegi, nagu teame, Ameerika on igapäevakasutuses küll sageli Ameerika Ühendriikide ehk USA sünonüüm, kuid ennekõike on see maailmajao nimi. Otsuse tekst ei jäta siiski kahtlust, kumba Ameerikat mõeldakse.
Otse vältimatult kerkib üles küsimus, kuidas meie seda lahte peaksime nimetama. Kaks asjaolu on siinkohal tähtsad. Esiteks see, et Mehhiko laht on rahvusvaheline veekogu. Temaga piirnevad riigid Kuuba, Mehhiko ega USA ei saa üksinda nimemuutust otsustada. Nad võivad oma tarbeks küll nime muuta, kuid rahvusvaheliselt seda eeldada ei saa. Õieti puudub niisuguste juhtumite jaoks praktika. Rahvusvaheline Hüdrograafia Organisatsioon IHO peab maailmamere üle arvet, ent oma ametlikku väljaannet merede ja ookeanide piiride kohta ei ole ta suutnud pärast 1953. aastat uuesti välja anda – ühe teise nimevaidluse tõttu.
Teiseks tuleb tõdeda, et Eestis – nagu enamikus maailma maades – ei ole kombeks välisriikide kohanimesid n-ö ametlikult otsustada. Nägime seda juba Kaliningradi nimeküsimuse puhul, kui oldi küll igati valmis kasutama ajaloolist nime Königsberg, kuid seda otsuseks ei saadud vormistada. Lõppes see tookord Riigikogu väliskomisjoni kirjaga Emakeele Seltsi keeletoimkonnale palvega see kuidagi ära otsustada. Keeletoimkond on seni püüdnud läheneda nimeküsimustele puht keeleliselt: kuidas mingit kohanime eesti keeles kasutada, kas mugandada või mitte, mismoodi teisest tähestikust ümber kirjutada jne.
Nüüd näeme, et selline asjade korraldus võib olla kasulikki. Maailm on täis nimevaidlusi ja näib, et selline identiteetide sõda võib edaspidi ägenedagi. Võtta ametlik seisukoht iga konflikti korral käib meile selgelt üle jõu ja vahel on tõesti targem vait olla.
Seeasemel võib järgida kohanimeetiketti: kui meil on oma kinnistunud kohanimekasutus, siis mingist nimekonfliktist puudutatud riigiga suheldes võime ometigi kasutada selle riigi soovitud nime, näidates niiviisi üles lugupidamist selle riigi vastu. Kohanimeetiketi järgija peaks näiteks 1) mõnes Araabia poolsaare riigis viibides kasutama nime Araabia laht, mitte Pärsia laht, kompromissina sobib ka lihtsalt "laht"; 2) Jaapanis viibides kasutama nime Jaapani meri; 3) Koreas kasutama sama veekogu kohta inglise keeles nime East Sea (idameri) või äärmisel juhul "veekogu Jaapani ja Korea poolsaare vahel". Need on tuntumad näited, on aga peensusi, mille peale ei pruugi tullagi, näiteks Iirimaal olles mitte mainida Briti saari, vaid kui tõesti vaja, on need saared Suurbritannia ja Iirimaa.
Muidugi on ka olukordi, kus me identiteetide sõjas osaleme. Näiteks Ukraina-Vene sõjas täie rinnaga. Ent see on juba omaette teema.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Keeleminutid"