Olen end alati pidanud õnneseeneks, sest lisaks pentsikule huumorimeelele (mulle sobivad hästi absurdinaljad sarjast "Häbelik hapupiim puu otsas") olen alati mõistnud nautida tähenärimist ehk siis erinevaid veidrast, ekslikust või ka ülioskuslikust ja loomingulisest keelekasutusest johtuvaid mõnuhetki. Enim on neid viive pakkunud ilukirjandus, ja eriti luule, sest olles proosast siiski mõnevõrra lakoonilisem, nõuab poeesia autorilt sõnade hoolikamat valimist. Aga olen hea maitsta lasknud ka erinevatel näpu- ja tõlkevigadel ("sõjalinnukite maandumisest sõjalinnuväljale" ja "kas kannatad aju-udu all ja oled kogu aeg sinine?").

Eesti keel pakub hulgaliselt lustimise võimalusi, alustades mängust sõnajärjega ja lõpetades uute sõnade tuletamisega. Olen keelest mõnu tundmise justkui omapäi avastanud, sest koolitunnist on kustumatu mulje jätnud vaid käändkondade määramise algoritm ning laused "kass kõrtsis ei käi" ja "eks ämm söö kodus sütt" (mitte et ma nendega seostuvaid reegleid suudaksin retsiteerida).

Olen viimasel ajal sattunud vestlema paari inimesega, kes on mures inglise keele järjest laieneva kasutusega noorte seas, ingliskeelsete toortõlkeliste väljendite valimatu kasutuselevõtu ning "segakeelsuse" (teaduslik termin: koodivahetus) pärast. Ühelt poolt võivad need märku anda inglise keele oskuse paranemisest, mistõttu kasvab ka kasutamismugavus, aga samavõrd ka keeleoskuse seotusest kontekstiga (nt teatud teemadel, mille kohta sotsiaalmeedias sisu jälgitakse, ongi sõnavara pigem ingliskeelne) või ka näiteks sellest, et pere ja sõpradega rääkimise ja arutelude aeg on asendunud nutiseadmes passimisega.

Inglise keele pealetungile oleme juba kaotanud, sest noored õpivad keelt tänu mobiilirakendustele väga tõhusalt: järjekindlalt, iga päev, päris pika vahemiku vältel, läbi põneva sisu, seostades tundmatut visualiseerimise abil tuntuga. Järsku peaksime isegi neid nõkse mõne uue keele omandamiseks kasutama?

Aga inglise keele tulv ei tähenda automaatselt eesti keele hääbumist. Eesti keelel on tulevikku, kui saame lapsed oma emakeelt ja selle pakutavaid väljendusvõimalusi vabalt kasutama. See on võimalik, kui keeleõpe pole surmtõsine, vaid selles on mängulisust, mis suudaks võistelda nutiäppide laheda sisuga. Ja tähelepanu alt ei tohiks kaduda suulise eneseväljenduse ahtumine, sest noor põlvkond vahetab omavahelgi just trükisõnumeid ja ka koolitundides toimub hindamine pigem kirjalikus vormis tööde põhjal.

Aga pealkirja juurde naastes – valin kõik kolm, sest usun jäägitult mängu jõudu ja võimestavasse mõjusse. Usun, et keelekümblus pole võõras sõna, sest sellest lõimitud aine- ja keeleõppe meetodist on pea igaüks kuulnud. Keeledušš (ingl language showers) on ilmselt võõrama kõlaga, ent tähistab meetodit, millega üritatakse lastes äratada huvi erinevate keelte õppimise vastu.

Keele(pärli)vann on lustimishoos pähe karanud sõna, millel on tähendus esialgu vaid minu jaoks. See on pikk ja põhjalik vaimuhoolitsus, mille käigus naudin keelevõlurite imelist oskust sõnade abil esile manada väga erinevaid tundevarjundeid.

Lõppude lõpuks on keel üks ütlemata kihvt rõõmuallikas, kui oskame teda sellena näha. Ja päeva lõppu sobib mõnuküllane keelevann alati hästi!