Vaatluse all oli eesti kirjakeele sees ja ümber toimunu 18. sajandil. Uuriti, kuidas sai saksa pastorite poolt kitsalt Piibli ja muude usuliste tekstide tõlkimiseks loodud eesti kirjakeelest tekkida keelevariant, mis oli hiljem, 19. sajandil, suuteline toimima rahvusliku ärkamise pinnasena. Konverentsi raamistus pärineb (post)koloniaalsest vaatenurgast eesti kirjakeelele. Sõna "koloniaalne" sisaldab endas kahetisust, võimalust käsitleda vallutatud aladel toimunut kas vallutaja (koloniseerija) või vallutatu (koloniseeritu) seisukohalt lähtudes. Koloniaallingvistilist lähenemist eesti kirjakeele ajaloole ajendas katsetama tõik, et eesti kirjakeele sünni- ja arenguloos võib täheldada mitmeid ühisjooni n-ö klassikalistes koloniaalmaades (s.t väljaspool Euroopat) misjonilingvistide poolt loodud keelevariantide ülesehituse ja saatusega.

Koloniaalkeeleks liigitub seesuguse lähenemise korral eesti keele variant, mis kehtestati 17. sajandi esimesel poolel välja antud saksa-eesti kakskeelsetes trükistes (katekismustes ja kirikukäsiraamatutes). Need väljaanded olid mõeldud pastoritele, kes eesti keelt puudulikult oskasid, ning sealne eesti keel oli sihilikult saksapärastatud selleks, et võõra emakeelega kasutajatel oleks kergem sellest aru saada. See ongi koloniaalkeeltele tüüpiline. Rahvuskeele all omakorda mõisteti konverentsil keelevarianti, mida asusid looma eesti emakeelega literaadid 19. saj teisel poolel. Ettekannetes arutatigi, mis juhtus nende kahe perioodi vahel ühelt poolt eesti kirjakeele loojate ja arendajatega ning teiselt poolt eesti kõnekeele kandjatega. Nende sajandite jooksul said kirjakeelt passiivselt kuulanud etnilistest eestlastest aegamisi aktiivsed lugejad ja kirjakeele asjus kaasamõtlejad.

Konverentsi plenaaristungil "Kirjakeelte pikk vaade" andsid Tartu ülikooli professorid Karl ja Renate Pajusalu ülevaate sõnade raamat ja kiri tähendustest eesti keeles läbi aegade. Turu ülikooli emeriitprofessor Kaisa Häkkinen rääkis soome kirjakeele tekkimisest ja arenguloost. Ettekanne tõi reljeefselt esile loomuliku avardumise ja eneseharimise teel sündinud soome kirjakeele arenguloo eripära võrreldes koloniaaltingimustes loodud eesti keele võimalustega. Läti Ülikooli Liivi instituudi direktor Valts Ernštreits kirjeldas liivi kirjakeele sündi läti ja eesti kirjakeelte taustasüsteemis.

Kahe päeva jooksul järgnenud ettekannetes oli arutluse põhiobjektiks eesti kirjakeel, kuid tausta aitasid luua Läti uurijate sissevaated läti kirjakeele ajalukku ning tähelepanekud baltisakslaste suhetest kohalike keeltega. Kaks sisuplokki oli pühendatud hernhuutlaste keelekasutusele. Hernhuutlased ehk vennastekoguduse liikmed olid tuntud oma demokraatliku suhtumise poolest, mis omakorda tõstis talupoegade eneseteadlikkust. Selle usulahu olulisust rahvusliku ärkamise pinnase loomisel on eesti kultuuriloos palju rõhutatud. Nende rikkaliku kirjavara keelt pole aga seni uuritud ja nüüdsel konverentsil tehti sellega otsustavalt algust. Analüüsiti teisigi eri keeleregistreid, nagu varane ilukirjanduskeel, katekismuste keel ja asjaajamiskeel. Eritähelepanu osaliseks sai köstriamet – nagu tõdeti, on Oskar Lutsu loodud Julk-Jüri selle renomeele hukatuslikult mõjunud. Köstrid vääriksid aga lähemat uurimist, kuna tegu on varaste eesti soost ja eesti keelt kõnelnud poolharitlastega, kes vähehaaval hakkasid kellalöömise asemel täitma kirikute juures üha vastutusrikkamaid ja vaimsemaid ülesandeid.