Nukufilmi stuudiosse sattus Ene Mellov tööle 1976. aastal läbi Elbert Tuganovi, kes külastas Mellovi ämma, kunstnik Siima Škopi.

"Siima Škop oli väga hea sõbranna proua Dagmar Normetiga. Temal oli "Une-Mati" stsenaarium Moskva televisiooni seriaali jaoks. Elbert Tuganov tuli meile, ma elasin siis koos oma ämmaga, ja küsis, kas minu ämm ei tahaks olla kunstnik selle seriaali jaoks. Siima Škop ütles muidugi ei, sest tal oli tegemist, aga kuna mul oli tol ajal väike tütar Saale, kellele ma ise alati mänguasju tegin, siis minu ämm oli edev ka, läks teise tuppa ja tõi neid mänguasju näha. Kui Elbert Tuganov neid nägi, ütles, et oh, siin on ju Une-Mati, tulge meile tööle," meenutas Mellov.

Mellovi esimene filmiprojekt oli Heino Parsi 1976. aasta "Soss-Sepp". "See oli hästi põnev töö, aga hirm oli ka, sest ma ei olnud ikka päris sellist nukku teinud, mis peab liikuma hakkama. Ega siis nukk pole poenukk, et paned ta seisma ja vaatame kui ilus. Kõige suurem osa on see, et ta peab oma osa ära täitma, ta on ju näitleja. Ma olen alati õnnelik olnud, kui see hästi välja tuleb," sõnas ta.

Oma kõige lemmikumat nukku ei oska Mellov välja tuua. "Mulle on kõik meeldinud, isegi mingi naelajupp, mida tuleb teha," märkis ta ja lisas, et lisas, et näiteks meeldisid talle väga "Vendade karusüdamete" kolm väikest karu.

Kui Mellov Nukufilmist lahkus, kinkisid kolleegid talle tema töölaua järgi tehtud maketi, et ta kodus liiga palju ei kurvastaks.

"Öeldakse nii, et kui sa tuled vilistades tööle ja ei oota, et õhtu saabuks, siis suur asi, siis ei ole vaja mingeid tablette võtta, oled terve ja õnnelik. Nüüd mul on elusad nukud, minu lapselapsed, kes tahavad ka minuga igasuguseid asju meisterdada. See kõik läheb edasi, ma õpetan neid," lausus ta.