Paradoksaalselt on Kellerteatri "Saagi lõhnast" kirjutades olnud kõige intrigeerivam selle näidendi mitmesuguste lavaversioonide tagasiside lugemine, sest kuigi enamik arvustajaid tunnistab publiku sooja vastuvõttu, lähevad edasised järeldused ja hinnangud lahku. Endalgi on segased tunded, sest kuigi etendust jälgida oli puhas nauding – kiire ja vaimukas dialoog, oivalised rollid ja põnev, kuigi etteaimatav intriig –, ei saanud ma hiljem analüüsima hakates enam aru, kas näidend sisemiselt ka midagi lahendas. Lugedes kavalehelt, et Michele Lowe puhul on tegemist publiku palava armastuse võitnud näitekirjanikuga, kes Broadwaylgi laineid löönud, sirvisin Ameerika arvustusi ja avastasin huviga, et neis ei kiljuta sugugi vaimustusest.

David Sheward: "Võib-olla oleks "Saagi lõhn" olnud 30 aasta eest naljakas ja asjakohane. Michele Lowe musta komöödiat saanuks näha kui lööki meeste rahulolu pihta naiste emantsipeerumise lävel. Kuid nüüd jätab see väsinud teleseriaali korduse mulje" (Backstage 1999).

Charles Isherwood: "Küllalt kerge on kujutleda kättemaksufantaasiat, mille keskmes kolm meestevihkajast koduperenaist, kuid "Saagi lõhn" on ülesehituselt hooletu ja tõelise teravmeelsuse ning loogikata, nii et pole isegi salanaudingut rõhutute võidutsemise vaatamisest" (Variety 2002).

Bruce Weber: "Ei näitekirjanik ega lavastaja taha või suuda luua sellist otsekohest tõsidust, mis muudaks näidendi tõeliselt võikaks ja ohtlikult naljakaks" (New York Times 2002).

Kusjuures need mõtted on üle 20 aasta vanad! Hüva, tegemist on siiski USA-ga ning sealne ühiskond on seniajani konservatiivsem kui meie oma. Ning kriitikat sai tollal peamiselt näidendi tekst, mitte lavastus, ning teatri puhul määrab selle väärtuse ja vastuvõtu alati aeg ja koht. Seega, ehk on nüüd teisiti?

Uuesti nähtud etendust ja üle loetud näidendit peas veeretades tekkis aga ikka ja jälle mingi lünk, kummaline tühimik nende kahe vahele – lavastuslikult ja mänguliselt pole justkui mitte midagi ette heita, sest publik rõkkas naerda ja laval toimuv köitis tähelepanu katkematult. Ometi, kuigi naistevastase vaimse ja füüsilise vägivalla julge paljastamise ajal võiks selline must komöödia marjaks ära kuluda, jääb tekstis midagi arusaamatut vajaka. Kuni lugesin Tina Arthi arvustust Portlandi 2019. aasta lavastuse kohta, kus ta kirjeldab "Saagi lõhna" kui "tihedalt kirjutatud naljakat tükki, mis mitmel moel on kui 20. sajandi lõpu sitcom".

Just sitcom on mõiste, mis näidendi puuduvat lüli näitab – puudub teleri ekraan! Sitcom on praeguseks palju enam kui pelk tele- või situatsioonikomöödia, see on täiesti eraldiseisev komöödia liik, mis elutseb peamiselt USA teleseriaalides. Sellel on oma selged tunnused ja reeglid, tüüpilised tegelased ja lood ning kui silme ette manada kas või mõned, eriti 1990. ja 2000. aastate populaarseimad seriaalid nagu "Sõbrad" ("Friends"), "Tuvikesed" ("Married with Children"), "Meeleheitel koduperenaised" ("Desperate House­wives"), "Kõik armastavad Raymondit" ("Everybody Loves Raymond"), "Will ja Grace" jpm, tuleb meelde, et neis kõigis on paras kogus vägivalda, mis naljaks pööratakse. Lisaks on igaühes keegi naiivne, keegi sarkastiline, keegi konservatiivne – täpselt nagu "Saagi lõhnas". Ning muidugi füüsiline ja situatsioonikoomika.

Võiks ju küsida, mis siis sellest, et sitcom'i tüüpi näidend. Puhas stiilimääratlus ei määra teksti kvaliteeti. Ühest meediumist teise kolivad lood pidevalt, kuigi seda näidendit pole teadaolevalt ekraniseeritud. Probleem tuleneb aga sitcom'i seriaali loomusest: tavaliselt on nende tegelastel ja sündmustikul aega end lahti mängida mitme hooaja ja kümnete, vahel lausa mitmesaja osa jooksul, mil avatakse omavahelisi suhteid ja puudutatakse sageli ka sügavamaid ühiskondlikke teemasid. Lavastuses, mis kestab umbes sada minutit ning mille tegevustik toimub ühes kohas paari tunni jooksul, ei ole aega tõsisemaid teemasid avada. Jah, isegi siis kui teemaks on kolm õnnetut abielu ja kolmikmõrv. "Saagi lõhn" kui näidend jääb sketšiks, üheks ideeks, millest hea tahtmise puhul saaks eel- ja järellooga aretada paar hooaega köitvat teleseriaali. Aga näidendina on ta juba sünnist saati (1999) aegunud.

Andres Roosilehe lavastatud, Laur Lomperi tõlgitud ning Harriet Toompere, Liis Haabi ja Kaisa Selde meisterlikult mängitud versioon on ise küllalt köitev, hoogne ja absurdihõnguliselt naljakas. Kellerteatri lavastused on stabiilsel tasemel, stiilipuhtad ja nauditavad. Aga näidendis peituvale probleemile nii pikalt keskendumine on vajalik sellepärast, et see on keskmesse seadnud ärakasutatud naised ja tekitab vaatajas lootuse, et nende naiste probleem saab paljastatud ja lahendatud.

Helen Pärk: "Mida ebaviisakamaks ja joviaalsemaks golfisemud muutuvad (hääled: Andres Roosileht, Rauno Kaibiainen ja Riho Rosberg), seda kiiremini hakkab selguma tegelikkus ning välja hakkavad kooruma ebamugavad ja ebameeldivad teemad nende eraelust: vaimne vägivald, kontrolliv suhe, omandisuhe, finantsiline sõltuvus, naistele suunatud käskude-keeldude maailm ning madalaks muutunud enesehinnang" (Postimees 11.02.2025). Tahes-tahtmata liigub ühiskondlikult tundliku vaataja mõte võrdõiguslikkuse teema poole ja kuigi lõpplahendus on etteaimatav, muutub huvitavaks protsess, kuidas ja milliste õigustustega naised selle poole liiguvad. Paraku jääb feminism Lowe näidendis vaid vihjeks ning tänapäevale või isegi 1999. aastale kohaselt seda teemat ei puudutata.

"Feminism" on kogu aeg olnud plahvatusohtlik sõna ning selle olemust mõistavad inimesed eri moodi mitte ainult päritolust ja haridustasemest, vaid ka suhtlusringkonnast ja keeleruumist sõltuvalt. Kui mina leian, et "Saagi lõhn" vaid möödaminnes viitab feminismile, kirjutab Jelena Skulskaja: "… näidend ja lavastus on kategooriliselt, demonstratiivselt feministlik. Nagu ma juba mainisin, mehed isegi ei ilmu lavale. Kas tasub siis imestada, et aegapidi on kogu tsiviliseeritud maailm jõudnud järeldusele, et mehed ei ole täiesti täisväärtuslikud olevused, kes mõnikord ei kõlba isegi sugu jätkama. Minu üksildast protestihäält ei pea lugeja kuulda võtma. Olen vastu feminismi äärmuslikele vormidele, olen täieliku soolise võrdõiguslikkuse vastu. Mulle endiselt meeldib, kui mehed mulle mantli ulatavad, minu ees ukse lahti teevad ja raske kohvri kandmisel abi pakuvad, mida tulihingelised feministid juba ammu ei salli" (Eesti Päevaleht 03.02.2025).

Minusugused liberaalsed feministid, kes ohtliku "feminismi" sõna asemel kasutavad ettevaatlikult "võrdõiguslikkuse" neutraalsemat mõistet, põrkavad sageli selle radikaalse feminismi tekitatud väärarusaama pihta, üllatavalt sõltumata vestluskaaslase east ja soost. Sealt edasi saab aga harva tulusat vestlust jätkata, sest peab hakkama ühtlustama põhimõisteid. Üks räägib aiast (inim­õigustest), teine aiaaugust (meestevasta­susest), üks räägib majanduslikust, ühiskondlikust ja tööalasest võrdsest kohtlemisest, teine aga naise õigusest olla lastega kodus, hoolitseda majapidamise ja armastatu eest. Ometi on see viimane – õigus valida – just feminismi teene.

Need naised "Saagi lõhnas" on heas usus valinud oma abikaasa, neid armastanud ja ühise kodu eest hoolt kandnud, kuid olukorra muutudes on mehed hakanud neilt lisa nõudma, oma karjäärist, kodust, unistustest või oma minast loobumist. Ühiskonna arvates on kõike seda õigus nõuda vaid meestel, mitte vastupidi. See on põhjus, miks naised on vihased. Valikute tegemise tingimused ei ole võrdsed ning pärast valiku tegemist jääb naistele ikka tunne, et ollakse kellelegi võlgu.

PS. Väidetavalt on Michele Lowe kirjutanud näidendi draamana, aga publik võttis seda autori üllatuseks komöödiana. Miks? Kui näidend oleks kirjutatud meeste vaatenurgast ja kättemaksu planeerivad naised oleks vaid hääled köögist, siis kas see oleks draama või komöödia?