Mul on väga selgelt meeles see maailmataju muutev hetk põhikooli keemiatunnist, kui tuli ilmsiks, et haistmine on haiseva aine molekulide füüsiline kokkupuude haistmiselundiga. Sellise teadmise valguses sai süütust peerust hõljuv fekaal näos, bensiinihaisust mürgipilv. Õhk sai äkki kuju ja igapäevahaisud muutusid märksa talumatumaks kui varem. Haistmismeel on tundlik meel, programmeeritud märku andma ohust õhus: sellest, kui miski harjumatu ja potentsiaalselt kahjulik tuleb meile liiga lähedale. See on ka põhjus, miks äkiline lõhnahäiring ajab ruumist pagema – mõtle või haisust bussis. Aga mis siis, kui pole kuskile minna, sest see, mis haiseb, on meid ümbritsev ja läbistav välisõhk?

Saastatud õhu objektiivset, lokaalset ja materiaalset mõõdet (osakesi õhus) kogeme haisuna. Selles kirjutises üritan aga põgusalt markeerida õhusaaste majanduslikku, poliitilist, keskkonnaõiguslikku ja sotsiaalset mõõdet. Selleks vaatlen Põhja-Tallinnas ja siiretena kaugemal toimuvaid nii otsesõnu kui ka kujundlikult haisvaid tehinguid. Need tehingud toodavad süsteemselt poliitilist, materiaalset ja sotsiaalset distantsi nende, kelle eluviisid ja -korraldus industriaalsest kapitalismist võidavad, ning selle tõttu kannatavate kogu- ja piirkondade vahel. Ehk selle loo põhiküsimus: mis jõud on haisul? Ning: kes tunneb haisu? Kes räägib haisust? Kes otsustab, kus haiseb?

Paljassaare haiseb

Oleme Keiti Kljaviniga vedanud pea kümme aastat Eesti kunstiakadeemia urbanistika magistriprogrammi linnastumise erialastuudiot, mille esimene ülesanne on laiendada tudengi arusaama linnast kui sotsiaalsete suhete toimimise kohast ning harjutada linna ja linnastumist käsitlema translokaalsete ja sotsioökoloogiliste protsesside kogumina. Linn ei ole vaid see, mis juhtub meie silme all ja kohapeal, vaid sedasama linna loovad suhted ja protsessid, mis ulatuvad märksa kaugemale. Viimasel neljal aastal on meie stuudio keskendunud Paljassaare poolsaarele Põhja-Tallinnas, kuna seal joonistuvad imehästi välja protsessid, mis iseloomustavad postsotsialistliku ja neoliberaalse linna sisemisi loogikaid.¹

Paljassaare erineb ülejäänud Põhja-Tallinnast selle poolest, et endise merepõhja ja siis suletud piiritsoonina kujunes poolsaarest juba nõukogude ajal linna väheasustatud tagamaa. Poolsaarel domineerib sinna 1970ndatel rajatud reoveepuhastusjaam. Aga sinna koonduvad teisedki teenused, mida linn vajab ning mida on keeruline kuskile sobitada: jäätmemajandus, toidu- ja rasketööstus, tarnetegevused, sotsiaalteenused, ka linnasisene ruraalia – Paljassaare hoiuala. Lisaks peaks 2026. aastal valmima poolsaare algusesse Utilitase roheline reo- ja merevett kasutav heitevaba soojuspumbajaam. Poolsaarel on elanikke vähe: seal on vaid üks elamukvartal ning registreeritud 600 elanikust on suur osa Paljassaarde koondatud sotsiaalmajutusüksuste kliendid.

Ääreala funktsioonide vahel laiub tühermaa, mis annab märku veel millestki: spekulatiivsest maaomandist, mille puhul oodatakse maa hinna hüppelist tõusu. Tõesti, siin on juba aastakümneid ohatud, et potentsiaali on palju, ning väiksemaid ja suuremaid mereäärse ideaallinna versioonide projektide näiteid on terve planeeringute register täis (mh Ecobay, nn kasiinosaared, Hundipea jpm). Aga nende realiseerimiseni ei jõuta siin nii kiiresti ja sujuvalt kui ehk mujal Põhja-Tallinnas: hoolimata sellest, et paljude jaoks on Paljassaare ääretult võluv, sooviks vaevalt keegi suure raha eest prügiväljade, rasketööstuse ja tühermaade vahele kinnisvara soetada. Ja pealegi: siin ju haiseb!

Tõesti, poolsaarel kohtab lõhnamaastikke, mis muutuvad selle järgi, mis naftasaaduseid sadamas parajasti tarnitakse, mis toodet Vičiūnai Groupi tootmishoones praetakse, kui värske on Tallinna Vee betoonväljadele settima jäetud reomuld ja kust puhub tuul. Kunagi ei tea, mis paigas millist aroomi kohtab, aga see on selge, et kohalikule vananevale, linna madalaima palgatasemega ja suuresti venekeelsele elanikkonnale,1 kes on aastakümneid piirkonnas elanud, on lõhnabukett olnud alati igapäevane reaalsus.

"Põhja-Tallinn haiseb"

Põhja-Tallinn tervikuna on praegu linna kiiremini kasvav elu- ja äripiirkond ning juba keskklassistunud Kalamaja järel jõuab jõukam elanikkond ka Kopli poole. Ent täna valitseb poolsaare põhjaosas endiselt gentrifikatsiooni protsessi üleminekufaasile viitav paljusus: sadamad ja tööstused toimetavad, pikaajalised elanikud on veel paigas ja rahul, ent kavandamisel ja valmimas on suurarendused ja väiksemad projektid, mis peaksid lähikümnenditel linnaossa juurde tooma pea sama palju uusi elanikke, kui seal praegu elab.

Piirkonna uued kinnisvaraomanikud ei pruugi enne kolimist Põhja-Tallinna tööstusaladega külgnevate elurajoonide igapäevareaalsusega kursis olla ning müügifotodelt ja renderdustelt õhus lendlevad orgaanilised ained välja ei paista. Niisiis tunnevad paljud uued koduomanikud, et on petta saanud: on ostetud kalli raha eest eluase mereäärsesse linnaossa, kus puhas õhk peaks olema osa paketist, aga selle asemel põhjustab ajuti fossiilkütuste järele lehkav välisõhk vesiseid silmi, iiveldust ja peavalu.³ Nõnda on Põhja-Tallinnas "Kopli liinidest Noblessneri asumini" hakanud kasvama rahulolematute elanike hulk3 ja neid koondab Facebookis tegutsev huvikaitsegrupp "Põhja-Tallinn haiseb". Seal teatatakse operatiivselt, kus parajasti mis lõhnahäiringut tunda on, et haisuprobleemi tõendusmaterjalina registreerida ja arhiveerida. Eesmärk on hoida kogukonnas teemat üleval ja kasvatada kollektiivset nördimust – head jõudu, millega oma inimõigust taga nõuda. Kogukond on abi saamiseks pöördunud linnaosavalitsuse ja keskkonnaameti poole, need on korraldanud kokkusaamisi ja teinud lisamõõtmisi, aga vastus pole kedagi rahuldanud: õhk on hea, ükski näitaja ei ületa piirnorme, miski pole tervistkahjustav. Aga kui siiski haiseb hoolimata sellest, et kõik on normi piires – kas tõesti tulebki sellega harjuma hakata?

Normaalne hais

Seda kirjutist planeerides olen iga päev vaadanud Eesti õhuseire veebilehte.⁴ Peale VKG seirejaama tuvastatud üldise "rahuldava", valgusfoori mudeli järgi kollasega märgitud õhukvaliteedi Kohtla-Järve umbes 16 000 elanikuga Järve linnaosast idas (st valdavate läänetuulte mõjusfääris) ei ole selle veebilehe järgi kuskil mujal riigis õhusaastega probleeme. Kõik on roheline – oleme ju üks puhtaima õhuga riike maailmas. Ent hoolimata sellest, kas õhureostust probleemina määratletakse või mitte, võivad normi piiresse jäävad saastekogused tähendada siiski tugevat hetkelist lõhnahäiringut ja elukvaliteedi vähenemist või halvemal juhul lausa kroonilisi tervisekahjustusi või surma.

Aga tagasi kooli. On urbanistika esmakursuslaste igasügisese Eesti ringreisi esimese päeva hommik. Pärast kahetunnist bussisõitu saabub aeg reisi esimeseks peatuseks. Riided selga, vaim valmis: esimene ülesanne on ronida Eesti ühe kõrgeima mäe otsa, Kiviõli seikluspargi poolkoksimäele. See on hea äratus ja suurepärane immersiivne avapauk meie reisile, mille eesmärk on tudengitele tutvustada teistsuguseid, Tallinna kuldse ringi taguseid olemisviise.

Hakkame ronima. Mägi on järsk, füüsiline pingutus ajab hingeldama, aga ... hingata pole just kui midagi. Õhu asemel oleks nagu õline ja tihke masuudimaitseline ollus, mis jääb kurku kinni, ajab silmad kipitama ja aju valutama. Nüüd olemegi jõudnud Eesti ühte teise igapäevareaalsusesse, kus välisõhk, keskkond meie bioloogilisele kehale on hoopis teistsugune kui see, millega oleme näiteks pealinnas harjunud. Mäe otsast paistavad Kiviõli keemiatööstuse tootmishooned, mille korstnatest surub välja paksu tumedat tossu, eemal laiuvad tööstuse kaevandusalad, poolkoksi- ja tuhamäed ning Kiviõli linn, mis on tööstusega olemuslikult seotud.

Õhuseire veebilehe järgi oli tolle hommiku Kiviõli õlise õhu kvaliteedimärgiks roheline "hea": kõik oli normi piires. "Väga heast" eraldas seda veidi suurem vääveldioksiidi (SO2) sisaldus. Vääveldioksiid on värvitu ja õhust raskem gaas, üks levinuim õhusaaste põhjustaja, mis on põhisüüdlane ka keskkonna hapestumises. Sama veebileht annab teada, et raskesti talutava lõhnaga gaasi juba väheses koguses sissehingamine põhjustab bronhide ahenemist ja suurendab lima eritumist. Pikaajaline kokkupuude kahandab aga kopsufunktsiooni ja kahjustab hingamisteid.4 Ent tuleks markeerida, et õhuseire veebilehel normi piiresse jääv ja roheliseks märgitud saastekogus (u 4,3 ppm) ületab pea 150 korda inimesele ohutuks peetavat vääveldioksiidi kontsentratsiooni õhus (0,03 ppm), rääkimata sellest, et astmaatikutel raskendab hingamist juba see, kui vääveldioksiidi sisaldus õhus on 0,1 ppm.⁵

Astmaatikuid on aga Ida-Virumaal palju ning üleüldse esineb piirkonnas hingamisteede haigusi rohkem kui mujal. Ka on oodatav eluiga regioonis Eesti madalaim.⁶ Aga kas see jääb igapäevaelu toimetuste vahel kohalike elanike jaoks üksnes statistiliseks markeriks? Sest mitte kusagilt ei leia huvikaitselehte "Kiviõli haiseb" või "Kohtla-Järve haiseb", kus kohalik kogukond saastajat korrale kutsuks. Miks inimesed ei kaeba? Kas ollakse haisuga harjunud, sellega kohanenud – haistmismeel on küll tundlik, ent kohaneb ärrituse kestes kiiresti. Või ehk peaks hoopis küsima, kuidas kujuneb see, kes üldse võib ja saab määratleda viletsat õhukvaliteeti probleemina? Sotsioloog Javier Auyero ja antropoloog Débora Swistun, kes uurisid Argentina Flammable slummi elanike suhet oma toksilise elukeskkonnaga,⁷ sedastavad, et "saastunud keskkonna ja keskkonna subjektiivse kogemise vahelt leiab kognitiivseid, sügavalt ajaloost, diskursiivsetest ja praktilistest sekkumistest mõjutatud raame, mis kujundavad seda, mida teatakse (või ei teata) toksilisusest."⁸ Saaste kogemist ja selle teadvustamist ei saa võtta niisiis objektiivse nähtusena (kas hais annab inimesele märku õhu ohtlikkusest või ei), vaid see isiklik kehaline kogemuski on sotsiaalselt produtseeritud ning füüsiline taluvuspiir on aja jooksul nihkunud selle järgi, mis on haisu kaalukausi teisel pool – ja kas seal üldse midagi on.

Kottfiltrite mäng

Praegu ähvardab üht Kiviõli suurimat tööandjat, Heiti Hääle AVH Grupp ASile kuuluvat Kiviõli keemiatööstust (KKT) sulgemine. 2015. aastal sätestatud Euroopa Liidu põletusseadmete direktiivi kohaselt tuleb jõujaamadel vähendada oma õhku paisatavaid vääveldioksiidi jäätmeid ning KKT oleks pidanud tootmise jätkamiseks hiljemalt selle aasta lõpuks paigaldama korstnatele 20–40 miljonit eurot maksva väävlipüüdmisseadme.⁹

Muidugi lubab KKT keskkonnaameti nõuded kohtus vaidlustada, sest esiteks nõuaks filtri paigaldamine suuri investeeringud ning teiseks võtaks protsess vähemalt neli aastat aega. Aga nelja aasta pärast lõppeb KKT kaevandustes kukersiidivaru ning uut kaevandusluba keskkonnaamet firmale pole andnud. KKT on pakkunud keskkonnaametile kahte stsenaariumit: kas asuda pikale kohtuteele – võib-olla ammendub selle ajaga KKT põlevkivivaru –, mis saasteprobleemi lähiajal ei lahendaks, või lubab amet firmal hoopis oma maardlat laiendada ning jätkata põlevkivi "väärindamist" põlevkiviõliks vähemalt 2035. aastani. Viimasega tasuks filtri investeering end ära ja jääksid alles ka 650 töökohta ning utmisprotsessi jääksoojus, millega linna elamufondi odavalt kütta. Keskkonnaametil on, mida kaaluda, ning loodetakse saavutada kompromiss, mis kõiki pooli rahuldaks.⁸

Hundipea taguots: kelle hääl loeb?

Praegu näib süsinikutiheda energeetikasektori hiigeltulu juba prekaarne ja see on mõistlik kasvama panna kõige kindlamas finantstagatises – pealinna kinnisvaras. Ka Paljassaare regeneratsiooniprotsess võib üsna pea hoo sisse saada, sest selle sadamaaladele on planeerimisel täiesti erakordne mereäärne linnaosa Hundipea. Üks arenduse suurinvestoritest on teiste hulgas KKT omanik "bensiinimüüja" Heiti Hääl, uue ideaallinna projekti ideoloog ja kirglik eestvedaja on tema poeg Markus Hääl. Hundipeal proovitakse lahendada kõiki tänapäeva linnade kitsaskohti ning vältida krundipõhise linnaarenduse loodud killustatud linnaruumi. Tegemist on suurima ühtse idee ja planeeringuga arendusega pärast "mägesid" – näiliselt nullist on võimalik luua ideaalset, rohelist, sotsiaalselt sidusat uut linna, kus on olemas kõik, mis heaks eluks vaja. Suurinvestorid ja nendega liitunud eksperdid loovad linnajuppi kirega, planeerivad uut kodukanti endale ja oma sõpradele ning kõigile teistele, kes soovivad elada nüüdisaegses, tihedas, elamisväärses ja kliimakindlas mereäärses linnajaos – tuleviku Tallinna keskuses.

Aga Põhja-Tallinn ju haiseb! Sellest pole midagi, sest suur osa lõhnahäiringutest, mida osa Põhja-Tallinna elanikest problemaatiliseks peab, tuleb rasketööstusest ja fossiilkütuste veost, töötlemisest ja ladustamisest, mis toimuvad Hundipea arenduse maadel. Omanikel ei ole plaanis haisutavate firmadega lepinguid lõpetada enne, kui nemad saavad kopa maasse lüüa. Ehk siis mida kiiremini Tallinna linn Hundipea planeeringuid menetleb ja ehitusloani jõutakse, seda kiiremini lõppeb linnale tülikas Põhja-Tallinna uusarenduste häälekate elanike puhta õhu õiguse taga ajamine.

Aga Paljassaare haiseb ju samuti!? Kui ka Hundipea planeeringute realiseerudes naftasaadused ja muu haisev mujale (arvatavasti kellegi teise vähem hääleka tagahoovi) liiguvad, siis jäävad poolsaarele endiselt pealinna tagamaa funktsioonid: muu hulgas Tallinna Vee reomullaväljad, mille orgaanika valdavate läänetuultega tulevase Hundipea õhku rikastab, ning ka uus Utilitase heitevaba soojuspumbajaam, mis kardetavasti paneb poolsaart ümbritsevas vees vetikad õitsema ja vee väävelvesiniku järele aasta ringi haisema.¹⁰ Kas huvikaitsegrupp "Põhja-Tallinn haiseb" saab siit Hundipea mitmekümne tuhande uue elaniku jagu aktiivseid liikmeid juurde? Või võime uskuda, et arendajatel ja tulevastel elanikel on juba ette piisavalt sotsiaalset ja muud kapitali, et survestada linna jätma selles asukohas roheline energiajaam sellisel kujul avamata ning ehk teisigi Paljassaare tagamaa haisvaid funktsioone koomale tõmbama või mujale viima? Aga kuhu? Kellel on õigust otsustada, kelle kodu tulevikus haiseb?

Siinses kirjutises kasutatakse asjassepuutuvaid noppeid EKA arhitektuuriteaduskonna urbanistika magistriprogrammi tudengite, Keiti Kljavini ja autori kollektiivsest uurimistööst Paljassaare poolsaarel ja kaugemal.

¹ Vaata varasemate aastate stuudiote (Paljassaare kaleidoscope, 2023; Paljassaare through time capsules, 2021; Insula Nudus: Paljassaare beyond interesting, 2020) kokkuvõtteid EKA urbanistika õppekava projektide leheküljelt.

² "Tallinna rikkamad ja vaesemad asumid", Eesti statistikaameti blogi, 17.06.2019.

³ Merilin Pärli, "Ametitel pole kiireid lahendusi Põhja-Tallinnas aastaid levinud haisu vastu", ERR, 02.08.2024.

⁴ www.õhuseire.ee

⁵ Hans Orru, "Ida-Virumaa – keskkond ja elanike tervis", ERR, 19.06.2019.

⁶ Débora Alejandra Swistun ja Javier Auyero, Flammable. Environmental Suffering in an Argentine Shantytown, (Oxford University Press, 2009).

⁷ "Medical Management Guidelines for Sulfur Dioxide", ATSDR: Agency for toxic substances and disease registry koduleht.

⁸ Nikolai Andrejev, "Eesti väikelinnas on ohus 650 töökohta. "Tuleb pikk kohtuasi"", Äripäev, 17.04.2024.

⁹ Toomas Kelt, "Kiviõli Keemiatööstust ähvardab sulgemine", Äripäev, 17.12.2023.

¹⁰ Margitta Otsmaa, Janek Salme, "Tallinn: Utilitase plaanitav soojuspumbajaam tooks randa vetika- ja haisuprobleemi", ERR, 24.10.2024.