Pildid näituselt

Näitusel hakkas Tõnis Saadoja käima juba lapsena. "Ma kahtlustan, et sellel on ikkagi mingi seos sellega, et ma hakkasin maali vastu huvi tundma," sõnas ta. "Muuseumis piltide vaatamine valmistas ette mingisugust olemise ja vaatamise kogemust. Käisime ka mujal, näiteks loomaaias, aga mujal ei tekkinud sellist põnevust."

Seda, kas ja mida ta näitustel käies pereg rääkis, Saadoja ei mäleta. Küll aga meeldib talle ikka ja jälle vanade lemmikute juures silma kontrollimas käia. "Kui mul on maalimise osas mingid küsimused tekkinud, siis alati kui ma tulen nende teoste juurde, mida ma tean, saan need küsimused hästi kiiresti kätte. See on nagu mingi kvaliteedi kontroll, et ma käin lihtsalt vaatamas, kuidas hästi on," kirjeldas ta.

Üheks tema eeskujuks on Dükker. "Mind hämmastab tema täpsus. See, kui täpne on ta oma toonides, detailis ja meeleolus. Ta ei lähe kuidagi libedaks. See on paljude viimistletud teoste probleem, et need lähevad kuidagi ülepakutuks või tekib mingisugune üledefineerimise moment, aga ta suudab hoida väga usutavat tooni," tõi Saadoja välja.

Teine autor, keda ta alati vaatamas käib, on Paul Raud. Raua puhul rõhutas Saadoja tema kahe ajastu piiril seismist. "Tal on veel selline akadeemiline nägemisviis ja vormitaju ning kõik need nagu meetodid, aga see, kuidas ta maalib, ennast otsib ja kuidas ta kohalikku natuuri kujutab, see on hästi avatud ja kiire. Ta keskendub peamiselt värvile või ka mingisugusele tonaalsusele, aga ta ei pööra liiga palju tähelepanu detaili korrektsusele."

Kunstniku sõnul on oluline küsimus selles, et kuidas kanda värvi pinnale nii, et see väljendaks midagi muud, mitte seda, et see on värv pinnal. "Paremate maalide puhul näen ikkagi seda, kuidas mitte millestki saab lõpuks toimiv tervik."

Kosmos

Kohad, kus Saadoja on elanud või ennast koduselt tundnud, on teda ka hiljem saatma jäänud. Tallinna südalinnas sündinud, kasvanud ja koolis käinud kunstniku jaoks koosneb Tallinna kesklinn lapsepõlvest pärit maamärkidest. Üks seesugune maamärk on kino Kosmos.

"Koos selle maastiku ja ruumiga, mis ümber selle maja on, on ta arhitektuurselt alati väga paeluv olnud. Ta on üks nendest hoonetest, mis ei ole minu jaoks kunagi moest ära läinud või oma elegantset joont kaotanud," rääkis Saadoja.

Kunstniku sõnul muutuvad Kosmose-sugused monumentaalsed hooned omaette teosteks, mis ka tema loomingusse jõuavad. Kosmos on Saadoja maalidele jõudnud kaks korda, piltidele palju rohkem.

"See on hästi sarnane sellega, kui ma käin muuseumis mingeid maale vaatamas – et nad on minu jaoks alati olemas ja ma käin seal enesetunnet kontrollimas või mingisugust loodi paika seadmas. Niisugused kindlad ankrud vanast ajast."

Loomine

Maalida saab igat moodi, igatepidi ja erineva kiirusega, märkis kunstik. "Mul on perioode, mil naudin seda, et tulen ateljeesse ja mul tekib kohapeal mingisugune mõte: kui ma tahan midagi proovida, siis ma skitseerin midagi, kavandan midagi, teen väiksema maali või osa väiksemast maalist. Ma teen midagi, et oma mõte tööle saada," rääkis ta.

Enne suurema maali tegemist mõtleb ta aga kõik käigud, kihid ja võtted läbi. "Maalimine on suhteliselt aeglane. Ükskõik kui kiiresti seda teha, on see ikkagi aeglane. Ja kui teha mahukamat asja, mis koosneb eri kihtidest ja mitmetest sessioonidest, siis see ülesehitus on hästi oluline, et sul oleks õigeks ajaks õiged asjad tehtud, sest siis on mugav edasi liikuda," kirjeldas Saadoja ja lisas, et raske on siis, kui töö nii pikaks ajaks seisma jääb, et õige seisund, millega seda tehtud on, ära kaob.

Teoste ideed sünnivad kunstnikul märkamatult. "Vist on niimoodi, et kui ma midagi teen, siis mingisugused lülid on ikkagi juba varasemalt kinnistunud. Mul on tunne, et ma aeg-ajalt saan mingisuguseid vihjed enda tulevaste tööde kohta. Ma lihtsalt jään sarnaseid asju märkama."

Kunstnik märkis, et maali teema ei ole kunagi see, mis pildil narratiivselt välja toodud on. "Kui sul on pildi peal koer, ei tähenda see, et maali teema on koer. Asja iva on selles, et kuidas on maalitud," selgitas ta. "Tähendus ja teema on alati mitme asja koosmõju."

Asjad

Viimastel aastatel on Saadoja väga palju mõelnud sellele, millist rolli mängivad inimese elukaarel erinevad kohad ja asjad.

"Meil on kogu aeg tunne, et õige või täpne asi nagu puudu. Samas on neid õigeid ja täpseid asju tegelikult väga vähe, meil on neid väga raske leida ja valida. Kui mõtleme sellele, mis asjad on meiega kaasa jäänud, mis meile meeldivad ja mida kasutame, siis palju on neid asju, mis on lihtsalt ees – neid on mingil hetkel korraks vaja ja siis me paneme nad kuhugi seisma," arutles ta.

Ühel hetked täituvad ruumid riiulitega, riiulid kastidega ja kastid asjadega, kirjeldas ta. "See küllus, mis ühtepidi tundub kuidagi turvaline ja hea, on teistpidi lihtsalt mingisugune ruumi ja vabaduse maht, mis on kinni pakendatud ja mis polsterdab meie igapäevast tegevust."

Ta lisas, et kuigi ruum, mida inimene võtab, peaks elu jooksul justkui suurenema, siis tegelikkuses jääb maailmas siiski ruumi ja ressursse vähemaks. "Ja samas on mul ikkagi tunne, et kaasaegsed asjad ja inimesed lähevad gabariidilt suuremaks. Meie korterid lähevad suuremaks, aknad lähevad suuremaks. Need proportsioonid muutuvad kogu aeg," lausus ta

"Selles mõttes on see probleem, et kui ma satun keskkonda, kus on riiulite peal kõike väga palju, siis esimene reaktsioon on ikka see, et ma vaatan, et äkki mul on sellest kõigest midagi vaja. Tegelikult oleks palju tervislikum ringi käia ja vaadata, et mul ei ole mitte midagi vaja," leiab Saadoja ning lisas, et asjadega peaks olema jahe suhe.

"Tänase ühiskonna probleem Eestis ei ole see, et meil on midagi hirmsasti puudu. See küllus ja segadus, mis on, see on palju suurem probleem. Tegelikult on puudu selgest mõttest, headest ideedest, vabast ajast, mitte tühjast kastist," leiab ta.

Pilt

Muude tegevuste taustal pildistamine on Saadoja elu osaks kujunenud viimase kümne aasta jooksul.

"Osaliselt on see lihtsalt ajaviide. Teisalt mul on tunne, et need teemad, mis mul pildistamisest läbi jooksevad, on ikkagi kaudselt seotud ka sellega, millega ma oma loomingus tegelen. Aga ma ei ole pildistamise asja samasse kategooriasse ajanud, mis tähendab, et mul ei ole sellega mitte mingit stressi. Mul ei ole mitte mingit pinget, mul ei ole mitte mingit survet seda loominguna defineerida," lausus ta.

Kunstnik usub, et nii nagu ei ole maalide puhul kõige olulisem see, mida on pildil kujutatud, on ka foto puhul oluline tervik, mis kaadrisse tekib.

"Lõpuks on see ikkagi üks nagu mustvalge kompositsiooni valguse ja varjuga. See on see, mis ta tegelikult on. Sealt hargnevad mingisugused mõtted, mingid tunded."