Mirko Rajas: minu jaoks on teater ikkagi jagamise kunst
Eesti Noorsooteatri kunstiline juht, lavastaja Mirko Rajas ütles kultuurisaates "Killud", et tema eesmärk on teatris läbi armastuse liikuda ja publikule lootust või lohutust pakkuda.
Tallinna vanalinnas asuv noorsooteater on koht, kuhu Mirko Rajas suurema osa oma loomingulisest tegevusest fokusseerinud on. Rajas rääkis, et on palju mõelnud sellele, kust loominguline protsess, rolliks või lavastuseks ettevalmistumine või visioon alguse saab.
"Olen jõudnud arusaamisele, et tegelikult hommikul, siis kui sa silmad lahti teed, hakkab teatav ettevalmistus, ja kui õhtul magama lähed, siis unes võib-olla protsessid seda edasi," arutles ta. "See ettevalmist on igapäevane elu – mida sa teed? Mida sa märkad? Kellega sa räägid? Kus sa räägid? Mida sa räägid? Mida sa loed?"
Kuigi noorsooteatris tuleb paika panna, kellele lavastus mõeldud on – kas lapsed, noored või täiskasvanud –, on lavastuste teemad enamjaolt ühed ja samad, märkis Rajas. Turu Kunstiakadeemias, kus Rajas nukuteatrikunsti erialal õppis, ei mõtestanud seda eriliselt, et mingeid asju tehakse lastele ja mingeid täiskasvanutele. "See kõik kasvas orgaaniliseks osaks."
Ta usub, et teater peab noortele avatud olema täpselt sellisena, nagu nemad on. "Me peame leidma keele, kus suudame noorega kõneleda – mitte verbaalses mõttes, vaid vaimses mõttes – temaga praegu olulistel teemadel. Situatsioonidest, millest ta saab aru, mis teda puudutavad, mis muudavad selle teatri tema omaks," lausus ta.
Raamatute vahel
Raamatukogu on esimene ruum, mis Rajasele meelde tuleb, kui ta mõtleb Vanalinna hariduskolleegiumile, kus ta õppis. "Just raamatute keskel tekib mul siiamaani mingisugune turvatunne. Gümnaasiumi ajal sai sellest koosviibimise koht," meenutas ta.
"Enne gümnaasiumit oli minu suhe raamatutega selline, et lugesin sunniviisiliselt kohustuslikku kirjandust. Aga kui me tulime gümnaasiumisse, siis selles raamatukogus oli ikkagi suur osa raamatuid olemas, mida sel eluetapil lugeda. Raamatute neelamine ja kohvi joomine sai siit alguse."
Lugemise mõttes lõi Rajasele ruumi lahti Tammsaare looming. "Ootamatult on ta saanud eesti autoritest üheks minu kõige olulisemaks autoriks. Me lugesime "Tõde ja õigust", nagu ikka gümnaasiumis loetakse, ja ma lugesin selle kolme päevaga läbi. Ma ei pannud seda käest ka ära. Mingisugune lugemise kanal avanes sealtkaudu. Kogu see maailm, see sõna, Tammsaare looming läks nii hinge, et ma olen selle juurde lavastaja päris palju tagasi pöördunud."
Teine teos, mis teda märkimisväärselt puudutas, oli Dostojevski "Kuritöö ja karistus". "Noores eas mõjus see mingisuguse kättesaamatu, isegi mingil määral romantilise kirjandusteosena, aga mida vanemaks saad, seda psühholoogilisemaks ja huvitavamaks see ülesehitus läheb," rõhutas ta.
Keskkond
Mirko Rajas kasvas üles Lasnamäel. Lasnamäe on koht, kus ta end tänaseni turvaliselt tunneb. "Ma ei saa öelda, et Lasnamäe on minu iluideaal või keskkond, kus ma tahaksin praegu elada, aga ma olen siin üles kasvanud ja see tekitab minus mingisugust magusat haprust ja teatavat poeesiat," sõnas ta.
Ta on veendunud, et Lasnamäe mängib tema elus endiselt teatavat rolli. "Ma ei saa küll öelda, et Lasnamäe pole mu lavastustes sees, pigem arvan, et on. Ma usun küll, et see on mind inimesena palju arendanud, mingil määral silmaringi avardanud ja teataval määral mõistmist tekitanud," usub ta.
Usk
Ka usk on miski, mis Rajase elus olulisel kohal on. Kuigi ta on alati olnud kindel, et jumal on olemas, hakkas usuga aktiivselt tegema ajal, kui ta oli juba abiellunud ja lapsed saanud.
"Mulle tundus, et minus on hästi palju erinevaid osi ja need kõik on kuidagi harali, ei tekkinud terviklikku tunnet või tunnetust iseendast ja maailmast. Kui ma ühel hetkel kirikuuksest sisse astusin, siis mõtestus see, mida tähendab püüd terviklikkuse suunas, kuidas mitte näida parem, vaid kuidas olla iga päev natukene parem," rääkis ta.
Lavastaja sõnul annab usk talle suunise, võib-olla ka teatava filtri, millest ideed läbi lasta. "Teater on ju teinekord ka mingisugune kõverpeegel. Mõne äärmusliku olukorra, kriitilise situatsiooni või näidendi lavale panemine võib vaatajale puhastavana mõjuda," tõi ta välja.
"Minu jaoks on teater ikkagi jagamise kunst. Kui ma teen lavastuse, siis ma tegutsen selle nimel, et nad tuleksid seda vaatama, et meil oleks võimalik koos midagi jagada ja rääkida. Mingisuguse tugevam mõtestamine on minus küll aktiivsem või tähtsamal kohal. See ei õnnestu alati iga lavastusega, aga lõppeesmärk on ikkagi läbi armastuse liikuda ja lootust või lohutust pakkuda, jagada ilu, mida ma olen märganud," rääkis ta.
Alguspunkt
Teater Theatrum on koht, mida Rajas peab enda elus erakordselt kalliks ja tähtsaks. Sealt sai alguse tema teatri mõtestamise teekond.
"Kui ma tulin Vanalinna hariduskolleegiumisse teatriklassi gümnaasiumisse ja meie õpetajad olid peamiselt Lembit ja Maria Peterson, aga ka Tõnis Rätsep ja teised inimesed seal ümber, avanes mulle mingisugune täiesti uus ja suur maailm, mille olemasolust ma enne midagi ei teadnud," kirjeldas ta.
Rajas on kindel, et teatri puhul on oluline just see esimene kontakt – kellega see tekib ja milliseid võimalusi vaimu arenguks pakutakse.
"Nende inimestega kokku puutudes tunnen, et mind on alati hästi hoitud ja inspireeritud. Sellepärast on see alguspunkt saanud mulle hästi oluliseks märksõnaks. Teinekord kui läheb mõte käest ära või loominguga tegelemine muutub keeruliseks, siis üks punkt, kuhu alati tagasi tulla, on see alguspunkt: mida ma siis tundsin, kui mul tekkin noore poisina lõputu huvi millegi vastu, millega väga pühendunult ja süvitsi tegeleda?"
Paus
Paksu Margareeta lähedal asuv küngas on koht, mis tuli Rajase ellu teismeeas, kui ta hakkas seal sõpradega aega veetmas käima. See on tänaseni koht, kus ta armastab aja maha võtta.
"Kuna linn on nii tormakas ja kiire, on paratamatult vaja hetki, kus välja hingata. Üldse mitte teadlikult valides tekivad mingid kohad, kus kasvõi 10-15 minutit istuda ja mõtiskleda," sõnas ta.
Ta tõdes, et ajas on igatsus pausi järele pidevalt kasvanud. "Pausi on väga vaja, ka lavastuse puhul peab dialoogis paus olema või meil on vaja õhku, et mingeid tegevusi välja tuua, meil on vaja panna keset lavastus aeg seisma, et ees või järel midagi toimiks ja töötaks," tõi ta näite teatrist. "Elus on ka pausi võtmine väga vajalik. Kui ma iseenda peale mõtlen, olen praegu jõudnud elu ja vanusega sinna kohta, kus pean õppima, kuidas pausi võtta ja millega pausi sisu täita," lausus Rajas.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Killud"