Sild

Lemsalu sõnul on ta jõudnud elus üleminekufaasi, mida sild hästi sümboliseerib. End mitme riigi ja linna vahel jagav Lemsalu on lugematuid kordi üle New Yorgis asuva Willemsburgi silla jalutanud. "See on hea koht, kus igasuguste inimsuhete peale mõelda. Kui on mingisugune keeruline olukord, võtan enne drastiliste otsuste tegemist ette jalutuskäigu sillal."

Pikal sillal kõndimine annab kunstniku sõnutsi ruumi ja vabadust mõelda, kas mingi konkreetne sild on vaja elus vaja põletada või mitte. "Ma olen suur sillaarhitekt, kuigi ma ei tea, kuidas silda konstrueeritakse," naeris ta. "Ma loon sildu erinevate linnade ja inimeste vahel. Ma olen nagu inimsilla arhitekt."

Jessica

Lemsalu on armastanud oma välimuse ja erinevate identiteetidega mängida ajast, mil ta oli 13. "Meil oli konkreetne plaan kahe sõbrannaga ennast purju juua. Selleks, et alkoholi osta, tegime mingid kostüümid. Mina olin rinnakas sekretär ja mu sõbranna oli mootorratturhiir. Ma arvan, et kõik poemüüjad said tegelikult aru, sest see oli koomiline rohkem kui usutav. Mul olid võltsprillid, ülikond, peldikupaberit täis topitud rinnahoidja. Käisime kolm poodi läbi ja see tundus nii võidukas," meenutas ta. "Loomulikult lõppes see katastroofiliselt, aga see oli esimene katsetus."

Lemsalu võtab elu nagu mängu. "Inimesed peegeldavad väga palju vastavalt sinu välimusele, sa saad nende arusaamaga sinust mängida," märkis ta.

Näiteks mõtles ta välja Jessica – bränditundliku moeblogija, kes on teadlik oma kehast, kuid ta pole üleseksualiseeritud. "See kogemus, mis mul siis reisides oli, oli väga absurdne. Kõiksugused gentleman-mehikesed hakkasid mu kohvrit tassima, mida tavaliselt ei juhtu, sest ma ei ole nii abitu välimusega või nii kiirelt mingisse ühte kasti paigutatav naine, kellel on abi vaja."

Kunstniku sõnul muutub ta iga aastaga üha rohkem iseendaks. "Ma tunnen, et ma saavutan oma totaalse küpsuse, kui ma olen 70-ndates. Siis ma saan olla mingi karakter või inimene ilma kogu selle naiseliku jurata, mis selle ümber käib," lausus ta. "Ma hoian mängulisust väga teadlikult ja erepunast kandev 70-aastane Kris on oma täies võimsuses. Kui ma elan nii kaua. Võib loota."

Kappa

Jaapanist pärit Kappa on üks Kris Lemsalu lemmikuid mütoloogilisi tegelasi. "Ta elab jõgedes ja järvedes, kuskil metsas. Ta on natukene selline hoiatustegelane lastele, et ärge mängige vee ääres, tuleb Kappa ja tõmbab," tutvustas ta.

Lemsalul on Kappaga väga eriline suhe. Jaapani residentuuris olles muutus ta tõeliseks Kappa fänniks. "Siis ma käisin mingites linnades, kus tema müüt oli tuntud. Kappa lemmiktoit on värske kurk ja teda sai värske kurgiga püüda. Ma käisin Kappat püüdmas, üritasin teda kätte saada. Ma ei saanud teda kätte, aga ma sain ametliku loa, et ma olen Kappa-püüdja."

Saadud loaga käis kunstnik mööda Jaapanit ringi ning tänu sellele sai ta uusi tuttavaid. "Ma ei oska jaapani keelt, aga see oli selline lahe väike viis, kuidas suhestuda inimestega, sest loomulikult kõik teavad ja tunnevad seda tegelast. Neile tegi nalja, et mul on see Kappa püüdmise litsents," rääkis ta.

Kappaga sai alguse ka kunstniku kestvus-perfomance'ite teekond. "Ma olin ühes oma installatsioonis "Whole Alone 2" kilbi all vesivoodi peal. Oli näha ainult käsi ja jalgu. Ma olin liikumatult üks materjali osa põhimõtteliselt. Siis ma olin seal niimoodi viis päeva viis tundi järjest," kirjeldas ta. "See on nagu totaalne seisak. Teine aja ja ruumi taju tuleb välja, et ma suudan niimoodi vagusi pikalt probleemita olla."

Tulevikus plaanib ta veel Jaapanisse Kappat otsima minna. "Mul on sugulusside selle tegelasega. Ma tahaks Kappa kätte saada ja temaga sõbraks saada. Kappa on selline kavalpea. Ta ei ole üdini hea, ta on natuke pahatahtlik ja tal on natuke erootiline maik on ka juures," märkis Lemsalu.

Kappa meenutab talle New Yorki. "New York ei ole ainult heatahtlik. Selleks, et siin ellu jääda, sa pead ikkagi olema kaval ja võib-olla natukene teisi inimesi ära sööma. Teisi inimesi süües saad edasi. Kuigi see ei ole minu stiil, aga ma näen seda ühendust selle linna ja Kappa vahel."

Kodu

Viimased 15 aastat on Lemsalu mööda maailma ringi reisinud ning üht kindlat kodu tal pole. "Eks mul on erinevatel hetkedel mingid paarikuused kodud siin-seal olnud, aga tegelikult ma olen väga pikalt kohvri otsas elanud," lausus ta. Just oma kohvri sisu peabki ta oma koduks. "Ma kannan seda kodu, mis on tavaliselt privaatne, väga avalikult. See on ka haavatav olek."

Kuigi riiete kui kodu kandmine tekitab haavatava oleku, hoiavad need teda. "Enamus asju on kas sõprade õmmeldud või kingitud. Kui ma kuskil istun ja ennast üksikuna tunnen, saan mõelda, et oo, minu sõbranna Johanna on tunde kulutanud ja kangatelgedel mulle salli kudunud, see on mul ümber kaela ja hoiab mind. Kuigi ma olen kaugel, siis see teadmine, et mul on sõprade energia kestas sees, see annab mulle jõudu," rääkis ta.

Heade sõprade juurde saab ta ka riideid maha jätta. "Ma kogu aeg pooldun või koorun ja siis need nahad jäävad igale poole maha. Natukene on süümekad ka, aga ma heastan selle oma sõprusega. See on nagu lõhna jätmine erinevatesse kohtadesse. Mul on Mehhikos, Viinis, Berliinis, New Yorgis ja Eestis vanemate juures väga palju riideid. Igal pool, kus ma olen pikemat aega veetnud või kus mul on soojemad suhted inimestega, mingid kestad on," sõnas Lemsalu.

Vabadus

Times Square on kunstniku sõnul koht, kus on palju kontraste. "Ma võib-olla elan tõesti hetkel mingi sellises rütmis sellise intensiivsusega, nagu see ümbrus on. See on hea näide sellest," täheldas ta.

Lemsalu jaoks on oluline elada keskkonnas, kus ta saab olla nii vaba, kui ta tahab. "Ma arvan, et New York on väga selline koht. Mitte et ma käiks Time Square'il oma vabadust deklareerimas. Samas on siin väga pekkis poliitika, aga vähemalt ma saan minna USA-st välja ja endale toore muna pähe lüüa, kui ma tahan."

Tema sõnutsi on New York koht, kus ta saab oma ennast veidramaks venitada. "Ma saan pikendada oma natuuri ja leian siit kaasamõtlejaid. Ma ei pea millegagi võitlema, et saaksin siin olla. See on eriline. See on ainulaadne, nii palju kui ma olen maailmas ringi käinud."

Sõprus

Eelmisel aastal tundis Lemsalu, et tema töö New Yorgis on tehtud ja kodu on leitud. "Ma võin ära käia ja ma tulen tagasi ning keegi ei tea, et ma olin vahepeal ära. Nende alateadvuses ma olen siin ja ma arvan, et see ongi see point, kui sa jõuad inimeste kohale ja nende südametesse, et sa oled seal," rääkis ta. "Ma tunnen selle hetke ära ja siis ma saan edasi liikuda."

Kunstnik tõdes, et tal on vaja pidevas liikuvuses olla. "Ma jälgin maailma, inimesi ja kõike, mis toimub. See on nagu saepuru, millest ma panen kokku lauad ja toolid ning värvi pärast punaseks. See on oluline. See on nii oluline osa, sest minu tööd ei kanalda ainult minu enda sisemaailma, vaid kanaldavad ka seda, mida ma näen ja mis toimub – mis elu inimesed elavad; miks nad elavad ja kuidas nad elavad. See on kõik maitseained minu tööle. Ma ei saaks ilma selleta," selgitas ta.

Kõige suurem varandus tema elus on sõbrad. "Ma olen leidnud oma kogukonna igal pool, kus ma olen reisinud. See ongi eesmärk. Vahepeal tundub, et isegi mu skulptuurid või installatsioonid on nagu majakad, et leida oma inimesi. Ma ei tea kumb on tähtsam, kas inimesed või töö."