Laud

Urmas Vadi on enda sõnul viimasel ajal kuidagi eriti produktiivseks muutunud, märkides, et mõned heidavad seda talle suisa ette. Suure produktiivsuse taga on paradoksaalselt olnud just aga aja vähesus. "Inimesed, kel on väikesed lapsed teavad, et sa ei saa magada, kogu aeg tegeled nendega, aga samas sa tahad enda tööd teha, lausa pead tegema. Kirjutamine nägi välja siis selline, et sa juba peas mõtlesid kõik valmis, isegi mingid laused ja dialoogid. Kui oli see hetk, mil said arvutikaane avada, siis sa kiiresti-kiiresti kirjutasid ära. Selle tulemus on see, et sellest ajast on see kiirus jäänud sisse," rääkis Vadi.

Oma töölaua armastab Vadi hoida kõigest üleliigsest puhtana. "Mul on imetore naine, ma väga armastan teda, aga on üks halb asi: ta kuhjab laua peale igasuguseid asju, ta vahel mattub enda asjade alla. Mulle meeldib, et laual on ainult need asjad, mis on vaja: võib-olla mingid raamatud, midagi inspireerivat, näiteks puutükk, siis veepudel ja kohvitass ning ongi kõik. Kui on suur virn, siis see ajab mul mõtte kuhugi eemale," rääkis kirjanik.

Õpetajad

Vadi on oma elu jooksul käinud mitmetes koolides, paljudes neist ei tundnud ta end aga hästi. "Ma olen näiteks ehituskoolis käinud, aga minust korralikku ehitajat ei saanud. Siis ma mingi hetk tundsin, et minust ei saagi üldse midagi. Päevad möödusid hästi mõttetult, õhtuti sain sõpradega kokku, kuulasime death-metal'it ja hängisime," meenutas Vadi, kuidas nii tal endal kui ka tema vanematel oli hirm, et hariduse ja ametita poisist ei saagi midagi.

Pöörde tõi aga sõbra soovitatud raamat "Meister ja Margarita". "Ma lihtsalt lugesin ja mõtlesin, et mis mõttes on keegi kirjutanud sellise raamatu. Siis ma hakkasin järjest lugema Bulgakovit ja teisi raamatuid. See hakkas mulle huvi pakkuma," rääkis Vadi, kellele soovitas sõber Tartus kirjanduskallakuga gümnaasiumit, tänast Tartu Forseliuse kooli.

"Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, et tulin enda räbalate hinnetega ja ütlesin, et tahaks siia sisse saada. Ma olin teistest kaks-kolm aastat vanem, pikkade juuste ja tanksaabastega, justkui öeldes, et mind ei huvita, aga tegelikult huvitas kõik ilgelt, enesehinnang oli hästi madal," rääkis Vadi, kes võeti kooli vastu, poisi kirjanduse õpetajaks sai Helja Kirber. "Ta on imeline inimene. Kõige rohkem mulle meeldisid tunnid, kus oli vaba teema ja sai kirjutada mingisuguseid lollusi kokku. Siis ma hakkasingi kirjutama selliseid väikseid kiiksuga, unenäolisi absurdilookesi," meenutas kirjanik. "Ma mõtlen vahel õudusega, et kui seda inimest ja kooli ei oleks tekkinud, et mis siis oleks saanud. Ma alati tänan mõttes neid inimesi, kes on olnud olemas mul ja aidanud mind."

Peale gümnaasiumit suundus Vadi õppima raadiorežiid, kus kursuse juhendajaks sai endine näitleja ja lavastaja Rudolf Allabert. "Ta oli hästi kummaline tüüp, aga me saime temaga väga hästi läbi. Kui ta pensionile jäi, siis ta hakkas mulle helistama," rääkis Vadi, kuidas Allabert rääkis talle enda korduvast unenäost, kus ta on laval, aga ta ei tea, keda ta peab mängima, lisaks on ta paljas ega ei saa rääkida, kuna tal pole proteese. Allabert pakkus, et Vadi peaks sellest novelli kirjutama, kuid Vadi ei võtnud kohe vedu. Peale Allaberdi lahkumist siit ilmast hakkas asi aga Vadit seest närima ning ta võttis lõpuks loo kirjutamise ette. "Lõpuks ma kirjutasin isegi kolm-neli novelli Allaberdist, et õpetajad on olulised jah," sõnas ta.

Hullumaja park

Mitmed Urmas Vadi lugude sündmused leiavad aset Tartus Sanatooriumi pargis. "Ma ei ole siin väga palju olnud, aga ma olen siit läbi käinud. Kui ma olin laps ja nooruk, siis ma elasin siin läheduses. Ma olen kirjutanud paar sellist lugu, mis toimuvad justkui siin. Tartus on nii, et psühho-neuroloogia ja jalaravi kabinet on ühes majas, see tekitab ka dissonantsi tihti."

Vadi usub, et põhimõtteliselt saab kirjutada kõikidest asjadest ja ka peabki kirjutama. "Mulle tundub, et see ongi kirjaniku ja kunstniku võimalus, valida endale selliseid värve, toone ja vaatenurki niimoodi, et igast teemast saaks rääkida. On mõned asjad, mis on minu jaoks punased jooned. Ehk leiaks mõne hea võtme, kuidas nendest asjadest rääkida, võib-olla läbi mingite kujundite või asjade, aga ma vist ei tahaks või ei oskaks kirjutada pedofiiliast. Habraste ja oluliste teemade puhul tekib alati see vastutus, et sa kellegi valu veel ei suurenda enda tekstiga. Ma ei karda neist asjadest kirjutada, aga kas ma suudan sellele teemale midagi juurde anda, sellise nurga, et sellest oleks kasu," mõtiskles Vadi.

Mõtted

Mõtteid kirjutamiseks saab Vadi enda sõnul igalt poolt. "Nad võivad tulla mingisugusest eluseigast, juhtumisest, keegi tuleb näiteks külla," sõnas kirjanik ja rääkis loo, kuidas novelli "Aed" kirjutamise impulss tuli vajadusest enda peenardes rohimis- ja kaevamistöid teha. Kuna olukord oli keerulisem, kui esialgu tundus, kutsus Vadi kohale eraldi inimese. "Ma näitasin talle peenart, aga siis ta ütles, et lihtsalt kaevates ei saa, tuleb kompleksselt läheneda. Siis ta oli lõpuks minu juures kolm tundi, ta ei teinud mitte midagi, aga ta käis kogu aia läbi ja rääkis, kuhu ma peaks tiigi rajama, kuidas põõsaid ümber istutama ja puid kärpima. Siis ma mõtlesin, et peaasi, et ta tuppa ei tule, sest muidu hakkab raamatuid ka ümber sättima, selline kompleksne lähenemine," muigas Vadi.

Teinekord võib mõte tulla ka magades. Zagrebis festivalil olles lõunauinakut tehes, nägi kirjanik unes, et ta võitis Zagrebis auhinna, milleks osutus aga Süüria naine. "Minu mure unes oli, et muidugi ma võtaks ta kaasa, aga kuidas ma oma naisele seletaks, et mul on selline auhind. Siis ma hakkasin kohe seda lugu kirjutama ja lõpptulemus oli see, et ma sain sellesama novelli eest Tuglase novellipreemia, loo pealkiri ongi "Auhind"."

Mõnikord asub Vadi kirjutama aga mingit kindlat motiivi või teemat harutades. "Mõnikord sa jõuad kuhugi, mõnikord sa ei leia mitte midagi. Kui sa saad aru, et see ei ole see lugu või materjal, siis sa ei pea sellega midagi tegema, sul on vabadus seda mitte kuhugi saata või lõpuni kirjutada," sõnas ta.

Raba lõhn ja valgus

Tartus üles kasvamist iseloomustas Vadi jaoks kaks lõhna, ühelt poolt lihakombinaadist tulev hais, teiselt poolt aga magushapukas lõhn õlletehasest, õlleraba lõhn. "Kui kirjutasin oma viimast raamatut, mille tegevus toimub ka Tartus, siis hakkas järjest tulema meelde asju, just mingisuguseid lõhnu, valguseid, helisid. See on nagu ajakapsel – sa oled need asjad ära unustanud, aga kui sa hakkad aktiivselt meenutama, siis need seigad tulevad meelde. See on tore tunne."

Oluline on Vadile ka valguse teema. "Valgus, mis mind alati natuke kohutab, on hommiku- või õhtuvalgus, mis hästi teravalt lõikab inimeste nägudesse. Ma arvan, et keegi ise ei saa aru, millise näoga ta on, kui see päike paistab talle silma. See on hetk, mil me näeme inimesi, mismoodi nad võiksid surra, hambad irevil, silmad kissis, ise vingus nägudega, see on kohutavalt naljakas vaatepilt. Ma olen ise samasuguse näoga."

*

Kultuurisaade "Killud" on ETV eetris pühapäeviti kell 20.30.