Lendamine

Lendamine sümboliseerib Naela jaoks vabadust. "Mis on väga vastuoluline," muigas ta. "Sa istud kuskil metalltorus pingi peal ja paned turvavöö kinni, nii et sa mitte kuskile liikuda ei saa. Sellel hetkel kui ma turvavöö kinni panen, siis ma tunnen, et ma olen kuidagi vaba."

Jüri Nael peab ennast loomult kärsituks inimeseks. Seetõttu mõjub talle lennukis istumine kui meditatsioon. "Mu mõte liigub alati hästi kiiresti ja kui keegi suudab mind turvavööga pingi külge kinni naelutada, siis see võimaldab mul korraks läheneda mingitele sisemistele mõtteprotsessidele, mis muidu sellise välise rahmeldamise käigus ei ole väga võimalik," lausus ta.

Taeva ja maa, päikese ja pori, punkti A ja punkti B vahel olemine on Naela sõnul hea määratleja, kuidas ta ka loomingulises protsessis olemist mõtestab. "Minu jaoks ei saa looming sündida siis, kui ta on ainult üks asi. Fiktsioon peab tekkima mingisuguste vastandite vahel," märkis ta.

"Looming on minu jaoks rohkem nagu kihtide ladumine. Kihtide ladumine nii, et tekivad mingisugused vastuolud, vastandid. Kokku saavad asjad, mis võib-olla konkreetsesse konteksti kuidagi ei kuulu, aga mis võimaldavad publikul, kui ta seda kunstiteost vaatab, leida piisavalt ruumi iseendas selle konteksti ja mõtte üles leidmiseks."

Oma hingelt on Jüri Nael korralik rebel. "Juba lapsest saati. Kui õpetaja ütles näiteks, et kodutöö tuleb ära teha neljapäevaks, siis mul oli kohe põhimõte, et mina seda igal juhul neljapäevaks ei tee, mina teen selle reedeks. Anarhist. Mina ei ole nõus sellega, et keegi ütleb mulle, kuidas asjad käivad," selgitas ta.

Sellest hoolimata on aga lennujaam koht, kus talle reeglid sobivad. "Ma aktsepteerin väga vähe mingeid teatud asju ja ma alati painutan neid reegleid. Aga lennujaamas, selles struktuursuses või reeglistikus on mingisugune võlu, mida ma suudan aktsepteerida, kuigi see on mulle väga loomuvastane," kirjeldas Nael.

Ruum

Üheks märgiliseks paigaks oma elus peab Jüri Nael Tallinna linnahalli, sest 1999. aastal seal esietendunud "Linnupuur" oli esimene muusikal, millele ta koreograafia lõi.

"Ma tegin siin päris mitu muusikali. Kui need kiiruga kokku lugesin, sain vähemalt kaheksa suurt muusikali. Arvestades seda, et iga muusikali prooviperiood käib kuskil kaks kuud, siis ma võin julgelt väita, et vähemalt poolteist aastat oma elust olen ma linnahallis elanud ja töötanud," tõi ta välja.

Nael nentis, et juba 1999. aastal oli linnahall üsna kehvas seisus. "Lava oli hästi lookas ja kõver, kogu aeg oli küsimus, kas me kukume läbi ja keegi saab surma või mitte," meenutas koreograaf. "Aga linnahall oli oma rääbakuses ja väsimuses selline keskkond, mis kutsus looma. Sa võisid kõike teha! Küüntega seina kraapida, joosta vastu seina, värvida põrandat. Kõik oli lubatud ja see oli loominguliselt vabastav," nentis ta.

Muusikalidele koreograafia loomine andis Naelale oskuse, mida koolis pole võimalik õppida. "Kui kooli lõpetasin, kartsin minna inimeste ette, et üleüldse midagi teha. Muusikaližanr väga nõudliku ja pretentsioonika kunstivormina nõudis, et sa vormistad oma käsitööoskuse väga täpselt ära," märkis ta. "Distsipliin vastutada suure hulga inimeste eest oli see, mis andis professionaalse oskuse."

Nael ütles, et ta naudib väga nii kvaliteetset meelelahutust kui ka kõrget kunsti. "Kahjuks pettun mõlemas väga tihti. Kõrged kunstid ei ole alati väga hästi tehtud ja sama moodi ei pruugi hea meelelahutus üldse nii hea olla," tõdes Nael. "Kui asi on hästi tehtud, hingega tehtud, selge teadmisega tehtud, on mõlemad nauditavad. Me vajame mõlemaid," on ta veendunud.

Raudtee

Raudtee on koht, mis meenutab Naelale lapsepõlve. "Sel ajal kui mina laps olin, siis vahendeid, millega praegused generatsioonid on väga harjunud – mänguväljakud, IT-vahendid, nutitelefonid – ei olnud. Raudtee oli selline mänguväljak, kus sai loominguga tegeleda, sest selge oli ju see, et kui sa võtsid teki kodust kaasa ja jooksid mööda raudteed, siis sa olid ikkagi lind! Kõik need mängud sai ära mängitud raudteel, kus sai olla täiesti vaba, väga mänguline, kus sai süüa õlist, naftast läbi imbunud hapuoblikaid ja metsmaasikaid," heitis ta lapsepõlvele pilgu.

Tema sõnul sai raudteel üles ehitatud nii füüsiline kui ka loominguline immuunsussüsteem. "Mul ei ole selleks palju vaja, et tunda ennast loominguliselt aktiivsena. Vaja on ainult seda, et ma kehtestan iseenda jaoks selle, et see on koht, kus ma võiksin loominguline ja mänguline olla. See tuleb kohe pinnale, sest esimesed loomingulised sammud sündisid keskkonnas, mis ei andnud sulle ette mitte midagi muud kui võimaluse, et tule, ole ja vaata ise, kuidas hakkama saad – ma ei anna sulle erilisi vahendeid, ei anna mingeid võimalusi kui ainult selle, et ma olen siin olemas ja selle sees sa pead ise leidma üles mängu iseenda sees."

Tüvitekst

Annie M. G. Schmidti "Viplala lood" saatsid Naela läbi lapsepõlve. "Ma ei teagi, miks see mulle nii väga meeldis," nentis ta. "Kui ma üritan leida mingisugust linki, mis see loominguline protsess on, siis Viplala oli ikkagi oma hinges kunstnik. Ühest küljest proovis ta kogu aeg teha midagi uut, siis ta kogu aeg susserdas ja vusserdas, mitte kunagi ei tulnud tal esialgu välja ja siis kord tuli välja, kord ei tulnud välja."

Naela sõnul on loomeprotsess ka omamoodi tinistamise protsess. "Ma alati töötan ja otsin mingisuguseid teisi võimalusi, proovin läheneda materjalile kuidagi teisiti. Ikka ja jälle läheb midagi nässu, nii nagu Viplalal."

Juhus

Koreograaf usub, et juhuslikkus aitab loomingusse värskust tuua. "Ma lugesin kunagi, kuidas üks stsenograaf ütles, et ta on täielik kontrollifriik ja ta ehitab kõik lavaasjad maketina valmis. Ta ütles, et loominguliselt kõige põnevam hetk on see, kui tema on valmis teinud midagi, mis see olema peaks, ja siis tuleb keegi ja ajab kogemata selle asja ümber, nii et kõik, mida ta on planeerinud, asetub teise kohta, teise konteksti ja ta saab täiesti värske pilguga vaadata seda sama materjali, mis on läbi juhuse oma asukohta täiesti muutnud," rääkis ta.

"Loomingulises protsessis on hästi oluline, et kuidas leida üles neid võimalusi või neid hetki, kus sa tunned, et asi on mingil määral valmis sinu jaoks või sa tead, kuhu sa lähed ja ühel hetkel mingisugune juhus pöörab asjad tagurpidi ja sa pead järsku olemas olevat materjali vaatama täiesti teise nurga alt," on Nael veendunud.

Kollased lilled

Eriti oluliseks peab Nael inimesi, kes teda loomingulisel teel saadavad. "Ilma sõprade ja kolleegideta ja tiimita ei saa loomingulises protsessi mitte kuidagi mitte midagi tehtud," leiab ta.

"Ükskõik, mida sa loomingulises protsessis teed, ikkagi need inimesed sinu ümber on need kõige olulisem faktor. Või need, kes aitavad sul realiseerida oma ideid, nad toovad erinevaid kompetentse, nad toetavad sind, nahutavad sind, kui sa lendad natukene liiga pilvedesse ära," lausus Nael.