Mari Kalkuni juured ulatuvad isa kaudu Võrumaale ning tema ema on sündinud Kihnu saarel. Oma juuri ja nende tundmist peab muusik väga tähtsaks. "Need on väga olulised, et õppida tundma seda, miks ma olen selline, nagu ma olen, kust ma tulen," lausus ta.

Kalkunile meeldib, kui tema ümber on värve. Eriti südamelähedaseks peab ta punast värvi – seda armastab ta ka kanda. "Mulle tundub, et punane on ikkagi selline julgete naiste värv. Selleks, et punas kanda, peab olema julgust," lausus ta ja lisas, et punane on ka pärimuses oluline värv. "Seal on mingi vana tarkus ja tõrjemaagia ka sees. Mina usun sellesse."

Kuigi Kalkun ei näe laulude sees värve, näeb ta oma albumeid kindlates toonides. Tema sõnul aitavad need õiget meeleolu ja tervikut luua. ""Ilmamõtsan" albumi puhul teadsin, et seal peavad olema metsaroheline, punane ja must sees. Viimase plaadi "Stoonia lood" puhul teadsin jällegi, et see peab olema sügav sinine ja seal peab olema mingisugust lõkkeoranži tooni sees," tõi ta välja."

Aigu Om!

Alates 2021. aastast on Mari Kalkun korraldanud Võrumaal muusika-, metsa- ja sõnafestivali Aigu Om!. Festivali idee sündis muusikul 2020. aastal, mil maailm oli kujundlikult lukku pandud.

"Muusiku elukutse on väga palju seotud inimestega koosolemisega ja neile laulmisega. See kõik jäi ära, nii et enda identiteet tegi ka sel aastal tervistava uperpalli. Aga kui seal koduaias oli järsku aega ringi vaadata, rahulikult õunapuu all istuda, õunapuu õisi imetleda, siis ma mõtlesingi, millal ma üldse tegin sellist asja viimati, et päriselt molutad ja vaatled ilma mingisuguse eesmärgita, ilma kuhugi tormamata, ilma järgmist projekti silmas pidamata. Lõppkokkuvõttes sündis sellest aja võtmisest väga palju värskeid ja uusi ideid ja algatusi," rääkis ta.

Aigu Om! festivali küün asub Kalkuni kodust ühe kilomeetri kaugus. Tema sõnul on isiklikkus väga oluline.

"Mu lemmikkontserdid, kus ma olen ka käinud, on pigem intiimsemat laadi ja veidi väiksemad. Mind inspireerivad väga palju lood ja sel hoonel on lugu, minu pere lugu. Järjepidevus on üks märksõna, mis on minu jaoks tohutult oluline. Meil on hästi palju sellised perelugusid, mis on katkenud, võib-olla isegi väga julmalt läbi lõigatud, aga kui on võimalik hoida järjepidavuse niite, siis see annab ikkagi jõudu ja kannab edasi," usub ta.

Looming

Oma ideed püüab Mari Kalkun alati kas vihikusse või telefoni talletada, et tal oleks võimalik nende juurde hiljem tagasi tulla. Laule, mis ei ole tema stuudiost välja läinud, on muusikul päris palju.

Kalkuni jaoks on väga oluline asi album. "Album kui tervik, album kui mingisugune idee või inspiratsioon, mis sunnib mind veel laule juurde looma, mis tihtipeale ühendub mingisuguse ühe pealkirja või teema alla," lausus ta. "Tihtipeale sünnib ühest loost teine ja teisest kolmas. See on selline ahel."

Lugusid luues püüab muusik oma peas tekkinud visioonile järgneda. "Loomingu puhul on hästi oluline see, et mul endal oleks huvitav. Ma usun siiralt sellesse, et kui mul endal on huvitav, et küllap siis on teistel ka huvitav . Kogu aeg peab edasi liikuma ja muusikuna arenema," on ta veendunud. "Ma lihtsalt usaldan seda tunnet, mis seest tuleb."

Kõige võimsam on Kalkuni jaoks see, kui mõni laul sünnib ühtäkki ühe hooga. "Ta lihtsalt voolab sinu seest välja nagu mingisugune merelaine või vihmavaling," kirjeldas ta.

"Sellised laulud, mis niimoodi sünnivad, on väga sageli ka hästi isiklikud. Need tegelevad mingisuguse teemaga, mis on valusad. Olen kirjutanud mitmeid laule surmast või lähedaste inimeste kaotamisest, neist ilmajäämisest. Ja kui sa seda laulu kirjutad, siis sa justkui kõlgudki ise ka elu ja surma piiril – oled nii selle tunde sees! Samas võimaldab see kõike seda endas läbi elada, sõnastada ja valada mingisugusesse vormi, millest ma olen aru saanud, et tihtipeale ka teistel inimestel on reaalne kasu. Kui nad kogevad sarnaseid tundeid, siis saavad sealt kuidagi abi. See on minu jaoks väga oluline motivaator, miks muusik edasi olla."

Mõts

Mõts ehk mets on koht, kus Kalkun ennast mahalaadimas käib. "Ma arvan, et minu muusika on nii inimese kui ka looduse loodud. Väga palju inspiratsiooni tuleb loodusest."

Ta sõnas, et näiteks sündis lugu "Sata-sata" justkui eikuskilt, lihtsalt sadas kaela. "Siis on selline tunne, et see on nagu mingisugune saadetis kuskilt. Hiljem ei usugi ise, et sina oled see, kes selle loonud on. Mingis mõttes ei olegi oluline, kes selle loo siis lõi, oluline on see, et see lugu sündis," on ta kindel.

Muusiku sõnul võib laule igalt poolt leida. "Need on nagu seened ja marjad, mida käid metsas noppimas."

Salakeel

Mari Kalkunil on kaks kodukeelt: eesti keel ja võru keel. Eriti südamelähedaseks peab ta just võru keelt, sest see on keel, mida tema kodukandis kõneldakse.

"Sellepärast ma tunnengi, et mina kui võrokene pean laulma võru keeles. Selle kaudu saan väljendada seda tunnet, mis mul siin elades on," rääkis ta. "Juba ainuüksi maailma toimimise vaatenurgast on väga oluline hoida elurikkust mitte ainult looduses, vaid ka kultuuris ja keel on kultuur, keel on osa minust, osa sellest, kes ma olen ja kuidas ma saan ennast väljendada."

*
6. märtsil algusega kell 19 annab Mari Kalkun kontserdi koos Eesti Rahvusmeeskooriga. Otseülekande Estoniast teeb Klassikaraadio.

Kultuurisaade "Killud" on ETV eetris pühapäeviti kell 20.30.