Kristjan Randalu andis äsjasel Jazzkaare avaõhtul kontserdi selleks eraldi kokkupandud kvintetiga. Esitlusele tulid töötlused helilooja Jaan Räätsa klaverile kirjutatud väikevormidest "Marginaalid". Juba teismelisena esimesi bändikatsetusi tehes mõtles Randalu, et see on huvitav materjal.

"Mingisugused noodialged said kirja pandud, aga see jäi sinnapaika. Rohkem kui kümme aastat tagasi, kui oli Jaan Räätsa aastapäev tulemas, käis Anne Erm selle mõtte välja. Meil oli plaanis teha koos Vaiko Eplikuga kõik 24 "Marginaali", või tegelikult jällegi noppida mõned töötlused või niimoodi. Siis me jõudsime pooleteiseni, need jõudsid ka plaadile, sinna jõudis ka teist muusikat, muidugi. Nüüd oli see tõuge uuesti, et võta need "Marginaalid" ette. Oli väga tänuväärne väljakutse, mis oli sellisel pinnasel, kus oli eeltöö juba olemas," rääkis džässpianist.

Randalu võib musitseerida väga erinevates kooslustes ja need tekivadki tema ümber erimoodi.

"On kindlasti see mõte, et kas lähtuda ainult omaenda juba olemasolevast kogemusest ja et kas sellel kogemusel baseerub tunnetus või teadmine, mida keegi annab või toob. Konkreetselt selle kvinteti puhul oli ikkagi elemente, kus ma mõtlesin, et ma tahan seda üllatust muusikaliselt ja tahan uusi elemente sisse tuua ja kombineerida neid asjadega, mida ma olen varem teinud, aga on tekkinud loominguline paus, kus inimesed on teisi asju teinud, ja siis sealt edasi minna," ütles ta.

Randalul on oma lavapartneritele kindlasti ootused, aga ei ole raamistikku, reegleid või latte. "Need kooslused on väga erinevad ja lähenemised on väga erinevad, see sõltub suuresti muusikast. Tähtis on teada iga muusiku omapära. Näiteks kõik ei ole tingimata kirja pandud noodi inimesed. Mitte, et nad ei loe nooti, vaid see pole nende põhimeedium, kuidas läheneda muusikale. Selliseid nüansse peab arvestama," nentis džässpianist.

Ka "Marginaalide" puhul võeti arvesse iga muusiku erinäolist panust. "Kuna seal on see sisend väga konkreetne, mis on noodistatud, siis see ei ole see, et vaatame, mis saab. Aga ma ei tahtnud ju ka, et me mängime lihtsalt kvintetikoosseisus minu ümber kirjutatud suuremaid töötlusi sellest materjalist, vaid lähtume sellest, mida iga muusik saab lisada, mis on tema omapära ja siis jätta teadlikult need saared," rääkis Randalu.

Musitseerimise juures otsib džässpianist tervikut ja mitte alati äratabatavat improvisatsioonihetke. "Ma ei otsi seda, et on tingimata äratuntav, et nüüd sai teema läbi ja vaatame, mis saab, vaid ma tahaks ikkagi, et see põimub ning algmaterjal ja see, mis juurde tuleb, loob uue terviku ja võtab kuulaja ja muusiku ka kaasa. Ei olegi seda ümberlülitumist, et oli noot ja nüüd on vaba," sõnas Randalu.

Jaan Rääts pühendas "Marginaalid" Kalle Randalule, Kristjan Randalu isale. Kalle Randalu oli ka pianist, kes neid esimest korda esitas Estonia kontserdisaalis 45 aastat tagasi. Kristjan Randalu küll esiettekannet ei mäleta, aga usub, et oli siis juba saalis kaasas. Kokkupuude teosega tuli õige pisikesena.

"Ma mäletan, et meil oli see vinüül, Meloodia väljaanne, muidugi noot ja nüüd see noot, millest ma hakkasin neid jälle ette võtma. See on see noot, millest Kalle on neid mänginud. Isegi ringiga niimoodi, et kui ma selle nüüd ette võtsin, kuna ta salvestas need "Marginaalid" uuesti aastal 2013, plaat ilmus 2014, siis seal olid salvestusemärked sees. See paralleelliikumine sama materjaliga toimus nüüd ka," ütles džässpianist.

Muusika mõjud

Kristjan Randalu ema Piret ja isa Kalle on mõlemad pianistid. Randalu meenutas, et lapsepõlves ümbritses teda palju vinüüle, aga lihtsalt muusika kuulamist ta ei mäleta.

"Kontserdil kaasas olemine ja ka proovides ja siis ka peale kontserti kogu see sotsiaalne pool. Vanemad veetsid kolleegidega aega koos, aga kui olid sama vanad või ka väiksemad lapsed, siis meie olime omakeskis ja see oli normaalsus. See kõik oli muusikast läbi põimunud ja kindlasti klaveriharjutamine või -mäng. Klaver oli kodus. See ei olnudki midagi, mida küsimärgi alla seada. Umbes, et hommikul söön hommikust ja muidu elu juurde käib klaver," lausus ta.

Alles teismelisena jõudis Randalule kohale, et mitte kõik inimesed ei mängi klaverit. "Alateadlikult sa mõtled sellele, et kõik mängivad klaverit. Mitte et sa vaatad inimesi tänaval ja sina mängid, sina mängid, saad küll aru, et ei mängi, aga see jõuab kohale ja saad aru, et tõepoolest kõik ei mängi," ütles džässpianist ja lisas, et sellest teadmisest rohkem üllatas teda enda piiratud silmaring ja tõdemus, et maailmas on väga palju teisi asju ka.

Klaverimängu õppimine kujunes loomulikult, rutiin ja kohustus käis asja juurde, teismelisena tekkis juba sisuline huvi ja tahtmine rohkem panustada.

"Tekkisid natukene suuremad ambitsioonid klassikalise klaveriga, noorte konkursid, kus kavad olid suuremad ja oli vaja suuremat ettevalmistust, aga see käis juba käsikäes bändikatsetustega ja sealt tekkis see, et ma tahtsin oma asja teha. Samas käis see klassikaline klaver, nii et muusika oli suhteliselt intensiivne," meenutas Randalu.

Enam-vähem samal ajal algasid esimesed professionaalsed tegemised: kontserdid ja tasustatud töö muusikuna. "Sealt läks see niimoodi, et kui oli aeg otsustada, et mis ma siis teen, siis mõtlesin, et mis mõttes ma pean otsustama, ma ju teen. Jällegi, oleks võinud ju mõelda, maailm on lahti ja mine õpi või tee midagi, aga nagunii mängis muusika," sõnas Randalu.

Randalu oli kümnene, kui pere 1988. aastal Eestist Saksamaale emigreerus. "Pakkisin seljakoti kaheks nädalaks, tõmbasime korteri ukse kinni, sõitsime Balti jaamast rongiga Moskvasse ja sealt lennukiga Frankfurti. Alles kohapeal mõnda aega hiljem vanemad küsisid, et nüüd on selline mõte või plaan, et me jääme siia, kuidas sa sellesse suhtud. Mul ei olnud sõpru, ma ei rääkinud sõnagi saksa keelt, aga ma olin piisavalt naiivne, et vaatasin, et poes on Coca-Cola ja kinos on "Rambo", küll on tore," rääkis ta.

Plaanist Saksamaale kolida ei rääkinud vanemad kordagi. "Ma saan aru, et vanemad rääkisid sellest metsas jalutades. Isegi korteris sellest rääkimine tundus juba küsimärk," lisas Randalu.

Üksinduse tajumine jõudis Randalule kohale: tal polnud Saksamaal ühtki omavanust tuttavat või sõpra. Keelebarjääri ta enda sõnul nii tugevalt ei tajunudki. Kolimise ajastus sattus aga olema koolisüsteemi mõttes hea.

"Saksa koolisüsteem tiksub neli aastat kõik ühtses süsteemis ja siis hargneb ja üsna otsustavalt, siis pannakse paika, et kas lähed edasi ametit õppima või kui ülikooli, siis see on hoopis teine tee. See otsus on juba peale neljandat klassi. Neljas klass oligi see, kuhu mina läksin. See oli just aasta enne seda, kus see otsustav samm oli. See oli eriklass, kus oli türklasi ja poolakaid ja üks venelane oli ka. Meie nõukogude kooli haridusega tundus vähemalt matemaatika olevat parem kui teistel, nii kui oli matemaatika tund, hakkasime käima juba teises klassis, siis me kolisime sinna teise klassi üle ja keel tuli väga ruttu, sest sel ajal ei olnud inglise keel universaalne keel. Ma arvan, et ka minu vanusegrupis keegi ei osanud inglise keelt, nii et pidi saksa keeles pusima," rääkis džässpianist.

Esmalt maandusid Randalud sõprade juures, kuhu jäid algselt planeeritust veidi pikemaks, hiljem elati kuu aega n-ö pagulashotellis. "See polnud mitte pagulaskeskus, vaid lihtne hotell, kus renditi välja tube pagulastele, immigrantidele. Me olime neljakesi ühes hotellitoas, ma isegi ei mäleta, kas vannituba oli toas või koridoris. Kööki ei olnud. Mingist väikesest mustvalgest telerist sai seal Souli olümpiamänge vaadatud," meenutas Randalu.

Berliini müüri langemist ja Eesti vabaks saamist ei osanud Randalu sõnul siis veel keegi näha, kuid erinevaid variante oli õhus.

"Sinna vahele jääb ikkagi kolm aastat. See ei olnud nii kiire areng. Ja siis, kuidas elu muutus Eestis, see ei olnud ju nii, et järskus muutus riigikord ja siis ka muusikuna oli väga tore olla. Ma arvan, et kõigepealt oli kaos ja ma ei elanud siis Eestis, aga kui tulid inimesed Eestist, toodi suveniirina suhkrutalonge – see on, mis praegu Eestis toimub. Kui hakkasime Eestis käima, oli juba aasta 1992, aga seda küsimust, et kohe tagasi või miks me nii tegime, ei kerkinud kordagi," tõdes Randalu.

Eestist ära kolimine mängis muusiku kujunemisel olulist rolli. "Ma arvan, et ma ei oleks tingimata muusikaga edasi tegelenud, kui mu elu ei oleks nii läinud, sest ma mäletan, et need kolm esimest aastat muusikakeskkoolis ja see rutiin ja mingil määral surve, mulle see ei sobinud enam. Mul oli mõte, et tahaks trumme mängida. Ma mäletan neid mõtteid ja see oli just see suvi enne minekut. Lihtsalt objektiivselt sellised asjad, et olla teises keelekeskkonnas, lapsena õppida ära teine keel, ma arvan, et see on hindamatu. Sellest ma ei oleks tahtnud ilma olla," on ta kindel.

Et Randalul eesti keel püsima jääks, võttis tema emapoolne vanaema juba päris alguses eesti keele grammatika tõsiselt ette ja korraldas poisile Eestis käies eesti keele tunde. "Mitte et ma ei oleks eesti keelt enam rääkinud, vaid just kirjakeel. Kuna kool oli saksakeelne, ei olnud mul eesti kirjakeele praktikat nii palju. Siis ei olnud ka arvuti ja e-maili aeg, palju neid kirjasõpru nii posti teel oli," ütles Randalu.

Kodus räägiti ainult eesti keelt. Randalu nentis, et õel, kes oli kolides vaid kahene, oli veel keerulisem. "Õde on minust kaheksa aastat noorem ja kasvas paar aastat eestikeelses kodus, läks siis lasteaeda ja hakkas teistega rääkima. Nad ei saanud sõnagi aru, sest ta hakkas nendega eesti keeles rääkima," ütles ta.

Randalul on enda sõnul olnud ka konkreetseid hetki, kus ta on mõistnud, et oma keele eest tuleb hoolitseda. "Kui me esimest korda Kallega koos esinesime, 1997, oli Estonia kontserdisaal ja ERSO ja Mozarti kahe klaveri kontsert. Ma mäletan, et oligi siin samas telemajas intervjuuolukord ja keegi sealt telemeeskonnast ütles, et aktsent on juures. Sellised märkused panevad mõtlema, et see ei pea ju nii olema," sõnas Randalu, lisades et kuna tema abikaasa on tõlk, on ka keeleteadlikkus ja -nüansid rohkem esiplaanil.  

"Ma arvan, et see on tähtis, mitte, et kõik peab olema perfektne, aga kui keel hakkab kuhugipoole viltu kiskuma, on selle taga midagi suuremat. On siis arusaamatus või tegelikult ei tea või ei oskagi teistmoodi, mitte see, et, ah, nüüd räägime vabalt," ütles džässpianist.

Muusikuks kujunemine

Üsna varsti pärast Saksamaale kolimist oli Randalu vanematelt küsinud, kus klaveritunnid on. See käis elu juurde. "See oli endiselt veel sellise kohustuse tasandil, see ei olnud see, et ma tahan nii kangesti muusikat teha ja andke mulle nüüd väljund," tõdes ta.

Viiendasse klassi astus Randalu gümnaasiumisse, kus oli muusikarõhuga klass. Kõik, kes sinna õppima tulid, mängisid ka mingit pilli.

"Seal ma sattusin kokku Bodek Jankega, kes siis veel löökpille ei mänginud. Ta tuleb ka perest, kus mõlemad vanemad olid pianistid ja ta mängis klaverit, aga siis hakkas suhteliselt varsti löökpille mängima. Temal oli kodus ka mitte ainult klassikalisi plaate ja siis me kuulasime n-ö teistsugust muusikat. Sel ajal mängis ta isa ka, oli veel niimoodi, et kuurortides olid ansamblid, kes regulaarselt inimestele muusikat tegid. Sealt tulid esimesed noodid, Louis Armstrongi ja Frank Sinatra kuulsaks lauldud laulud, "What a Wonderful World" ja sellised asjad. Tulid noodid ja meil oli esimene bänd, kus oli saksofon, trummid, klarnet ja klaver. Aga juba ka esimesed alged, igaüks kirjutas ühe loo ise ja siis oli sellised kollaažilikult kokku pandud asjad ja mingid mõjutused kuskilt," meenutas džässpianist.

Juba Eestis olles tekkis Randalu jaoks vastuolu kohustusliku muusika ja n-ö laheda muusika vahel. "Popplaate ju otseselt poest, ma ei tea, kas üldse sai. Mul olid vähesed kassetid, mis olid kopeeritud. Ma mäletan, et vanematel oli roheline kassett, mõlema pool oli ABBA. ABBA-t sai juba alguses kuulatud ja ma sain ise kuskilt Scorpionsi "Live in Japan" plaadi. Paul Young ja Madonna, see oli selline lahe muusika. Siis tekkis vastuolu, et on see kohustuslik muusika ja see lahe muusika, aga see on hoopis midagi muud," ütles ta.

Kui oma bändi tegemised muutusid üha reaalsemaks ja Randalu hakkas paralleelselt ka ise arvuti ning süntesaatoriga muusikat tegema, tuli tema kaasteeliselt Bodek Jankelt impulss, et mängidagi Randalu loomingut.

"Hakkasime bändi tegema. Siis jõuab see kohale, et ma mängin sisuliselt samu klahve või sarnast pilli, aga tehniliselt ma mängisin nõudlikku klaverirepertuaari. Siis on vaja midagi, mis tehniliselt ei ole üldse nii keeruline, aga siis tajud, et kuskilt tuleb mingi oskamatus või piir. Kuidas see saab olla, et ma suudan teha seda ja tunnen ennast siin nii kammitsetult. Sealt see motivatsioon, kus kadus ka kohustuse tunnetus ära, ma lähen nii süvitsi, ma tahan aru saada, mis see on ja ma tahan selle kuidagi kokku viia. Miks ma ei või seda pilli nii mängida, nagu ma tahan," rääkis Randalu.

Isa poolt ei ole Randalu kunagi vastuseisu tajunud, samas ei ole ta ka kunagi klassikalise repertuaari mängimist lõpetanud, lihtsalt rõhk läks mujale.

"Kui tekkis see hetk, et nüüd on aeg minna edasi ülikooli õppima, siis mul oli juba selge, et ma lähen džässklaverit õppima. Ma olin aasta seda teinud ja ikkagi vanematelt tuli see impulss, et tee nüüd see klassikaline diplom ka ära. Ma ütlesin, et okei, ma teen ära. Siis ma olin Stuttgardi muusikaülikoolis ja astusin paralleelselt ka klassikalisse klaverisse. Käisin seal ka tundides, aga ma ei käinud loengutes, nii et ma tegelikult hakkasin seda tegema," sõnas džässpianist.

Isaga koos džässilikumas vormis üles astumine ei ole kordagi Randalu sõnul üles kerkinud, sest see ei ole isa maailm. "Kui ütleme, et mängime nüüd koos džässi, siis paljud projektid, mida ma teen, see võib-olla üldse ei lähegi stilistiliselt sõna "džäss" alla, aga see lähenemine, et me teeme nüüd midagi ilma ajaloolise partituurita, see on teine maailm," lausus ta.

Randalu, kes on elanud rahvusvahelist muusikuelu, nentis, et tal on olnud muusikalisi kinnisideid ja ta on ka palju kätte saanud.

"Ma arvan, et see enda lukku panemine, et see on nüüd lõppsiht ja ma saavutan selle, siis on hästi, õnneks seda ei ole. Eriti muusikas, mis peaks kogu aeg arenema, ja loodetavasti ka ise. Juba kindlasti Hollywoodi mõjutustel oli mul kinnisidee, et ma pean New Yorki minema ja mul oli millegipärast ka kinnisidee, et ma pean minema Manhattan School of Musicusse ja siis ma seda tegin. Ma tegin seal magistri, ma jäin sinna, tutvusin inimestega, mängisin inimestega," ütles Randalu ja lisas, et sealt tekkisid kontaktid kogu eluks, aga ka koosseisud ja impulsid, mis said väga määravaks.

Teine kinnisidee puudutas Randalu esimest plaati. "Ma mäletan juba esimesi ECM Records plaate, Keith Jarrett mängis Šostakovitši prelüüde ja fuugasid. Ma kuulsin seda 1980-ndate lõpus või 1990-ndatel ja mõtlesin, et mis see on ja kus see salvestatud on ja kus see välja antud on. Esimese demo saatsin Münchenisse 1990-ndate lõpus, see vist jõudis kuskile prügikasti, ma pakun, aga see oli juba esimene konkreetne samm. /---/ Sealt kerime edasi, lõpuks, kui ma stuudios olin, oli aasta 2017 ja siis sai esimene plaat sellele plaadifirmale tehtud, nii et see oli minu jaoks sisuliselt tähtis. Seda kogeda ja seda koostööd kogeda ja see muusikaline asi teostada," sõnas Randalu.

Manhattani džässklubide lavad ei olegi Randalu sõnul kohad, kuhu tingimata peab jõudma, pigem on need kasvulavad.

"Muidugi selles n-ö tihnikus see konkurents ja neid tegijaid on nii palju, et seal end teostada ei ole ka niisama. See suurem pilt on, et need, kes seal regulaarselt tegusad on, see ei ole neil ka elukutse mõttes põhipunkt. Pigem on see sellise sisulise arenduse keskkond, kus need kooslused ja muusikud tulevad Euroopasse, et esineda suuremates saalides ja festivalidel ja siis ka selle eest tasu saada," rääkis džässpianist.

Randalu on küll Eesti Heliloojate liidu liige, ent mitte interpreetide liidu liige. Ta ütleb, et on kindlasti interpreet, kui klassikalist muusikat ja kirja pandud nooditeksti mängib.

"Minu jaoks, kui võtame sellised sahtlid ja pealkirjad ja sildid, siis see sõna interpreet, kui me ei süvene, see tähendab muusikut, kes ise uut nooditeksti ei tekita. Isegi kui on nüüdismuusika, on helilooja, kes spetsialistina laval ise pilli ei mängi, vaid tema annab selle sisendi ja siis on interpreet, kes on see väljund, tema teostab selle. Mõlemad on spetsialistid, üks teeb ühe töö, teine teeb teise töö. Nende teed tegijatena ei ristu," selgitas Randalu.

"Kui me enne rääkisime, et kust algab improvisatsioon, siis jõuamegi selleni, et mis on improvisatsiooni definitsioon. Kui me räägime standardsemast džässmuusikast, on see väga selge: teema lõppeb ära ja hakkab soolo ja see soolo ei tähenda, et nüüd vaatab, mis saab, vaid sel on väga selged parameetrid. See on mingis raamistikus, sel on mingi esteetika, seal on mingid mustrid, mida me eeldame, aga siis on ka muusikat, kus see on rohkem läbipõimunud, võib-olla ka palju vabamat muusikat, võib-olla rohkem läbikomponeeritud muusikat. See huvitab mind rohkem ja see käib käsikäes loominguga. Siis ongi see, et ma pigem mõtestaksin selle improvisatsiooni lahti kui helilooming reaalajas," lisas ta.

Loomingu impulsid

Randalu tunneb, et muusika loomine tuleb mingist teatavast vajadusest. "Seisund muusika loomiseks ei saa olla üdini rahulolev. Kui see nii on, siis me võimegi lihtsalt seda seisundit nautida. Eks see mingi vajadus peab ikka olema," on ta veendunud. Vajadus võib olla inspireeritud eri nurkade alt – mingi väga konkreetne muusikaline impulss, midagi muusikavälist või puht pragmaatiline tõuge.

"Rääkides, et kuskil oli see impulss, ma teadsin neid "Marginaale", see andis mulle sisendi, see pole nüüd nullist omaloomingu kirjutamine, aga seal oli see impulss tekitada midagi uut, ja siis tuleb selline muusikaväline, see konkreetne pakkumine, et tee nüüd, siin on kuupäev, siin on lava ja sealt hakkab see asi edasi rulluma ja siis muutub see juba sõltumata impulsist heas mõttes tööks, sest see inspiratsioon või tõuge või allikas on ainult see esmane hetk ja kui midagi tekitada, mis kestab rohkem kui paarkümmend sekundit, siis see on sisuline töö," lausus džässpianist.

Džässmuusika tekkelugu on tugevalt seotud sotsiaalsete ja ajalooliste oludega USA-s. Ka Randalu elukäiku on tugevalt kujundanud ajalugu. Ta leiab, et maailmas toimuv võib olla tõukeks ka loomingus

"Mitte otseselt, et midagi juhtub ja nüüd ma panen selle muusikasse, see on selline selge programmiline seos, seda kindlasti mitte, aga ma arvan, et kui olla enda jaoks selles hetkes ja ajas ja aktuaalne, siis tahes tahtmata kõik mõjutab. Ma arvan, et selline makroplaan mõjutab ja samamoodi võib see olla midagi hoopis väiksemas kontekstis või raamistikus. Peab olema väga ettevaatlik selliste muusikaliste keskkondadega, milles liikuda ja mis on argisus, et hoida oma loomingulist poolt erksana. Kui teha tuima sisu ja siis tuleb järsku see väljakutse, et nüüd tee midagi eredat, midagi värsket, aga ei ole seda tükk aega teinud. Ma arvan, et see on asi, kus loova muusikuna peab olema väga teadlik, millest lasta end mõjutada ja kus suunas end ise lükata," nentis Randalu.

Kui maailm on külm ja tume, siis muusika on Randalu sõnul alati oma olemuselt hea, positiivne ja optimistlik.

"Niimoodi väiksemas kontekstis, et keegi läheb lavale ja teeb midagi, siis ta ikkagi tahab head ja need, kes tulevad kuulama, enamus vähemalt, ma arvan, ei ole ka pahatahtlikud ja on avatud sellele kogemusele. Aga mis toimub suuremas plaanis, ma loodan, et ajalugu ei kordu alati, aga ma arvan, et ajaloost on õppida," rääkis ta.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus haakub "Marginaalide" teemaga. Me olime laval kvintetina, mis oli suhteliselt elektrooniline, kitarr ja klahvpillid. Mind mõjutas väga üks Chick Corea Elektric Bandi plaat, mis ilmus aastal 1990. Selle plaadi nimi on "Inside Out" ja see andis mulle tegelikult esmase tõuke džässmuusikasse," ütles Kristjan Randalu.