Kirjandusfestivalil Prima Vista kohtuvad ühel õhtul ja ühel laval Kadrina murrak ning võru, setu ja latgali keel. 10. mail kell 18 kultuuriklubis Salong toimuval luuleõhtul loevad oma luuletusi Maryliis Teinfeldt-Grins, Kauksi Ülle, Andreas Kalkun ning Ligija Purinaša, Anita Mileika ja Raibīs. Luuleõhtu tarbeks on kokku pandud ka luulevihik "Nuuq perämädseq perismaalasõq. Tī pādejī īzemīši", mis sisaldab kõigi luuletajate valiktekste. Luuleõhtu jätkuks astub lavale Latgale räpiprintsess ŪGA koos tüdrukutegrupiga Juos īluos līluos.

Alustame sellest, millised on teie endi juured. Kas olete põliskeelses keelekeskkonnas üles kasvanud või olete need teadmised mõnel muul viisil elu jooksul omandanud?

Kauksi Ülle: Kasvasin üles Võrumaal, Rõuge lähedal Saarlase külas, Pärlijõe ääres, Palu talus. Mind kasvatas peamiselt vanaema Elisabeth Kauksi, kes ei rääkinud eesti keelt vaid kõnõlõs minuga võro keelt. Suguvõsa ja küla olid tookord võrukeelsed.

Andreas Kalkun: Minu vanemad on sealtsamast Rõuge kihelkonnast pärit, ema samuti Pärlijõe äärest, Kadõni külast. Aga olen selle põlvkonna lõunaeestlaste laps, kelle vanemaid oli juba koolis nende emakeele pärast häbistatud. Niisiis kõnelesid mu vanemad omavahel oma kodukeelt, kuid lastega eesti kirjakeelt. Minu põlvkonna seto ja võro lapsed on niisiis enamasti sellises keelesituatsioonis üles kasvanud, kus vanemad inimesed püüavad nendega suheldes oma emakeelt vältida.

Lisaks olen põlvkonnast, kus inimesed polnud enam nii paiksed, see tähendab minu võro vanemad kolisid Setomaale. Religioossed ja kultuurilised piirid on traditsiooniliselt setosid ja võrokesi hoidnud rangelt eraldi, kuid 20. sajandil toimunud ilmalikustumine ja muud protsessid on asju muutnud. Pean oma juuri tähtsaks, kuid olen kogu elu elanud setode keskel ja ütlen, et olen assimileerunud setoks.

Maryliis Teinfeldt-Grins: Olen üles kasvanud Kadrina kandis, teadmata kadrina murrakust midagi. Sain selle kohta teada kui üks hea sõber, eesti keele filoloog kord minu vanematekoju külla tuli ja rõõmustas, kui ilusat murrakut me kõik kodus räägime. Teadsin küll, et räägime omakeskis pehmemat, lihtsamat, suupärasemat keelt. Toon siia kohe ühe kiire luuletuse: iad piirakad/ pliiata alla/ piu piale/ sue sai. Kui vaatan oma lapsepõlvejoonistusi ja kirjutisi, siis tänaste teadmistega märkan neis murrakut, mitte kirjavigu, nagu esmapilgul võib paista. Eesti kirjakeel põhineb Põhja-Eesti murretel. Kadrina murrak on osa neist. Kuna ta on kirjakeelele niivõrd sarnane, siis oht keele hääbumiseks on üüratult suur.

Ligija Purinaša: Jah, olen latgallanna. Kasvasin peres, kus vanavanaema, vanaema, ema rääkisid, aga ei kirjutanud latgali keeles. See oli pikka aega minu kodukeel, minu pere keel, mida oli võõrastega ebamugav kõnelda. Ma elasin justkui topeltelu. Kui küsisin, miks ema ei rääkinud minuga läti kirjakeelt, vastas ta, et niimoodi oli meie peres tavaks ja teisiti olnuks imelik. Minu vanemad rääkisid ka omavahel latgali keelt, hoolimata sellest, et 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses püsis tohutu vene keele mõju. Põhimõtteliselt teadsid latgalid tollal hästi kõiki kolme keelt: latgali, läti kirjakeelt ja okupatsioonikeelt. Nii võttes päris hull lugu.

Anita Mileika: Olen viiskümmend protsenti lätlanna ja viiskümmend protsenti ukrainlanna. Minu ema tuleb Taga-Karpaatidest ja rääkis kogu lapsepõlve minu ja õega tagakarpaadi dialektis, väga ilusas, tugevas, imepärases dialektis. Kirjeldamatult ilusas. Seevastu isa on latgal. Ka latgali keelt kuulsin lapsepõlves. Ja lõpptulemus on selline, et ma tean väga hästi läti ja ukraina keelt, aga tagakarpaadi dialekti ja latgali keel… kuidas nüüd öelda… tean keskmiselt.

Raibīs (Oskars Orlovs): Olen latgali keele mõju all üles kasvanud. Kuigi mäletan sellist momenti, et kui olin väike, rääkisid vanemad minuga läti keeles. Ainult vanavanemad latgali keeles. Ja siis hopsti, moment, ja kõnelesime peres latgali keelt. Kui lapsepõlve vaadata, siis hoovi lastega, just poistega, rääkisime kogu aeg latgali keeles. Tüdrukud küll kangutasid läti keelt.

Kuivõrd määrab teie keel või murrak teie enda identiteedi?

Raibīs: Nooh… ma mõtlen selles.

Ligija Purinaša: Arvan, et määrab rohkem, kui ma suudan tajuda. Teatud mõttes on see maailmavaade, mis on formeerunud identiteedi mõjul. Kokkukuuluvustunne. Ellujäämisprintsiibid. Väärtussüsteem. See määrab vastavalt ka minu sotsiaalse ringi, ütleksin isegi võime teistele läheneda, luua suhteid, sest kui inimene ei tunnusta minu keelt, kogemust, identiteeti, siis ei tunnusta ta ka mind.

Andreas Kalkun: Paikkondlik ja keeleline identiteet on mulle väga olulised. Samas pole need mõistagi ainsad identiteedid, millega end seostan. Noore täiskasvanuna sain aru, et on kurb ja vale, kui räägin oma vanemate ja sugulastega eesti kirjakeelt. Passiivne keeleoskus oli mul muidugi olemas, kuid keelevahetus polnud midagi kogemata toimunut, vaid väga teadlik ideoloogiline otsus. 

Kauksi Ülle: Mul kujunes kindel võro identiteet välja 1981. aastal Tartu Ülikoolis ajakirjanduse õppimise esimesel kursusel. Juba siis avaldasin ülikooli ajalehes luuletusi nimega Ülle Võrumaalt. Kaasa aitasid suured mõjutajad õpetajad Henn-Kaarel Hellat, Jaan Kaplinski, Ain Kaalep, Paul Ariste ja paljud teised. Minust kujunes võro kirjanik ja nüüdseks võrokõisi enesemääramise liikumise üks eestvõtjaid.

Maryliis Teinfeldt-Grins: Olen murrakut kogunud ja teen seda tänaseni. Olen oma murdepäeviku najal andnud välja ka kadrina murrakus luulekogu "Kivi alla kükakille" ning murdest ja oma tööst rääkinud kirjandus- ja pärandkultuur üritustel nii oma kodukandis kui ka kaugemal. Mis on huvitav minu koduste, Kadrina kandi inimeste puhul, on see, et kadrina murrak on nende jaoks midagi uut. Nad võivad seda keelt rääkida, ent nad ei tea seda, mis keelt nad räägivad. Seetõttu ei saa see aspekt olla osa ka nende identiteedist. Nad teavad, et räägivad eesti keelt, mitte kadrina murrakut.

Kui ma lugesin esimest korda Suokassi raamatut "Tagassi inglite juure", ise samal ajal Riias elades, sain kogeda midagi fantastilist. Sinnasamma Riia korterisse manas mu meelepilt kohe koduse pliitarauaesise ruosapõskse vanamaga. Niivõrd oluline oli lugeda oma enda kodust intiimset salakeelt kirjapildis ning mõista, et seda keelt räägivad ka teised.

Anita Mileika: Täiel määral. Läti keel on väike. Me ei tohi olla pirtsakad, ei tohi jätta unarusse latgali keelt, selle murrakuid, sest latgali keel on osa läti keelest.

Kuidas sai alguse teie luuletajateekond? Miks otsustasite just põliskeeles või murrakus kirjutama hakata?

Maryliis Teinfeldt-Grins: Minu murdekogumine ja selles luule kirjutamine on tihedalt seotud hoopistükkis minu kunstipraktikaga. Mõned aastad tagasi tegin loomeuurimust ja osa selle käigus kogutud materjal oli murrak. Uurisin üht ajas kaduma läinud küla ja mäge ning tahtsin oma tööga osa kaotsiläinut taastada, tagasi tuua. Murrakus kirjutamine näis olevat ainuõige viis seda teha. Ja nii see alguse sai. Enam ei kujutaks ettegi, kuidas kirjutada luulet eesti kirjakeeles.

Kauksi Ülle: Luuletama hakkasin algul kooliõpilasena eesti keeles. Tookord olid võro kirjanike teosed erifondis, ma polnud võrokeelset raamatut näinudki. Keskkoolis Võru linnas elades hakkasin täiesti ebateadlikult võro keeli luuletama, igatsusest vanaema järele. Et ma selle juurde ülikooli ajal jäin, on ilmselt minu mõjutajate Henn-Kaarel Hellat, Jaan Kaplinski, Ain Kaalep, Madis Kõiv teene ka. Nad kiitsid võro keele laulvust ja värskust.

Ligija Purinaša: Õppisin ülikoolis ajalugu, elasin Daugavpilsis, suuruselt teises Läti linnas, kus on endiselt tohutu vene keele kasutuse ülekaal. Seal hakkasin vist esimest korda ennast tõeliselt teadvustama. Oli vaja sattuda teise keskkonda, oli vaja mingit vastuolu, pinget, kontrasti. Mingit osmootset rõhku. Seal hakkasin ka tõsisemal tasandil kirjandusele mõtlema, latgali keelt rääkima, püüdsin midagi kirjutada.

Andreas Kalkun: Seto keeles hakkasin kirjutama loetud setokeelsete poeetiliste tekstide eeskujul, milleks olid peamiselt publitseeritud rahvalaulud, aga näiteks ka Paul Haavaoksa setokeelne looming. Seto keele poeetika ja kujundid tõmbasid ligi ja tahtsin proovida, kuidas selles keeles kirjutamine on. Pärast seda pole eestikeelset luulet peaaegu kirjutanud.

Raibīs: Midagi hakkasin kirjutama keskkoolis. Peamiselt olid need mingid naljajutukesed. Kuni ühel hetkel kirjutasin jutukese "Dzeiva ar munu babu" ("Elu minu vanaemaga") ja avaldasin selle nii-öelda päevikusissekandena varem populaarses portaalis Draugiem. Sealt sain väga palju tagasisidet ja komplimente. Siis mõtlesin küll, et peaks hakkama selliseid naljajutte rohkem kirjutama. Nii viis see mind 2012. aastal jutukogu "Pyrma sylti" ("Esmalt soojad") kirjutamiseni. Edasi juba kõik muu.

Miks just latgali keeles? Aga miks ka mitte! See on endiselt vaba nišš. Aga no vahel tuleb selline tunne, et sind ei ole kellelegi vaja, sest ei mind ega teisi latgali autoreid Riia hipsteriportaalides endiselt ei avaldata. Kas nõuavad lätikeelset tõlget või vabandavad end välja sellega, et latgalikeelse luulega ei saa lugejat meelitada.

Kui elujõulised on tänapäeval nii võru, setu kui ka latgali keel? Palju on nende keelte kõnelejaid?

Kauksi Ülle: Võro ja seto keel on keskealistest vanemate suus veel elav, aga pealekasv on takerdunud. Praegune elulaad ja sellega kaasnev ei soodusta keelte edasiandmist kodus ja põlvest põlve. Riik on keeldunud 30 aastat meie lõunaeesti keeli ametlikult piirkonnakeelena tunnistamast. Ilma lasteaia ja kooli abita on raske neid keeli edasi anda. Tänapäeval kodu soovist üksi ei piisa. Rahvaloendusel on küsimus olnud segaselt vormistatud. Mingi 100 000 inimest on märkinud end mõne lõunaeesti keele mõistjaks.

Ligija Purinaša: Arvan, et latgali keel on elujõuline, sest on juba terve rea katsumusi edukalt läbinud – ladina kirjaviisi keeld (1865–1904), Kārlis Ulmanise autoritaarne režiim (1934–1940), nõukogude okupatsiooni 50 aastat vaikimist jne. See on võime ebasoodsaid aegu üle elada. Kas selline üleelamisvõime on ka läti kirjakeelel – ei tea.

Praegu on latgali keele kõnelejaid umbes 150 000 – iga üheksas Läti elanik kõneleb latgali keelt. Muidugi peab arvesse võtma, et see arv väheneb demograafilistel põhjustel. Kirjutada oskajate arv on võib-olla vaid üks-kaks protsenti 150 000-st, mida võib seletada nii sellega, et paljud lätlased teistest piirkondadest peavad latgali kirjakeelt murdeks ja murrakuks. Seega pole keelel prestiiži. Samuti õpetatakse keelt süstemaatiliselt vaid mõnes üksikus Latgale koolis ja see on fakultatiiv- ehk valikaine. Niisiis sõltub omandamine lastest ja nende vanematest, keele nõudlusest, praktiliselt sellest, kas latgali keelt peetakse konkreetses peres väärtuseks.

Mis tegevusi järjepidevalt tehakse, et hoida neid keeli elus? Millisena näete enda rolli selles?

Ligija Purinaša: Töös on tänapäevaste latgali tekstide korpus, grammatikaäpid, sõnaraamatud. Aktualiseeritakse latgali keele ja kultuuri küsimust ühiskonnas – püüame luua sildu keskuse ja Latgale regiooni vahel. Tahame saavutada, et latgalikeelseid tekste võetaks kui osa läti kirjandusest ja kultuurist. Tahaks väga, et kultuurimeedia rahvuslikul tasandil avaldataks tekste latgali keeles, et nende toimetajatel oleks vajalik hea tahe ja keeleoskus selle töö läbiviimiseks. Autoritena osaleme jätkuvalt erinevatel ettevõtmistel, viime sõnumit latgali keelest väljapoole, kirjutame ja anname välja raamatuid. Tuleb soodustada uudisloomingut, noorte autorite kaasamist, värskete häälte kõlamist kirjandusprotsessides.

Anita Mileika: Nagu juba ütlesin, tean läti ja ukraina keelt väga hästi, aga tagakarpaadi dialekti ja latgali keelt keskmiselt. Aga võib-olla ei ole vaja punnitada, tuleb lihtsalt teha. Ma kirjutan nii läti kui ka latgali keeles. Ja latgali keeles kirjutades õpin iga kord midagi uut. Rääkides latgali kultuurikeskkonnast ja selle arengust, võib näiteks tuua latgali kultuuri aastaauhinna Boņuks, mis antakse igal aastal aktiivsematele latgali kultuuri esindajatele.

Raibīs: Riiklikus seaduses on kirjas, et riik hoolitseb latgali keele säilimise eest… Aga no see kõik on vaid väga suurte entusiastide ring. Muidugi annab suure tõuke "Latgalīšu kusteiba Volūda" (latgalite liikumine keel), mis organiseerib kõiksugu sündmusi, taskuhäälinguid, proosalugemisi jt latgaliteemalisi ettevõtmisi. Mõnes koolis õpetatakse latgali keelt, aga seda üksnes fakultatiivselt. Minu roll? No ma kirjutan aeg-ajalt latgali keeles ja joonistan koomikseid. Kuidas see jõuab lugejani, pole aimugi. Viimased aastad olen pühendunud tööle ja meditsiiniõpingutele ega kirjuta enam mingeid latgali keele populariseerimise projekte ega osale Titaanide heitluses.  

Kauksi Ülle: Keelt arendab, loob sõnaraamatuid ja õpikuid Võro Instituut, Tartu Ülikooli lõunaeesti keelte ja kultuuri uurimise osakond, Seto ja Mulgi Instituut. Kirjanikud kirjutavad raamatuid. Inimesed kõnelevad omavahel. Pisut õpetatakse lasteaedades ja koolides ka. Enda rolli näen peale kirjutamise ka töös võrokeste tunnustamisena põlisrahvana ka Eesti riigi poolt.

Aga kuidas on lood kadrina murrakuga?

Maryliis Teinfeldt-Grins: Kadrina murrak üheskoos teiste Põhja-Eesti murretega on eriliselt nigelas seisus. Need keeled on pead tõstnud viimastel aastatel, ent ei ole neid keeli kohal üldhariduskoolide õppekavades, ei ole ühtegi aabitsat, keelekonverentsi, raadiosaadet, Facebooki gruppi, seltsi ega muud sellist.

Kas võru, setu ja latgali keelel on piirkonniti oma nüansid ning kas tuleb ette vaidlusi, kelle keel on kõige õigem ja kes ütleb mingit sõna õigemini?

Andreas Kalkun: Elav keel on varieeruv, selles pole midagi imelikku. Setod ja võrokesed pole siiani suutnud selgeks vaielda, milline peaks olema sobivaim kirjaviis. Õnneks pole ka kirjalikud tekstid ja toimetajad suutnud ära kaotada keele variante, seda tasub võtta kui rikkust. Setodel ja võrokestel on teada keelelised markerid, mis viitavad siis ühele või teisele keelele ja nende esinemist kõnes kuulatakse väga teraselt. Keeleteadlased muidugi teavad, et ka neid tunnuseid võib leida mõlemal pool keelepiiri.

Kauksi Ülle: Võro keelel on piirkondlikud erinevused, Rõuge kihelkonna sees ka. Ma olen kasvanud selle joone peal kus ühel pool öeldakse takan ja teisel pool takah. Kui kasutan takah vormi, siis võidakse öelda, et seto keelt kõnõlõd. Ollakse tundlikud omakandi keelekuju puhul. Kirjanikud püüavad omakandi keelekujusid säilitada. Võro sõnastikes on need olemas ka. Õige keele peale tuleb ette vaidlusi ja krõbedaidki sõnu. Esikkogu, mis oli kellelgi kõnõlõjal ära parandatud tema küla moodi, sain tagasi postiga, kiri juures, et õpi kirjutama!

Ligija Purinaša: Ma kasutan mõlemat keeletraditsiooni. Suhtluses vanematega on muidugi primaarne latgali keel. Avalikkuses kommunikeerin nii ühes kui teises keeles – oleneb inimesest, kellega vestlen. Latgali kirjakeelele on lähem see, mida kasutatakse Rēzekne pool, aga üldiselt erineb kõneldav kirjakeel oluliselt, kui võrrelda Põhja- ja Lõuna-Latgalet, aga on ka teisi murrakuid.

Anita Mileika: Mul on kõik täpselt samamoodi, ainult teistpidi. Näiteks räägin emaga igapäevaselt ukraina keelt ja aeg-ajalt pistan vahele sõnu või isegi terveid lauseid tagakarpaadi dialektis. Ülejäänutega räägin igapäevaselt läti keelt, mille sisse põimitud latgalikeelseid sõnu ja lauseid.

Raibīs: On-on. Mina tulen õnneks Rēzekne kandist, kus see keel on puhtam ja võetud ortograafiatingimuste eeskujuks. Teadmatud heidavad väga ette, et "latgalitel on keeles palju slavisme". Aga need suured kommentaatorid ei tea, et suurem osa slaavi sõnu Latgales on päritud poolakatelt, mitte venelastelt. Naljakas. Mulle meeldivad enamasti sõnamängud. Kui luuletusele sobib niinimetatud kolmas murrak, mis on läti sõna, aga öeldud justkui latgali keeles, [näiteks: māja (eesti k maja - tõlkija märkus) -> muoja kuigi latgali keeles on -> sāta], siis kasutan mõnikord sellist sõna. Tean, et ei ole õige, aga kui tol hetkel see sobib riimi või meloodia poolest, siis nii jääb. Aga üldiselt eelistan kirjutada ja kasutada latgali tüvega sõnu.

Hiljaaegu ilmus artikkel ("Sotsiaalmeediasse jõudmine on aidanud kaasa võru keele levikule", ERR 21.03.2025), mis keskendub võru keele ja kultuuri populariseerimisele just noorte seas sotsiaalmeedia ning tehnoloogiliste vahendite kaudu (Tiktok, taskuhääling, meemid, tõlkemasin). On teil veel mõni hea valem, kuidas panna igas vanuses inimesi õppima ja huvi tundma põliskeelte ja murrakute vastu? Kas on siia kõrvale panna ka mõni näide, mida on tehtud setu ja latgali keele või Kadrina murraku tutvustamiseks tänapäeva inimesele.

Andreas Kalkun: Keele püsimisele aitab kaasa tema prestiiž. Niisiis on eluliselt tähtis, et keel ei kõlaks ainult köögis, et see poleks ainult nunnu vanurite keel või sobiks ainult naljategemiseks. See võib olla labane, aga kui on olemas töökohad, kus eeldatakse, et sellele kandideerija oskaks seto või võro keelt, hakkab asi liikuma paremuse poole. Õnneks on setodel setokeelne ajaleht, lasteaiarühm ja muuseum, kus võiks eeldatavasti sellise oskusega inimesi vaja minna.

Kauksi Ülle: Minu valem on alati olnud teater, muusika, kino. Olen loonud vabaõhulavastuste libretosid ja koos mängivad kutselised ja harrastusnäitlejad on keele selgeks saanud. Oma teater Obinitsa Uus Teater on meil külas ka. Kirjutan ja lavastan seal oma näidendeid. Bändid ja regilauluansamblid ning teatritrupid peaks olema kõigis koolides ja külades.

Ligija Purinaša: Oluline on huvi tekitada, näidata, et keel on väärtus. Rääkisin oma teisest raamatust "Pierobežas" ("Piirialad") Tiktokis, tehes erinevad videoid märkustena poeetiliselt piirialalt. Taskuhäälingud, audiolugemised – see kõik on minu meelest väga oluline edendamaks huvi nii keelte kui kirjanduse vastu, sest ei ole üht ilma teiseta. Aga veel olulisem on inimene ja siin oleks minu meelest väga hea võimalus läbi inimeste lugude, individuaalsete kogemuste valgustada ka erinevaid keeleküsimusi ajaloo, ühiskonna, suhete kontekstis. Latgali kultuuriuudiste portaal Lakuga teeb seda, kuidas suudab, aga kapatsiteediga on nii nagu on. Üleüldse toimuvad latgali kultuuris paljud asjad vabatahtliku töö printsiibil, ma tahaksin seda muuta – liikuda suunas, et latgali kultuuris oleks siiski suurem rõhk professionaalsusel.

Ehk tuleb lõpetuseks meelde mõni tore lugu, mis just teie enda põliskeele või murrakuga seostub ning teeb hinge seest soojaks.

Maryliis Teinfeldt-Grins: Oma luulekogu esitlusele kutsusin ka oma vanaema, kes on olnud üks olulisemaid võtmeisikuid, kellelt mul on olnud võimalik murrakut koguda. Alati, kui tal külas käime, siis teritan kõrvu ja kuulatan hoolikalt. Ta räägib imeilusasti! Iga kord on mul märkmetes mitu uut keelevormi: siajooksurada, jänessed, keeka ee, kanerbik, undruk. Selles telefonikõnes, kui ma oma vanaema luulekogu esitlusele kutsusin, küsis ta mu käest, et mis raamatuga on tegu. Ma seletasin talle, et see on Kadrina murrakus, mille peale ta suure imestusega küsis, et kes ometi seda keelt küll räägib. Mis sest, et ma ütlesin talle, et ta ise seda räägibki, ei uskunud ta mind. Ka peale luulekogu esitlust küsis ta mu käest, ega see külaskäinud filoloog mulle mitte kärbseid pähe ajanud.

Kauksi Ülle: Kohtumine ühe latgali perega Lätimaal. Selgus et nende keelt üritatakse ka samade võtetega murdeks suruda nagu võro keelt. Oli ilus teineteise mõistmine sõirataldriku juures. Teine lugu oli ajast kui töötasin Fenno-Ugria Tartu keskuses ja Valt Ernštreit (Valts Ernštreits) oli veel üliõpilane Tartus. Korraldasime Liivi lipu päeva. Äkki hakkas Valt naerma ja ütles et kujutad ette, meie esivanemad aegade hämaruses taplesid omavahel, aga meie siin töötame käsikäes. Liivlased tunnustas Läti riik juba ära. Tuleb järele jõuda.

Ligija Purinaša: On olnud palju latgali keelega seotud toredaid hetki, aga kõige tähtsam on vist see, et mulle on neil aastatel kirjandusõhtutel esinedes astunud ligi inimesed ja rääkinud oma sidemetest Latgalega – kellel on vanavanemad sealtpoolt, kellel elavad seal jätkuvalt sugulased, kellelgi seostub lapsepõlv Latgalega. Nende lugudega hakkad järjest rohkem tajuma, et Latgale ei ole mingi üksik saar, vaid just vastupidi. Inimesed otsivad oma juuri, sidemeid. See on vist kõige olulisem, et sa annad oma tööga kellelegi sellise impulsi, huvi, tugevdad soovi kokkukuuluvustunde järele.

Raibīs: Mulle tuleb vaid viimane juhtum meelde. Nagu juba mainisin, meeldivad mulle sõnamängud. See oli väga ammu ja ühe minu Prantsusmaa sõbraga. Kui ühel peol esinesid mingid kunstnikud kitarridega, ütles minu prantsuse sõber:

"Wow! I am amazed!" (Ma olen hämmastunud - eesti keeles)

Mina vastu: "Eima meizt?! (Läheme kusele? - latgali keeles)

"Yes, totally amazed!" (Jah, väga hämmastunud - eesti keeles)

"Nu labi, pīrunuoji, Eima meizt." (No hästi, rääkisid mu nõusse, läheme kusele - latgali keeles)