Muusikalise müsteeriumi "Arvo-Pärt-Nacht" publikuootused Saksamaa pealinnas olid kõrged, mida näitas juba see, et hoolimata isegi Berliini kohta krõbedatest piletihindadest – keskmiselt 80 eurot – oli mahukas kontserdisaal peaaegu viimseni välja müüdud. Kohal viibisid ka mitme riigi suursaadikud abikaasadega.

Suurepärase akustikaga kammersaalis kõlanud Arvo Pärdi vaimulikud kooriteosed tõid veelkord esile Tõnu Kaljuste ja tema lauljate ainulaadse tunnetuse Eesti suurima helilooja loomingu tutvustamisel ning arvukas kuulajaskond tunnustas seda tormilise aplausi ja püstiseismisega.

Kuid peale sügava heakõlalise muusika, helge meeleolu ja kõrgetasemelise esituse toimus laval veel midagi... mida ei saa nimetada teisiti kui Pärdi-Kaljuste fenomeniks, kahe sugulashinge vaheliseks sünergiaks ja harukordseks teineteisemõistmiseks.

Kuulates Pärdi mahukat loomingut võib hardusesse jäädagi. Sellesse võib isegi kinni jääda ning mitte eristada helikeele ehedust ja puhtust, teoste struktuuri peent ja täpset ülesehitust, meloodiate pehmet sisenduslikku jõudu, harmoonia täiuslikkust ning vaikuse ja järelkajade oskuslikku kasutamist.

Pärdi loomingu parimaks nautimiseks on kontserdi kava koostamisel tarvis järgida põhimõtet või tunnetust, mis suudaks eri muusikapalade vahel luua võimalikult täpse sisemise dünaamika, kõla- ja kujutluspiltide vaheldusrikka kulgemise ning tervikuks sidumise, et seeläbi liikuda ja tõusta kuulaja jaoks hoopis uuele tasandile. Eriti oluline on see helilooja lühemate a capella kooriteoste puhul – luua muusikaline mosaiik, mis laval eri kildudena otse publiku ees täiuslikult kokku sobitub ja unustamatu elamuse loob.

Tõnu Kaljuste on kõige sellega suurepäraselt hakkama saanud, olles ilmselt järginud ka Pärdi enda sõnu, kes võrdleb oma muusikat valgusega, milles sisalduvaid värve võib eristada ja nähtavaks teha üksnes teatava prisma abil.

Väärikate ja väljapeetud sammudega viib ta publiku põnevale retkele, kus jätkub avastamisrõõmu isegi kogenud Pärdi kuulajale. Dirigent ja koor hoiavad kuulajat pidevas liikumises ning juhivad teda mööda endi märgistatud maagilist rada sihile, kus üheskoos ollakse tunnistajaks millegi uue, puhastava ja ülendava sünnile. Ja see on alati olnud Arvo Pärdi muusika ülim hüve ja eesmärk – äratada ja vabastada kuulaja vaim.

Kontserdi kaks osa on kokku sobitatud ja toimivad nagu omaette terviklikud teosed, kus muusikapalade vahele pole ette nähtud isegi aplausi-pause ja ehkki Berliini publik seda "ettekirjutust" vaimustatult "rikkus", ei vähendanud see esituse mõju.

Avalooks valitud hümn "Magnificat" – Maarja ülistuslaul – oma helge kõlapildi ja lüüme struktuuriga on suurepärane kõrgustesse pürgiv sissejuhatus. Tegemist on Pärdi ühe enim esitatud teosega, mille esmaettekandest Stuttgardis möödub eeloleval pühapäeval täpselt 35 aastat.

Järgnev, Siimeoni õnnistussõnadel põhinev "Nunc dimittis" toob publikuni kauge merekohinaga sarnaneva minoorse hoovuse, mis selgib vaikseks nukruseks, et siis jõuda mažoorse tõusulaineni, mille taandudes aimub tüünelt sillerdav vee ülim rahu.

Mõlemad teosed on loodud Luuka evangeeliumi tekstidele ja on olulisel kohal anglikaani liturgia õhtupalvusel.

"The Deer's Cry" ehk Püha Patricku "rinnakilbipalve" juhib oma vankumatu harmooniaga kuulaja sujuvalt ja turvaliselt edasi ning järgnev "Summa" – üks Pärdi varasemaid tintinnabuli-stiilis teoseid – teritab meelt ning köidab tähelepanu näilise lihtsuse taga peituva keerulise ja kodeeritud helimaailmaga.

Esimese osa lõpetab "väike kantaat" – tempokas ja emotsionaalne "Dopo la vittoria", mis eelnevate, valdavalt mõtiskleva laadiga teoste järel pakub spontaanset rõõmu ja lõdvestust –, julgustades ühtlasi kuulajat õhinal edasi tõttama. See muusikaline jutustus Püha Augustinuse ristimisest Püha Ambrosiuse poolt, kus mõlemad laulavad ülistuslaulu Jumalale, on oma dünaamikaga ka Pärdi loomingus võrdlemisi erakordne ning helilooja avastamislust ja vaimustus loomeprotsessi käigus kandub vahetult ja dramaatiliselt üle publikule.

Veelgi terviklikumalt mõjub kontserdi teine osa, mille avab saksakeelne "Sieben Magnificat-Antiphonen". Seitse muusikaliselt erinevat antifoni, mida rooma-katoliku liturgias lauldakse ühekaupa seitsmel õhtupalvusel enne jõululaupäeva, on siin koondatud üheks terviklikuks teoseks. Uuesti saab kuulaja osa rangest tintinnabuli-stiilist, seekord eri harmooniates ja dünaamikates. Raske on leida midagi veel sobivamat müstilisse "Pärdi-öösse", kui need siirad ja saladuslikud õhtupalved oma laineliste tõusude ja langustega kujutletava ehataeva spektrivärvide all.

Ühtlasele kindlale pinnale toob publiku tagasi Jeesuse põlvnemist kirjeldav "Which Was the Son of...", mille tekstikordustel põhinev helikeel viib lõpuks paljuhäälse polüfooniani.  Kuulaja on ette valmistatud teekonna kaheks viimaseks kõrghetkeks.

Gregoriaani antifoni meloodiale toetuv "Da pacem Domine" on tõeline rahuhümn, mille helge ja majesteetlik esitus meenutab hämaruse udust tasapisi väljuvat nägemust, pilti, ikooni - mille ette pattu kahetsev süüdlane põlvili langeb. Ja sellist kujutluspilti ilmselt taotlevadki järgneva "patukahetsuse kaanoni" – helilooja kõige ulatuslikuma kooriteose "Kanon pokajanen" – kolm osa "Kontaktion", "Ikos" ja "Prayer after the Canon", mille esituses saavad solistidena särada Yena Choi, Maria Roos, Danila Frantou ja Henry Tiisma. Sügav võimas ja igati sobilik lõpetus teosega, mille helilooja ise on pühendanud selle esitajatele.

Kirikuslaavi keelel põhinev "Kanon pokajanen" toob esile inimese igatsuse sisemise puhtuse järele ja tungiva vajaduse koos lootusega leida lunastust kõigi oma eksimuste - isegi kõige rängemate - puhul. Teost "Da pacem Domine" on aga nimetatud universaalseks rahupalveks inimkonna valu ja kannatuste eest. Kas tänases reaalses maailmas jõuab selle sõnumi sisu läbi põlevate Ukraina linnade suitsu süüdlasteni ning viib nad patukahetsuse ja meeleparanduseni?

Arvo Pärti on juba praegu nimetatud selle sajandi üheks suurimaks heliloojaks. Vahest ongi ta üks neist vähestest geeniustest, kelle looming suudab maailma paremaks paigaks muuta.