Arvustus. "Ma jätsin Ukraina 2022": homme sõda kui on ...

Uus lavastus
Vene teater "Ma jätsin Ukraina 2022"
Lavastaja: Merle Karusoo
Knstnik: Anita Kremm
Muusikaline kujundaja: Aleksandr Žedeljov
Valguskujundaja:Anton Andrejuk
Mängivad: Aleksandra Levitskaja, Ilja Bolotov ja Jevgeni Kravets
Esietendus 09.04 Vene teatri väikeses saalis
Ei, ma ei soovi anda hoogu juurde sõjahüsteeriale, mida mõned ametkonnad ja inimesed omakasupüüdlikult lõkkele puhuvad. Samuti arvan, et homme ei käi meil sõda ja ka ülehomme mitte. Aga nii arvasid 2022. aasta 23. veebruaril ka ukrainlased, nende president ja paljude riikide luureorganisatsioonid. Nad ei näinud ette, et Putin kavandab totaalse valeinfo alusel oma kolmepäevase "sõjalise erioperatsiooni". Nüüd on see sõda kestnud varsti juba kauem, kui vältas venelaste suur isamaasõda, ning Eestist on läbi käinud üle 100 000 sõjapõgeniku. See ootamatu sõda on jõudmas filmidesse, ilukirjandusse, teatrilavale.
Merle Karusoo on oma kroonijuveeliks kujunenud dokumentaallavastuste sarjaga "Kes ma olen?" jõudnud paarkümmend aastat hiljem taas Tallinna Vene teatri väikesesse saali. 2006. aastal valmis seal lavastus "Täna me ei mängi", venekeelsete noorte lugu: oma elust rääkisid Moskva Kunstiteatri stuudiokoolis õpingud lõpetanud kaheksa noort eestimaalast, kellel oli õnn(etus) sündida Eestis Nõukogude Liidu lõpukümnendil. Laval räägiti ausalt, milleni oli viieteistkümne aastaga jõudnud eestlaste ja meie maal elavate umbes 30 protsendi venekeelsete elanike lõimumine. Aasta pärast leidis aset pronksiöö, mis paiskas lõimumise sisuliselt nullpunkti.
Ukrainas 2022. aasta 24. veebruaril alanud Venemaa täiemahuline sõda, mida Mihhail Hodorkovski nimetas selle esimesel päeval suurimaks kuriteoks vene (!) rahva vastu, lõi võimaluse, et suurest osast Eesti venelastest saanuks tõepoolest meie inimesed. Paraku valisid poliitikud oma praktiliste sammudega vastupidise tee, mille tulemusena nägime Narvas ja ka Tallinnas 9. mai tähistamisel meeleolu, kus seost 80 aastat tagasi lõppenud sõjaga suudab ette kujutada vaid lennuka fantaasiaga inimene. Täiesti uue vektori selles vastasseisus on toonud kaasa massiline sõjapõgenike ränne Eestisse. Manipuleeritakse erisuguste arvudega. Kõige tõenäolisemaks võib pidada, et ligi 90 000-st Ukrainast saabunud põgenikust on nüüdseks Eestisse jäänud umbes 60 000. Ka nemad tuleb lõimida – ja muidugi oskavad nad kõik vene keelt.
"Homme sõda kui on, kui taas ähvardab jõuk / musti jõude, meid rünnata võita, / viimse hingeni tõusevad rahvad siis kõik, / et koos kodumaa vabadust kaitsta." Nii lauldi ühes 1938. aastal valminud vene filmis. Küllalt suur osa Ukraina elanikest on juba kolm aastat nii toiminud ning Putini suurim "saavutus" ongi olnud muuta Ukrainas elanud ukraina-, vene- ja segakeelsed inimesed ühtseks ukraina rahvaks, sundimaks neid kaitsma oma kodumaa vabadust. Kuid loomulikult on ka päris palju teistsuguse tee valinuid, kellest kolm, praegu Vene teatris näitlejapalgal olevad Aleksandra (22), Ilja (29) ja Jevgeni (35) julgevad Karusoo ärgitusel rääkida meile lavalt oma lugu.
Karusoo on kõigi dokumentaallavastuste puhul rõhutanud, et igal inimesel on õigus oma eluloole ning keegi ei vastuta oma päritolu eest, omaenda tegude ja valikute eest aga küll, kuid üldjuhul ei selgu see vastutus kohe, sest tegudel võivad olla pikaaegsed ja aja jooksul ka märgiliselt muutuvad tagajärjed. Kuna seekordse lavastuse tegelased on noored inimesed, kes seisnud silmitsi sõjaga kaasneva pideva surmaohuga ning teinud oma valiku just selle ohu survel, siis rõhutab lavastus tahes-tahtmata sedagi, et igal inimesel on õigus ka oma ainulisele elule, ning rahvusel, riigil või ideoloogial pole vähemasti moraalset õigust talle valikut ette kirjutada ning nõuda temalt mingite kõrgemate väärtuste või kodanikukohuse nimel oma elu ohverdamist. Suhtumine sellesse teesi, mis võib loomulikult olla vastuoluline, määrab ära ka suhtumise noortesse, kes kõnelevad laval oma otsustest.
Nagu alati, ei jaga Karusoo hinnanguid, ei süüdista ega kaitse kedagi. Nagu alati, jätab ta selle töö publiku teha, ning võib ette kujutada, kui erisugused on need hinnangud sedapuhku. Ja need ei jagune sugugi otseselt rahvuse järgi, vaid sõltuvad ikkagi suhtumisest praegu Ukrainas käivasse sõtta, selle põhjustesse ja võimalikesse tagajärgedesse. Ka eestlaste puhul, kes minu arvates ongi Karusoo selle venekeelse lavastuse otsene sihtrühm. Kes poleks kuulnud loosungit "Parem püsti surra, kui põlvili elada!" Kui aga meie ees poleks mitte küsimus "Homme sõda kui on?", vaid kui kuulid juba vihisevad ja pommid plahvatavad, nagu see oli kolm aastat tagasi Ukrainas, kuidas siis keegi talitab?
Kõigi 60 000 Eestisse tulnud ja siia jäänud ukrainlase lood erinevad üksteisest, nagu erinevad ka meile lavalt jutustatavad lood, kuid kaheldamatult on valikute põhialuseks siiski soov minimeerida enda (või ka oma lähedaste) surmasaamise ohtu.
Aleksandra on pärit Bugi jõe äärest, kuhu ehitatud tuumajaama juurde rajati 1975. aastal (võidu 30. aastapäeva tähistamiseks!) Južno-Ukrainski linn. Millise kraadini on tõusnud kahe eemalt vaadates vendadeks peetud rahva vaen, näitab see, et kuna sõna jug on pärit vene keelest, siis nimetati linnake 2023. aastal ümber ukrainakeelseks Pivdennoukrainskiks. Sama "toponüümide dekoloniseerimise" ideoloogia alusel tõmmati Odessas maha ka Vladimir Võssotski mälestussammas ja Kiievis suleti Mihhail Bulgakovi majamuuseum. Arvan, et sellised otsused tegid endistele kagebistidele kindlasti palju rõõmu.
Kiievi kultuuri-ja kunstiülikooli teatriosakonna kaugõppetudeng Aleksandra oli sõja eelõhtul pealinnas eksamisessioonil. Kuna tema sõbranna ema elab Eestis, siis otsustasid tüdrukud pommirahe alt kohe põgeneda.
Tee läbi Poola Eestisse oli raske, ent lõpuks jõuti pärale ja leiti ka töö Viru hotelli toateenijana. Side vanematega säilis, nii et mõistagi keelas isa ära sellises töökohas töötamise ja soovitas tütrel pöörduda Vene teatrisse. Selle tulemusena nägi Aleksandra ema oma tütart Tallinnas laval juba "Tavalise ime" esietendusel. Seega tõi sõda neiu päris teatri suurele lavale varem, kui see oleks võinud juhtuda rahuaegses Ukrainas. Aleksandra lugu on mõistetav ja õnnelik ning vaevalt on tal mingeid raskusi pärast sõja lõppu jätkata kodumaal ukrainakeelset näitlejakarjääri. Kuid … tema Ukrainasse jäänud eakaaslased on Facebooki-postitustes juba väljendanud põlgust inimese suhtes, kes räägib Tallinnas lavalt vene keeles. Ilmselt eelistaksid nad tööd hotellis. Andestagem neile, sest Karusoo lavastust pole nad näinud.
Ent Facebookis levib ka Tartu ülikooli regionaalpoliitika professori Andrei Makarõtševi arvamus, kus ta süüdistab lavastajat (ja näitlejaid) Kremli narratiivide levitamises. Nimetatud professor pole ilmselt varem midagi kuulnud Merle Karusoost ega tee ka vahet teatrikunsti ja propaganda olemuse ja väljendusvahendite vahel. Küll tahan aga öelda kõigile, kes Eestis elades arvavad end paremini tundvat Ukraina olukorda ja meeleolusid, kui sealt äsja tulnud inimesed, ning peavad õigeks jagada käitumissoovitusi ning kirjutada kõrgkoolide kateedrites või ka parlamendisaalis istudes ette, milliste rahutingimustega tohivad ukrainlased nõustuda ja millistega mitte, et see on vähemasti ebaeetiline.
Ilja lõpetas Dnipros 2015. aastal teatrikooli ja töötas kuni 2022. aastani Odessa Vene teatris näitlejana, jõudes mitme peaosanigi. Pärast vaenlase keeles kõneleva teatri sulgemist langes ta depressiooni, leidis küll tööd ühes Dnipro teatris, aga põgenes selle teatri külalisetendustelt Leedus oma Eestis elava isa autos Tallinna. Pärast mitmesuguseid juhutöid maabus temagi meie Vene teatris ning on seal kaasatud juba kaheksasse lavastusse. Ilja isa elab Eestis juba aastaid, kuid muud (peale efektse foto kitarriga käes) me temast teada ei saa. Ilja on ka helilooja ja bard ning sõja algul loodud patriootiline laul, mille sõber paigutas ilma autori teadmata Tiktokki, on saanud taustaks tuhandete praegu Ukraina armees võitlevate noorukite Tiktoki "esitlustele" ning toonud laulu Eestis viibivale autorile ilmselt ka elatisraha. Ilja mõistab oma olukorra kahemõttelisust ja näeb ette sõjajärgseid kodumaiseid arveteklaarimisi. Sõbra ettepanekule kirjutada laulule n-ö järg vastas ta keeldumisega, sest "valetada enam ei suuda".
Nii Ilja kui ka Aleksandra kodukeeleks on olnud suržik, vene-ukraina segakeel, ning nende sugupuus on olnud nii ukrainlasi, venelasi kui ka rumeenlasi. Lavastuse vanim osaline Jevgeni jääb kõige salapärasemaks. Tema kodukeeleks on olnud vene keel, aga ometi panid vanemad ta Mariupolis õppima just ukrainakeelsesse kooli. Lõpetanud 29aastaselt Harkivi kultuuriakadeemia, töötas ta Mariupoli teatris ning põgenes sealt koos abikaasa ja kassiga pärast seda, kui Vene lennuvägi teatrihoone purustas. Tema sõjamälestuste keskmes on mure kassi ja Mariupolisse jäänud vanemate pärast. Põgenemisel võetakse sihiks Pariis, kus teatakse elavat üht juhututtavat. Jevgeni pääseb sinna läbi Venemaa kontrolli all Krimmi, tema abikaasa (koos kassiga) ilmselt Ukraina kaudu. Midagi täpsemat meile nende põgenemisteest teada ei anta. Kui selgub, et Pariisis pole vene- või ka ukrainakeelsel näitlejal erialaselt midagi peale hakata, pöördutakse Gruusia, Leedu, Läti ja Eesti venekeelsete teatrite poole ning vastus tuleb ainult Eestist.
Karusoo on umbes kaheksakümneminutilises lavastuses esitatavad monoloogid põiminud temale omasel osaval viisil kohati ka dialoogina kõlavaks tervikuks, kuid omavahelist otsesuhtlemist (või ka abistavate kõrvalrollide mängimist) esineb õhtu jooksul harva. Pole põhjust kahelda esitajate aususes ja näitlejavõimekuses, kuid ometi tekivad elulugudesse augud, tundub, et kõigest ei soovita rääkida. Mälestused lapsepõlvest tunduvad olevat üksikasjalikumad, kui on viimaste aastate meenutused. Kuivõrd on selle taga küsija (s.t lavastaja) delikaatsus, kuivõrd esinejate endi valik, on vaatajal mõistagi võimatu otsustada.
Karusoo lõpetab oma lavastuse võimsa audiovisuaalse akordiga. Kustuvas valguses laovad näitlejad laval värvilistest klotsidest oma kauge kodumaa kontuuri. Samal ajal kõlab Ilja kümmekond aastat tagasi oma emale kirjutatud laul, kus ta lubab, et ema ei pea kunagi tema pärast pisaraid valama. Näitlejad haaravad telefonid ning kostub kõnekatkeid emadega. Kõigi nende emad on praegu Ukrainas. Kas nad on rõõmsad, et lapsed on sõjaohust pääsenud, kurvad, et nendega kokku ei saa, või hoopis hirmul, mida toob nende lastele lähenev sõjalõpp? See jääb vaatajate otsustada.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Sirp