Kuigi tihti peetakse Triigi Filharmooniat festivaliks, siis tegelikult on pigem tegu eksperimentaalse kultuurilavaga, mis asub Triigi sadama omanäolises hoones.

"Kõigepealt toimetasime me mere ääres muru peal. Hakkasime seda mereäärset imelist ruumi kutsuma "Triigi Filharmooniaks", tahtsime olla natukene toretsevad, natukene uhkustavad, aga samas ikkagi kahe jalaga maa peal ehk siis Triigis. Nõnda saigi siis ajutormeldes nimeks Triigi Filharmoonia, mille külge poolteist aastat hiljem kinnistus ka see imeline hoone," selgitas Uusma.

Tänaseks Triigi Filharmooniaga sünonüümseks saanud hoone autorid on Mihkel Meriste ja Riin Kersalu. "Tollal nad olid just lõpetamas kunstiakadeemiat, nad on Saaremaal minu naabrid ja lõkke ääres sai räägitud Hiiumaa poolt tulevatest vihmapilvedest, mis tormasid korralikult iga kord, kui me seal muru peal midagi ette võtsime. Mõtlesime, et äkki annaks paar posti maa sisse lüüa ja mingi katus ehitada, aga Riin ja Mihkel võtsid seda asja pisut tõsisemalt ja natukese aja pärast tulid selle imelise eskiisiga," meenutas Uusma.

Uusma tõdes, et Triigi Filharmoonia sai teoks tänu suvesaarlaste Uusma ja Teele Varese pimedale soovile. "Me ei lasknud kõhklustel ja kahtlustel enda hinge ja aju närida. Muidu polekski saanud midagi sellist ette võtta. Ja ütlen ausalt, kui oleks teadnud, mis meid kõik ees ootab, siis küllap ei oleks vist teinud," naeris Uusma.

"Aga me nii tahtsime ja meil oli superkindel kontseptsioon. Kui veel nii kiiresti tekkis hoone visuaal ka juurde, siis oli ainult pimesi edasi. Iga kord on muidugi selline tunne, et kas seekord tuleb inimesi, kas me saame hakkama. Need mõtted on 10 aasta jooksul kogu aeg läbi peast käinud, aga siis lähed ja teed ja inimesed tulevad," tõdes Uusma.

Hoolimata sellest, et saalid on lõpuks peaaegu alati täis, ei kipu Triigi Filharmoonia külastajad pileteid ette ostma. "Siis me kunagi ei tea täpselt, kuidas meil läheb. Viimasel minutil võivad tulla sajad autod, aga kolmveerand tundi enne algust oled vaikuses ja sa ei tea, mis saama hakkab, kõhus kõditab," rääkis ta.

Uusma lisas, et suures osas veatakse ettevõtmist kahekesi, sest suuremat kollektiivi pole võimalik pidada. "Alates väikestest koristamistest ja võileibadele või määrimisest lõpetades kogu kava kureerimise, tehniliste väljakutsete ja ehitusega. See on meie suvehobi, mis on kohati, veidi utreerides olnud meie päevatöö kõrval teine täiskohaga töö," naeris Uusma.

Uusma tõdes, et nagu paljud teistelgi kultuurikorraldajatel, on ka Triigi Filharmoonial praegu oma rahalised raskused. "Ja ma pean ütlema, et kunagi ei ole lihtne olnud ja praegu on ilmselt veelgi raskem. Lisaks sellele, et me oleme hooajalised, mitte statsionaarsed. Võib-olla on statsionaarsetel toimetajatel mõningast finantsilist kindlust lihtsam luua, aga küllap pole sealgi lihtne," nentis ta.

"Aga kõik, kes on meie juures on kümne aasta jooksul maandunud, on tahtnud tulla ja olnud erakordselt vastutulelikud. Muidu me ei saaks neid suvesid seal kõik koos pidada. Meil on mõningast eratoetust, mõned südamed erasektorist, kes tuksuvad meie suunas, on ka kultuurkapitali tugi, aga laias laastus toimetame ikkagi väga-väga vähesega ja puhtalt seetõttu, et tulijad on avatud ja ise oleme sinna sadu tuhandeid vabatahtlikke töötunde pannud. See on ikkagi armastusest ja õhust," naeris Uusma.

Tänavuse juubelihooaja avab 21. juunil Tallinna Kammerorkester koos Hans Christian Aaviku ja dirigent Risto Joostiga. Lisaks astuvad sel suvel veel üles Mari Jürjens, plaadifirma ja peosari Tiks koos artistidega Liisi Koikson, Sander Mölder ning Eik ning Eesti Jazzliidu eriprogramm.

Muusika kõrval on Triigis avatud ka kaks näitust. Karin Leivategija kureeritud näitus "Ööskäijad" koostöös ERM-iga ning Helen ja Sandra Sirpide installatsioon, mis laiub üle terve sadama.