Staadionilt voolab koolide suunas pikk rodu erksate särkide, nokamütside ja dressipluusidega tantsijaid. Nad lippavad sööma, pesema, poodi, puhkama. Ilmselt on õhtune sagimine koolimajades kõigile laulu- ja tantsupeo osalistele sama tuttav kui rongkäigu marsruut, naiskodukaitsjate pakutav supp või "Ta lendab mesipuu poole" sõnad.

Koolisöökla kustutab nälga ööselgi

Õhtusööki pidi koolisööklas saama kella 22ni, kuid seda lükati pikale veninud proovi tõttu veelgi hilisemaks. Kõik tantsijad peavad ikkagi söönuks saama. Söögiks on riis kanakastmega, koolisööklas käib elav melu. Rühmad istuvad koos, jutustatakse pärast pikka proovipäeva, maandatakse pingeid. Kostab naeru, söögiriistade kõlinat ja jutuvada, õhus on tunda toidulõhnasid. Ka õhtused tegevused on korraldatud nii, et kõik sujuks efektiivselt. "Me jagasime rühma ära, pooled läksid esmalt pesema ja teine pool tuli õhtusööki sööma, nii ei ole pesemas ega sööklas pikki järjekordi," selgitas tantsija, kes on tantsupeol juba mitmendat korda. Elevust on tantsijate hulgas palju, kolmas proovipäev ei ole jaksu murdnud.

Rahvatantsuni on jõutud eri teid pidi, kuid ajaga on see muutunud tudengite seas populaarsemaks. "Eks sõbrad-tuttavad kutsusid, võib-olla natuke nügisid ka, aga nüüdseks on saanud see loomulikuks ja sõpruskonnas hinnatuks," tõdevad mitmed tantsijad. Teiste jaoks on tantsimiseni viinud varasem kogemus tantsupeol võimlemisrühmade koosseisus osalemine, mitmel on ka tegu perekondliku traditsiooniga, kõik pereliikmed laulavad või tantsivad.

Magalateks on võimlad ja klassiruumid

Tantsijad on majutatud mitmesugustesse ruumidesse. Suurimad neist on koolivõimlad, mille põrandatelt võib vaid aimata korvpalliväljaku piire, sest tekkide, pleedide ja magamiskottidega kaetud õhkmadratsid on muutnud põranda lapiliseks vetruvaks kuppelmaastikuks. "Seitse päeva ikka matkamati peal selg naljalt vastu ei pea, parem on keha hoida," kinnitavad tantsijad.

Loojuv päike paistab kõrgetest akendest sisse ja muudab värvid roosakalt mahedaks. Võrkpallivõrk on saali keskele üles tõmmatud ning sellele on kuivama riputatud tantsijate erivärvilised rätikud. Nii on avar ruum jagatud mugavalt pooleks, mistõttu ei mõju eluruum üüratuna. Ainus murekoht on pistikupesade puudus, mida võimlates palju ei ole. Ka siin on lahendus leitud – seadmeid laetakse pikendusjuhtmetega või käiakse klassiruumides "tuld toomas", kus stepsleid jagub kõigile.

Klassiruumide uksi kaunistavad õppeainete asemel sildid rühmade nimega, kes igasse klassi on majutatud. Klassitubadest vaatab vastu sarnane pilt, toolid-lauad on tõstetud seinte äärde või ühte nurka kokku, põrandal on madratsid. "Pole jõudnud veel koristada," vabandab viisakalt kaamerat nähes üks päikesest õhetav tantsija, kes pole õhtust sööma jõudnud, "proovid kestavad täpselt nii pikalt, et vahele jääb aega lõunasöögiks ja uinakuks, rohkemat ei jõua." Tegelikult on segadusest asi kaugel – igaühe asjad on tema voodi juures, kust kiiremas korras saab kätte hügieenitarvikud või vihmakindlad riided. Pidulistel on kaasa pakitud kõik vajalik – juhendajate soovitused ja varasem kogemus tuleb sel puhul abiks. 

Keset klassituba on jäetud laud, millel seisab poolik arbuus. Sellel on tantsurühm lasknud enne viimast proovi hea maitsta. Palavatel päevadel on keha vastupidavuse tagamiseks iga vitamiin kulla hinnaga. Osa peolisi (peamiselt tallinlased) on otsustanud majutusest loobuda ja ööbivad kodus. "Kodus ööbijad jäävad jällegi koolis pakutavast hommiku- ja õhtusöögist ilma. Hea on kohe ärgates kõht täis süüa ja stadioonile minna. Kõiki mugavusi ikkagi korraga ei saa," nendivad koolimajas ööbivad tantsijad.

Magalad on peaaegu täiesti tühjad. Vajalikud toimetused vajavad ajamist, enne kui võib jalad seinale visata. Sigimine-sagimine koridorides kestab veel hiliste õhtutundideni, et seejärel saada kosutavast unest puhkust. Ainult mõni päev on jäänud tantsuetendusteni Kalevi staadionil.