Reportaaž. Tantsupeo peaproov-etendus lummas pealtvaatajaid

Neljapäeval toimus tantsupeo peaproov-etendus, mil 11 613 esinejat näitasid esimest korda publikule kogu tantsuetendust pidulikes rahvarõivastes. Laitmatu tantsimise kõrval on olulised ka koordineeritud liikumine, ajastus ja publiku meeleolu tõstmine.
Lõõskava päikese käes lähevad mööda Tallinna tänavaid rahvarõivastes tantsijate kolonnid. On laulu- ja tantsupeo kõige kuumem päev, kell 14 algab tantsupeo peaproov-etendus. Valgusfoori taga peatunud rahvatantsurühm arutab veelkord üle samme ja jagavad nippe. Ennelõunal toimus ka läbimäng, tantsijatel on liikumised teada.
Kalevi staadioni Läänevärava juures lookleb järjekord hea mitusada meetrit. Kõigi sissepääsemist oodates lükatakse etenduse algust viis minutit edasi. Staadionialal tehakse lähedastega pilte, soovitakse edu, otsitakse istekohti. "Kivi kotti!" ja "Nii tore, et ikka tulla saite!" kostavad rahvahulga seest. Suurem osa pealtvaatajaid on juba tribüünidel istet võtnud, turvamehed juhendavad viimaseid kohtadele.
Ükskõik kuhu silm ei satu, jalutavad ringi rahvarõivastes reipad tantsijad. Ja on, mida vaadata. Silma hakkab nii palju erinevaid seelikuid, veste, kuubesid, pastlaid, kingi, ehteid, sõlgi ja veel kõike muud, mis erineva kandi rahvarõivaste juurde kuulub. Vaheldust on rikkalikult. Näib lausa uskumatu, et nii palju erinevaid rahvarõivaid on pärit nii väikese maalapi pealt. Peakatteid on kaabudest murumütsideni, tanudest mustriliste rätikuteni. Tantsijad kontrollivad tribüünide taga viimase hetkeni sõlgesid, vööde pidavust ja patsi seotud soengut.

Hetkeks matab kogu staadioni vaikus, elev pinge hõljub õhus koos lämmatava palavusega – ja siis hakkabki pihta. Etenduse juhatavad sisse võimlemisrühmad. Sajad värvilistes kostüümides võimlejad võtavad sekunditega tervet staadionit katvaid mustreid. Kostüümide eripäraks on erinevat värvi seelikud, mis seotakse õlgadelt lahti, et kogu kostüümi värvi vahetada. Nii on alguses kollastes toonides alustanud võimlejad lõpuks sinised, roosad, rohelised.
Võimlemisrühmade järel hakkab pihta mõtteline ringkäik mööda Eestit. Järjest esinevad kõik liigid, mis on sel aastal moodustatud piirkondade kaupa. Otsa teeb lahti keskpõrand ehk Kesk-Eesti, neile järgnevad Läänerannik, Pärnu jt. Piirkondade vahele on pikitud tantse, mida esitavad valikrühmad.
Mitte pärast igat tantsu ei lähe tantsijad staadionilt ära. Mitmel korral koonduvad osa rühmad väljaku äärtele, et plaksutada ja anda hoogu neile, kes parajasti tantsivad, et siis ise järgmise looga juba jälle vihtuma hakata. Kui tantsijad lõpuks staadionilt lahkuvad, liigutakse üles külgmisi treppe pidi, otse publiku vahelt. Treppidest ronivad üles päevitunud nägudega, hingeldavad, aga naerusuiste nägudega tantsijad. Esimene pinge on maha tantsitud.

Kui ei ole vaja juba järgmise tantsu jaoks uutele kohtadele joosta, algab kohe arutamine, kuidas tants õnnestus: "Esimese korra kohta võib rahule jääda, aga eks rahvarõivastes tantsimine on ikkagi teine asi, pole sama mis särgis ja lühikestes pükstes. Õhtul tuleb juba kindlasti veel paremini," arutlesid võhmale võetud tantsijad.
Etendus edeneb ludinal. Ainuüksi ühe piirkonna tantsijad katavad vaevata kogu staadioni ära. Näib uskumatu, et viimaste tantsude jaoks mahuvad kõik osalejad väljakule ära. Päike läheb pilve taha, tuuleiil pakub paksudes rahvariietes liikuvatele tantsijatele natukenegi armu.
Korraldusstaabi kõrval kõrgub kraana, mille otsa on kinnitatud kaamera. Kraanakaamera pilti kuvatakse staadioni küljel asuvale ekraanile, kust saab veelgi selgema pildi tantsijatest joonistuvatest mustritest. "Need kujunevad mängleva kergusega, aga mõjuvad efektselt," kommenteerisid ekraanipilti puhkavad tantsijad. Tegelikult teavad nad hästi, kui palju tööd on läinud nende mustrite sujuvaks treenimiseks.
