Suveilma trotsides

"Meri algab siit," on kollase värviga kirjutatud kanalisatsiooniluugi kõrvale. Laupäeva lõunal vastab see sõna otseses mõttes tõele, sest sombusest taevast kallab vihma kui oavarrest. Tänavaäärsed majad on lippudega ehitud, sinimustvalge lipuriie on vihmast niiske ning piisad tilguvad selle otsast sillutisele.

Lippudest ja majadest mööduvad piimjates vihmakeepides rongkäigulised, kes salgana koos meenutavad eemalt vaadates Tove Janssoni Hatifnatte. Leidub ka palju läbipaistvate keepidega peolisi, omanäolised rahvarõivad on vihma eest varjul.

Üle linna on näha tormituule kahjustusi. Lindamäel on tugev tuul räsinud kastaneid, mõnelgi oksi maha murdnud. Juba eemalt kostab trummipõrinat, laulukaja ja hüüdeid. Harjumäelt avaneb vapustav vaatepilt rongkäigule, mis on kohe-kohe valmis liikuma asuma. Koos täistunniga hakkavad lööma Jaani kiriku kellad, hõiskavad pealtvaatajad, hoogsa rütmi võtavad üles orkestrid ning üüratupikk vihmakeepidest, siltidest ja pillidest tulvil uss hakkab liuglema lauluväljaku poole.

Valjud trummid kajavad vastu ümbritsevate majade fassaadidelt, peoliste sammud trambivad laiali vihmalompe ja rongkäik saab hoo sisse. Vaatamata tihedale sajule on tänavatel kaasaelajaid palju. Kõrvaltänavad kinni parkinud Päästeameti autode katustelt jälgivad vabatahtlikud päästjad rongkäiku, plaksutavad ja lehvitavad.

Peolised on vihmaks erinevalt valmistunud, pea kõigil on seljas vihmakeebid, aga leidub ka teistsuguseid vaheldust pakkuvaid lahendusi. Näiteks on mitmelgi osalejal kaabu ümber tõmmatud kile, et seda vihma eest kaitsta, mõnedel on seljas maskeerimistoonis telkmantel. On vapraid esteete, kes kannavad ikkagi pastlaid ja tantsukingi, kuid leidub ka spordiketse ja eriti nutikatel on jalas isegi kummikud.

"Elagu!" hüüded kostavad kaugele. Pea iga nurga peal on moni sädeinimene, kes hõisetega rahvast tulele puhub – ruuporist oma kalli kodukoha või koosseisu nime kuuldes ei suuda keegi vakka jääda. Rongkäigu jooksul tehakse kõigile Eesti maakondadele ring peale, keegi ei jää tervitamata. Rongkäigulised hüüavad vastu "Elagu pealtvaatajad!" või naerusuiselt "Elagu eesti suvi!", vastastikune tervitamine jätkub mitmeid kilomeetreid.

Lausvihma kastetud rongkäiku saadab mõlemal pool vihmavarjude värviline spaleer, mis muudab ürituse eriti pidulikuks. Erinevate orkestrite saatel lauldes-marssides on ilmselt paljudel pidulik tunne, kaunid rahvariided aitavad sellele ainult kaasa.

Rongkäik on ühtne, aga iga koosseis on iseoma nägu

Kuigi rongkäik näib lõpmatult pikk, pakuvad erinevad kohad ja koosseisud mõnusalt vaheldust. Lehvivad kohalikud lipud, vahelduvad rahvarõivad, esile tõusevad erinevad sildid, maskotid, kaunistused. Isegi liikumisvahendid on mitmekesised, leidub jalgrattaid, kärusid, erinevaid tõukerattaid.

Vihm tuleb ja läheb, aga tuju püsib kõrgel. Vihmakeepide, kapuutside ja nokamütside alt piiluvad välja säravad silmad, mis on elevust täis. Nende lusti ja lõbu naudivad pealtvaatajad, kes lehvitavad peolistele teeservalt, ümbritsevate majade rõdudelt ja akendest, bussipeatustest ja hoovidest.

Orkestri saatel ja saateta laulavad peolised erinevaid laule, millele ka pealtvaatajad kaasa rõkkavad. Kostavad Black Velveti "17", "Kui sul tuju hea", Curly Stringsi "Kaugel külas", Raimond Valgre "Tartu marss" ja tuntud "Kungla rahvas". Vaieldamatult populaarseim ning mitmete koosseisude esituses kuuleb ka Ivo Linna "Suvi". "Tuljaku" laulmise ajal hakkavad tantsijad tantsu ka vihtuma.

Rongkäiku jälgides saab veelgi parema pildi, kui lai on kõigi laulu- ja tantsupeoliste repertuaar. Kõike seda ei saakski kuidagi ühele laulu- ja tantsupeole ära mahutada, mistõttu toimub kõige ehedam kontsert tegelikult rongkäigus, kus hõisete, vihmasabina ja õnnitluste saatel esitatakse kõige südamelähedasemaid palu.