Kallis päevik,
hakkame siis pihta!

Päikeselisel õhtupoolikul kujunes Narva Peetri platsist lava Pakistani teatritrupile oma väga intensiivse, kehalise ja ekspressiivse lavastusega "Nulljoon". Oma rütmikate aasiapäraste helitoonide ning karjete ja ohetega ei pruukinud algul avalduda Pakistani riigi ajaloo tõsidus. Pigem saatis sellist füüsilist ettevõtmist vaadates meeleolukas maik. Hilisõhtul Pakistani tausta kohta uurides muutus lavastus sisuliselt mitu korda süngemaks ning avaldusid ka väga paljud uued vaatenurgad.

Omamoodi pani mõtlema ka etenduspaik: lavalt õhkuv intensiivsus sundis pilku vahelduseks lavast kaugemale vaatama. Ja mis sealt paistis? Tollipunkt. Teadmine, mis sellest algab, edasi läheb… Kumba nüüd siis vaadata? Mängupaigaks valitud plats tõi pealtnäha kaugena tunduva probleemi meie enda õuele.

Laval etendati perekondade ja sõprade lugusid, mis poliitiliste lahkhelide ja relvastatud konfliktide tõttu on häiritud või katkenud. Esile kerkis tavainimese lugu ehk tõsiasi, et poliitilised vägikaikavedamised keeravad üksteise vastu vennad ja naabrid. Piiripunkti vaateväljas aset leidev sündmus oli suurepärane ja kohavaliku poolest muigama panev näide teatrist, mis ka verbaalse keele puudumisel annab mõista seostest pealtnäha täiesti erinevate riikide (Eesti ja Pakistan) vahel.

Avapäeva õhtul jõudsime ka Mari-Liis Lille "Sisekliima" esietendusele. Meile avanes maitsekalt humoorikas dokumentaallavastus, mis ei kaota sealjuures oma teravust.

Endises Nõukogude sõjatehases Baltijets aset leidnud sündmustest jutustasid nii ajaloolised tegelased kui ka kaasajas tegutsev raamjutustaja. Toimunut kommenteeriti lähtuvalt kunagiste töötajate subjektiivsest tõest kui ka tänapäeval faktiks saanud objektiivsest tõest. Tehasetöölised lähtusid põhimõttest, et võrdsus on kõrgem vabadusest. Võrdsus tähendas kõigi tööliste jaoks võimalust elada ja töötada Baltijetsis, kus lastesaamist soositi lubadustega uhketest lasteaedadest ja suurematest korteritest. Ning puhkusele või sanatooriumisse pääs tuli enda tervise hinnaga.

Kogu olustikku sidus lavakujundus, mis loo jooksul tehasega koos ehitustööde käigus arenes. Metallkonstruktsioon, mis esindas alguses tööliste lootusi endale parema tuleviku ehitamisest, muutus aja möödudes justkui puuriks, millesse välismaailmast eraldatud kommuun ennast sulges. Lõpuks "...ei ole (enam) midagi, järelikult kõik on võimalik".

Festivali avapäev andis aimu eesootavatest nii oma lavastuste kui ka üldisema atmosfääriga. Olenemata sellest, et vaatluse all olid pigem tõsised ning keerulised teemad, oli märgata publiku sooja vastuvõttu ja kaasa elamist. Siinkohal jääme ka meie põnevusega ootama, mida huvitavat festivalil oma publikule veel pakkuda on.

hoida võiks ühte

kui mesilaspere… kuid…

värv… ja see sumin…